Naine, kes ihkas õiglust. Michael Hjorth

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ümberkaudsetes majades asusid kontoritele ja mittetulundusühingutele kuuluvad ruumid, sel kellaajal olid kõik aknad pimedad. Harilikult nii oligi, kuid täna olid ka ukse juures olevad välisvalgustid kustutatud. Klara ei teadnud, kus nende lülitid on, ent arvas, et keegi on tuled ära kustutanud eksikombel.

      Auto poole minnes, kui silmad tasapisi pimedusega harjusid, nägi ta, et asi pole selles. Tema autole kõige ligemal seinal oleva lambi all olid klaasikillud.

      Lamp oli puruks löödud.

      Või oli see mingit moodi kinnitusest lahti tulnud ja maha kukkunud? Kuna aga mõlemad lambid olid katki, siis oli keegi arvatavasti ennast nende purukslöömisega lõbustanud. Ehkki Klara ennast ikka veel nooreks pidas, tabas ta end mõttelt „kindlasti noored”. Ilmselt oli see rohkem soovmõtlemine. Et vandalism ja muu ebanormaalne käitumine kuuluvad teatava ebaküpsuse juurde. Ühiskonnas esinevad ilmingud näitasid üha selgemalt, et nii see ei ole.

      Ta võttis taskust autovõtmed. Polo tuled vilkusid kaks korda ja välispeeglid keerasid ennast vaikse surinaga paika. Ta pidi just käe kindlasti jääkülmale lingile panema, kui jäi kuulatama ning kerest käis läbi ebameeldiv judin.

      Vaiksed sammud tema selja taga.

      Ta ei olnud üksi.

      Hetkeks silmas ta küljeaknal peegelduvat musta varju.

      Moonutatud. Suur. Ligidal.

      Midagi mõtlemata astus ta kiiresti sammukese kõrvale ja keeras ringi. Selle asemel, et otse tema selja taha ilmuda, sattus tume kogu tema kõrvale vastu autot. Klara jõudis märgata musta kapuutsi ja kaetud nägu, enne kui teda üllatas vali ja läbitungiv hääl.

      Otsekui häiresignaal.

      Kulus umbes sekund aega, enne kui Klara taipas, et ta kisendab.

      Tema ees seisev kogu paistis valju hääle peale pisut taganevat. Ent see andis Klarale jõudu.

      Talle ei tulnud pähegi katsuda põgeneda, minema joosta.

      Ta kaitseb ennast.

      Iga hinna eest.

      Kusagil ajusopis keerles kuuldud teadmine, et võimaliku ründe korral tuleb nii palju vastu hakata, kui saab, ja seda ta tegigi. Lõi ja tagus jalaga. Vehkis käte ja jalgadega. Tabas ründaja keha. Kõvasti. Ikka ja jälle. Huupi ja raevukalt. Ise kisendas samal ajal edasi.

      Klara ei teadnud, kui palju aega kulus, arvatavasti mõni sekund, ehkki aeg tundus palju pikem, enne kui ta nägi, kuidas ründaja paar sammu taganes ning värava ja ...ngkvarnsgatani poole jooksu pistis.

      Klara jäi seisma. Ahmis kõõksudes õhku. Enne, kui kogu jõud temast välja voolas ning ta maha vajus, tajudes vaevu, kuidas külm ja niiskus otsekohe läbi pükste tungisid, jõudis mõelda, et küllap karjus ta oma kurgus midagi katki. Hingetõmbed muutusid vaikseteks nuukseteks. Ta vahtis tühjalt enda ette. Pilk langes täpselt auto kõrval olevale väikesele piklikule asjale.

      Mingi vedelikuga täidetud süstal.

      Teda taheti uimastada.

      Uimastada ja vägistada.

      Täpselt nagu Idaga juhtus.

      Kas ta igatseb mõrvajuurdluse osakonda?

      Vanjale turgatas pähe, et ta esitab endale üpris tihti seda küsimust. Nagu praegu, tehes tassikest teed Norbyvägeni väikeses kahetoalise korteri köögis, mille üks Uppsala kolleeg oli talle välja üürinud. Algul aastaks, kuni mees ise Euroopa Liidu koostöö raames Haagis inimkaubanduse vastu tegutseb. 52 ruutmeetrit, kus Vanja ei suutnud paugupealt nimetada ühtegi mööblitükki ega eset, mille ta oleks ise korteri ehtimiseks välja valinud, erandiks võib-olla suur 75-tolline teler, mis domineeris musta lohkuistutud nahkdiivani vastasseinas. Aga nii on, kui üürida möbleeritud korterit. Ühe aasta suudaks Vanja välja kannatada. Kui ta kauemaks jääb, hangib midagi muud. Midagi enda oma.

      Kas ta igatseb mõrvajuurdluse osakonda, mõtles ta, võttis tähesõdade motiiviga kruusist teekotikese ja viskas kraanikaussi.

      Mitte osakonda kui niisugust ja mitte tööd ennast. See, mida ta Uppsalas tegi, oli vähemalt sama huvitav, ent ta igatses kolleege. Nüüd, olles neist mõne kuu eemal olnud, taipas ta, et nad olid rohkem sõbrad kui töökaaslased. Võib-olla tema ainsad sõbrad.

      Välja arvatud muidugi Sebastian.

      Tema ei olnud sõber.

      Vanja avas külmkapi, valas kruusi piima ja viis selle väikesesse elutuppa, kus Ikeast ostetud suitsukarva klaaslaual oli ülestõstetud ekraaniga arvuti.

      Ta oli Torkelile lubanud, et tuleb tagasi.

      Kui on kõiges natuke korda loonud.

      Ükspuha, mida see ka tähendas.

      Annaga ei olnud tal endiselt mingit kontakti, selle poolest ei olnud midagi muutunud. Tema ema oli talle eluaeg valetanud, ja kui tõde lõpuks päevavalgele tuli, reetis ta Vanja uuesti, kui võttis tema selja taga ühendust Sebastianiga, ja mis veel hullem – magas tollega.

      Valdemar oli paar korda helistanud. Lühikesed isikupäratud jutud kolimisest, uuest linnast, uutest kolleegidest. Valdemar ei olnud teda vaatamas käinud. Ehkki ta oli Anna maha jätnud, et nende suhet parandada, ja ehkki ta oli kogu Vanja lapsepõlve olnud tema isa, see, kes oli olnud Vanjale kõige lähedasem ja keda ta oli armastanud rohkem kui kedagi teist, ei olnud nad leidnud tagasiteed teineteise juurde.

      See tegi Vanjale haiget.

      Ajas teda vihale.

      Et Sebastianil õnnestus ära rikkuda üks neist vähestest asjadest, mis olid Vanjale elus midagi tähendanud. Võib-olla jõuavad nad oma uutes rollides teineteiseni, ent Vanja avastas, et käimasolev majanduskuriteo eeluurimine ja Valdemari enesetapukatse segasid.

      See oli üks paras supp.

      Tema elu.

      Väga kaugel sellest, et korras olla.

      Ainus hea asi oli tegelikult tema suhe Jonathaniga. Aga seda parem see oli. Puhkus, mis oli alanud Kopenhaagenis, aga viinud neid veel viide Euroopa riiki, oli olnud just see, mida Vanja oli lootnud. Jonathan oli natuke mures olnud, et ehk vajab Vanja lihtsalt kedagi, mitte ilmtingimata just teda, aga ei läinud kuigi kaua aega, kui selgus, et see mure oli olnud asjatu. Pärast suve oli Jonathan rääkinud nende ühisest tulevikust nagu maailma kõige enesestmõistetavamast asjast.

      Talle ei olnud meeldinud, et Vanja Uppsalasse kolis, kuid linnalähirongiga oli see ainult 40 minutit sõitu ja Vanja käis Stockholmis nii tihti, kui sai. Kui ta seal oli, elas ta Jonathani juures, sest oli oma Sandhamnsgatani korteri välja üürinud.

      Niisiis oli Jonathaniga kõik hästi ja Sebastiani ei olnud ta näinud sellest ajast saadik, kui mees üle kolme kuu tagasi temast Waterfronti alla garaaži maha jäi. Ta teadis, et Sebastian oli pöörase sõidu ajal, pomm autos, viga saanud: Ursula oli öelnud, et mõni murtud ribi ja katkine käeluu, rohkem Vanja ei teadnud.

      Ei tahtnudki rohkem teada.

      Mida vähem ruumi Sebastian Bergman tema elus võtab, seda parem. Ta oli СКАЧАТЬ