Top Dogg. Йенс Лапидус

Чтение книги онлайн.

      „Täna olen ma hõivatud, mu uus advokaat on just tööle tulnud. Kas me võiksime kohtuda järgmisel nädalal?”

      „Ei, ei. Me peame kohe kohtuma. Pole aega oodata.”

      „Tohin ma küsida, milles asi?”

      Torus oli vaikus.

      Emelie kordas küsimust. „Mida see puudutab?”

      Ta kuulis, kuidas Katja sügavalt sisse hingas. Kui ta uuesti rääkima hakkas, tundus hääl pisut värisevat. „Ma ei saa sellest telefoni teel rääkida. Millal sa siis saaksid?”

      Emelie kuulis pigem mingit nüanssi naise hääles kui tema sõnade sisu.

      „Kas me võiksime selle esmaspäevaks jätta? Mul tavaliselt ei ole kohtumisi laupäeval ja pühapäeval.”

      „Ma ei tea. Sa ei tohi mitte mingil juhul kellelegi öelda, et sa minuga rääkisid.”

      „Meil on täielik vaikimiskohustus.”

      Emelie mõtles, milles asi võis olla. Noor naine polnud õieti midagi öelnudki – ometi kisendas tema hääles ilmselge ängistus.

      „Ma tahaksin väga kohtuda esimesel võimalusel, kas enne esmaspäeva oleks siiski võimalik?” küsis Katja.

      Emelie teadis, et põhimõtetest klientide suhtes tuleb kinni pidada, muidu oled ise lõksus. Ometi tundus siin peituvat midagi eriti kiireloomulist. Ta ütles: „Olgu. Kohtume homme.”

      4

      Laupäevane õhtusöök ema ja isa juures Kista ridaelamus. Isal oli jälle depressioon, nagu ema ütles, ja Roksana oleks hea meelega tahtnud teda kuidagi aidata, aga kõigepealt pidi isa ise aru saama, et tal on teisi vaja, sest ta ei saa selles olukorras üksi hakkama.

      Roksana istus ühel diivanil ja Caspar tema vastas, samadel nahkdiivanitel olid nad lastena maadelnud. Paksul Pärsia vaibal seisis klaaslaud, millele Roksana kukkus kord seitsme-kaheksa-aastasena otsa ja isa läks endast välja, kuna arvas, et laud läks katki. Roksana mõtles sellele mõnikord: kas baba ei kartnud siis, et Roksana võis katki minna? Klaaslaual oli messingkandik teeklaasidega, nii nagu alati – ema oli esimese asjana vee keema pannud, veel enne kui Roksana oli esikus jõudnud jaki seljast võtta.

      Mõned asjad ei muutu kunagi.

      Televiisoris käis jalgpalliülekanne. Kardinad olid poolenisti ette tõmmatud ja diivanipadjad värvide järgi sätitud: punased ühes nurgas, rohelised teises. Puust vitriinkapp oli täis kuldkarahvine, messingtaldrikuid ja vaase, Roksana oleks võinud kinnisilmi öelda, kuidas need on paigutatud. Asjad, mida ema kõige kõrgemalt hindas, olid vanaisa küünlajalad. „Dokhtaram, need on minu kõige väärtuslikumad esemed,” ütles ema ikka. „Mitte et nende eest peaks oksjonil just palju saama, aga see oli vanaema perekonna kingitus vanaisale pulmade puhul. See on ainus mälestus, mis mul ema perekonnast on.”

      Caspar ei tõstnud pilku televiisorilt. Ta elas kodus, kuigi oli vanem kui Roksana – aga just see tõsiasi oli nendevahelises suhtluses tabu. Seda ei tohtinud nimetada, sest siis oleks Caspar end alandatuna tundnud.

      Baba tuli sisse ja Roksana embas teda. „Mul on hea meel, et sa siin oled,” ütles isa talle kõrva sisse. Ta lõhnas Aramise järgi nagu alati. „See on parfüümide parfüüm, see on originaal, kõikide meesteparfüümide isa,” oli ta kord vastanud, kui Roksana uuris, miks ta kasutab „vanameeste lõhna”, olgugi et ta ei väljendanud end päris niimoodi, ei kasutanud just seda sõna.

      Isal oli seljas valge lühikeste käistega särk, mis oli topitud siniste teksade värvli vahele. Püksid olid päris kenad, tõeliselt norm core, nagu Z oleks öelnud, aga sellisest jutust ei jaganud isa mõhkugi. Kui ta diivanile istus, tõi ta kuuldavale ainult ühe sõna: „Caspar …”

      Nii Caspar kui ka Roksana teadsid, mida see tähendab – et baba tahab kanalit vahetada.

      „Aga Man U mängib ju. Zlatan, jumala eest,” nähvas Caspar.

      Isa võttis puldi ja pani teleka kinni. „Jalgpall on tore, kui mängib Team Melli. Kas te mäletate seda mängu?”

      Roksana teadis, mida ta silmas peab – kui Iraan pidas Rootsiga 2014. aastal Friends Arenal maavõistluse, olid nad kohapeal, koos neljakümne tuhande teise Rootsi-iraanlasega. See oli mälestus kogu eluks, rahvapidu, ja ainus kord, kui ta oli näinud isa sellises meeleolus – sest Iraan oli kaotanud 1:3 ja isa oli nutta lahistanud. Ometi nägi Roksana, et need polnud ainult kurbusepisarad – seal oli midagi veel. Ja fakt oli see, et ka Roksana nuttis, see mäng oli äratanud temas midagi, millest ta ise arugi ei saanud – uhkuse, samas igatsuse millegi järele, millest seni oli tema meelest ainult ema jahunud – tunde, et ta kuulus kuhugi, jagas midagi koos kõigi nende neljakümne tuhande inimesega.

      Siis mõtles ta korterist leitule. Tema, Z ja Billie olid vahtinud ühe garderoobi valeseina tagant leitud kasti sisu. Peidik oli arvatavasti mõeldud üheksainsaks otstarbeks.

      Kast oli täis suuri kilekotte. Läbi kileümbrise oli sisu näha. Suuremates kottides olid väiksemad, valget pulbrit täis kotid.

      Nad istusid diivanile. Z oli väga proff, ta lõikas ühe koti nurka augu ja puistas õige pisut klaaslauale. Billie ütles: „Me peaksime rulood alla tõmbama. Ma tahan ju ometi juristiks saada, eks ole.”

      Tal oli õigus, sest kuigi neil oli olnud veel vähem kui tunni eest sajandi pidu, oli ikka vahe, kas tõmmata natuke kanepit või tegelda nende kottidega, mis nad just leidnud olid. Siin võis olla üle kümne kilo pulbrit.

      Nad kummardusid ette. Z limpsas oma väikest sõrme ja pistis selle lumivalgesse pulbrikuhja. Ta hoidis seda paarikümne sentimeetri kaugusel näost.

      „Paistab üsna kristalliline.”

      Roksana nägi seda nüüd samuti. Pulber meenutas tegelikult rohkem soolahelbeid kui kokaiini või küpsetuspulbrit.

      Valge laudlina – ema ja isa toit oli võrratu. Teheranist kaasa toodud lillemustriga taldrikud olid hoolikalt lauale asetatud, lusika ja kahvliga – aga ilma noata. Kodus ema ja isa juures nuga ei kasutatud, kuigi külla tulnud rootsi sõpradele Roksana selle omal ajal ikka pani.

      Toit kõrgus liudadel: ghormeh sabzi ja Roksana eriroog ghormeh sabzi taimetoiduversioon, riis safraniga, salat ja rohelised herned. Kui ema tahdig’i taldriku lauale pani, viskusid nii Roksana kui Caspar sellele kallale. Tahdig: kui Roksana väike oli, tahtis ta alati aidata kartuleid poti põhja panna, enne kui riis peale valati, ja seejärel auke teha, et aur hõlpsamini välja pääseks. Aga alati oli ema see, kes kõik välja valas, nii et kõige põhjas olnud kartulid sattusid kõige peale: krõbe riisikook, võib-olla kõige parem toit, mida Roksana üldse teadis.

      „Kuidas siis koolis läheb ka, Roksana joonam,” küsis isa oma kaheksakümnendate pärsia keeles. Roksana ei olnud sellele enne mõelnud kui eelmisel suvel, kui tema Teherani nõod külas käisid ja isa vanaaegse kõnepruugi üle naersid.

      Roksana teadis umbkaudu, mis nüüd järgneb, ja ta vastas isale alati rootsi keeles: „Hästi läheb.”

      Isa võttis lonksu veini, ema oli valanud ainult isale ja endale. Casparile ja Roksanale valati endiselt kokakoolat, kuigi mõlemad oli juba mitu aastat üle kahekümne. „Käitumisteadus on kursuse nimi, eks?”

      „Jah.”

СКАЧАТЬ