Top Dogg. Йенс Лапидус

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kahju küll, Teddy, minu arvates pole see sõbra-variant kuigi hea. Ma ei taha küll hinnanguid anda, aga tema firma käive on väga tagasihoidlik ja ta ei ole viimased kümme aastat tulu deklareerinud. Ma ei usu, et ta suudaks sulle päriselt tööd pakkuda. Vähemalt sellist tööd, mida mina saaksin heaks kiita.”

      Isal oli õigus.

      Aga ei olnud ka.

      2

      Kell oli kuus hommikul ja haige lugu oli see, et Nikola ei arvanudki, et peaks selle pärast vinguma. Tema ülemusel George Samuelil oli väga eriline naeratus, nii et kogu ta nägu tõmbus silmade ümber kortsu. Nikola mõtles, kas George üleüldse näeb midagi, kui ta naeratab.

      „Tere hommikust, Nicko, kas tead, mis me täna tegema hakkame?” küsis ta, kui Nikola kitsukesse kabinetti astus.

      Nikola riputas tööriistavöö endale külge. „Jepp. Täna alustame oma suurimat tööd läbi aegade. Sa ei ole nädal otsa muust rääkinudki.”

      Nad läksid pakiauto juurde: George Samuels Elservice teatas looklevate tähtedega kiri selle küljel. Tööriistavöö kolises. Nikolal ei olnud autot, sellepärast sai ta alati kõigepealt bossiga kokku ja sõitis koos temaga tööle. Lisaks said nad siis mõnusalt juttu puhuda.

      Ema Linda oli talle siia praktikakoha korraldanud. Ja nüüd töötas Nikola nagu norm mees viis päeva nädalas. Esimeste raadiosaadetega üles, lõuna poole üheteist tuuris ja tagasi kodus veel enne, kui talvel jõuab pimedaks minna. Mõnikord magas ta tunnikese enne õhtusööki, et jaksaks kauem kui kella üheksani üleval olla.

      Ehitusjärgus ostukeskus kerkis Flemingsbergis linnalähiraudtee ja kohtumaja vahele mittemillestki – otsekui oleks keegi matnud maha tsemendist muna, mis nüüd kooruma hakkas. See oli tõesti tohutu töö. George Samuel polnud ainus elektrik, kes oli sinna palgatud, aga tema ja tema õpilase jaoks tähendas see ikkagi rohkem kui kümmet kuud täisajaga tööd. Garanteeritult turvaline klient peaaegu terve aasta, see oli taeva kingitus ja Nikola teadis seda.

      Nad seisid kõrvuti ja töötasid tiimina. Üks faas, kolm faasi ja ühenduskarbid. Kaablid, kaitsmed ja amprid. Nikola elektrialane sõnavara oli sedavõrd kasvanud, et ta teadis varsti rohkem voolu- kui narkosõnu. Mõnikord tundus, et töö tähendas rohkemat kui ülejäänud elu. Aga sellest polnud midagi – talle meeldis see, kui ainult eemal põrandasse auke poleks lõhutud: heli meenutas talle juhtunut.

      Poolteist aastat varem oli ta olnud teel Teddy juurde. Kui ta onu ukselingist kinni võttis, et uks avada, plahvatas lõhkelaeng, mis surus Nikola vastu seina. Vigastada said kõht, rind ja käed, millega ta oli vaistlikult nägu kaitsnud. Järgnes nädal haigla intensiivpalatis ja kuu tavapalatis. Ema ja Teddy käisid teda seal iga päev vaatamas. Ent Paulina – tüdruk, kellega ta koos oli olnud, jättis ta maha. Mis seal ikka, ju polnud tüdruk siis teda väärt.

      George oli nagu ikka asetanud põrandale vana tolmuse raadio. Nad kuulasid Mix Megapoli: Bebe Rexha ülbe hääl ragistas sama refrääni üha uuesti ja uuesti. Nagu töötaks mingis kindlas rütmis.

      George keeras heli vaiksemaks. „Sa ikka tead, et järgmisel nädalal saab sul tuhat kuussada tundi täis?”

      „Päriselt või?”

      „Jah, päriselt. Sa oled väga head tööd teinud, Nicko. Siis ma aitan sul elektrikusertifikaadi saada. Õpipoisiaeg on läbi, elektrike ametiliit võtab su kohe vastu. Sinust saab päris elektrik. Mis sa selle kohta ütled?”

      George Samuel kõhistas naerda – tema silmad tõmbusid taas kitsasteks piludeks ja Nikola pidi vägisi naeratama. Jah, ta pidi lausa laialt naerma. George Samuel naerust pime – Nikola varsti elektrik. Need käisid kokku. Ta saab päris töö. Päris tõelise palga.

      Kes oleks seda pooleteist aasta eest uskunud? Kui ta pärast plahvatust intensiivis oli, kui Linda muretses end poolsurnuks, et poeg on teel valesse suunda. Kes oleks arvanud, et elu võib ilus olla?

      Kes oleks arvanud, et see võib olla tõeliselt ilus?

      Kõik olid tema üle uhked. Teddy, kes oli talle korteri välja ajanud, patsutas talle igal kohtumisel õlale: „Nicko, tore, et sa minu jälgedes ei käi.” Vanaisa üritas ikka veel teda kirikusse kaasa saada, aga üksnes naeris Nikola keeldumise peale. „Ikkagi oled sa õigel teel, moje malo zlato. Vanaema oleks õnnest nutnud.” Isegi Spillersboda noortekoloonia juht oli helistanud ja uude ellu astumise puhul õnnitlenud, otsekui oleks Nikola lotopiletil kolm miljoninumbrit välja kraapinud.

      Aga kõige õnnelikum oli ema Linda.

      „Tead, mis minu meelest eriti ilus,” ütles ta kord kevadel, kui Nikola käis veel õhtukoolis ja sai hindeid. Nad jalutasid mööda kanali äärt ja Nikola vaatas Södertälje keskuse poole. Linnud sädistasid nagu segased ja kruusasel kõnniteel vedelesid koerajunnid.

      „Et ma vana elu seljataha jätsin?” pakkus ta.

      „Ei, mitte see. Kõige ilusam on see, et muutus on võimalik. Ausõna, ma muretsesin, kui sa Spillersbodas istusid, ja veel hullem oli pärast vahistamist ja plahvatust. Aga nüüd on see tõestust leidnud. Inimesed võivad muutuda.”

      Lindal oli solaariumipäevitus ja tema Ray-Bani päikeseprillid varjasid poolt nägu. Kuid Nikola kuulis ta värisevast häälest, et võib-olla poetas ta seal prillide taga pisaragi.

      „Tead, Nicko, sa ei pea kunagi enam arvama, et sa pead kellekski saama, et sa pead püüdlema staatuse ja sihukeste asjade poole,” ütles ema ja tegi kunstliku pausi. „Sest sa oled juba keegi.”

      Nad peatusid ühe pargipingi juures. Nikola pöördus tema poole. Emal oli Houdini-fliis seljas ja mingisugused matkapüksid jalas, need ei sobinud päevituse ja prillidega. Keha: vabaõhusvensson. Pea: saatuslik naine on linna peale lahti lastud. Ähh, las see viimane jääb – nii ei mõelda oma emast.

      Maapind pingi all oli kaetud seemnekestadega. Albuzur – päevalilleseemned. Nikola ise oli nende suur fänn. Siin oli keegi ammu enne neid istunud ja filosofeerinud. Nikola võttis istet. „Järgmise nädala neljapäeval on mul rootsi keele eksam ja ma pean kirjandi esitama.”

      „Põnev. Millest kirjand on?”

      „„Krahv Monte Cristost”. Oled sa lugenud?”

      „Ei ole.”

      „See on üks vanaisa lemmikuid.”

      „Kujutan ette. Tema on ju kõva lugeja. Aga ma tean, et kõik läheb hästi.”

      Nikola mõtles taas vanaisale. Tõeline raamatukoi: lugemisgeenius Belgradist, kes oli õpetanud juba kuueaastasele Nikolale tähtede võlujõudu, istus ta voodiserval ja käis läbi vanu häid teoseid. „Aarete saar”, „20 000 ljööd vee all”, „Saladuslik saar”.

      Samal ajal oli vanaisa üles kasvatanud onu Teddy – ühe Stockholmi lõunaosa omaaegse legendi. Nikola ei saanud pilti kokku.

      Chamoni Audi A7 oli pargitud ehitusmasinate vahele poolelioleva ostukeskuse juurde. Nagu alati: sõbra trahvikviitungite kogu oli paksem kui Escobari rahapakk. Aga Chamonit see ei huvitanud – auto ei olnud tema nimel. Nii ei tehtud kunagi. Vorsprung durch Technik, või nagu Chamon ikka ütles: „Eelis tänu Babsole” – nii kutsuti tüüpi, kellele kuulus Södertäljes üle neljasaja auto.

      Oli neljapäev, aga järgmine СКАЧАТЬ