Top Dogg. Йенс Лапидус

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korraks telefoni.” Roksana valgustas seina. Garderoob oli peaaegu tühi, kui mitte arvestada välivoodit, tema kaht hilpu ja paari vana riidepuud, mis stange küljes kõlkusid. Lõhn polnudki niivõrd läppunud kui meenutas vana puitu ja kopitust. Otsekohe taipas ta, miks see ruum temas kummalise tunde oli tekitanud – see polnud joogist ega suitsetatud rohust. Ei, see ei klappinud. Teisel pool peaks olema vannituba, aga sel juhul peaks garderoob suurem olema. Nurgad olid valed. Arhitekt oli vist jokkis olnud. Midagi oli siin imelikult ehitatud.

      Siis hakkas ta koputama. Isegi praegu mõistis ta, et ta poleks seda teinud, kui ta poleks kogu seda jama tarbinud. Ta koputas vastu siseseina. Ta koputas igale poole, alla, keskele, kõrgemale – nagu otsiks peidetud aaret. Roksana tõusis kikivarvule ja kobas käega ülevalt vineerplaadi pealt stange tagant. Sõrmed jäid plaadi taha kinni. See nagises.

      „Z, aita mind. See sein on minu meelest lahti.”

      Z loivas garderoobi sisse. Billie seisis väljas ja vahtis.

      Z oli küll pilves, aga pikk.

      „Sikuta siit,” ütles Roksana.

      Z haaras plaadist kinni. See ragises. Terve sein tuli lahti ja kukkus neile kaela.

      Roksana jõudis käed üles tõsta, ta oli kuidagi mõelnud, et nimelt nii juhtubki. Plaat oli kerge ja õhuke, kõigest paar millimeetrit paks.

      „No mida,” ähkis Z, kes sai plaadiga pähe.

      Nad vaatasid nende ees avanenud õõnsust: piklik, kokku umbes pool ruutmeetrit. Sees seisis kaks kasti.

      Nüüd tundis Roksana end kaine ja keskendununa: värske õhk rõduukse vahelt oli siia sisse tunda. Lõi pea selgeks. Mis salaruum see veel oli?

      Ta kummardus alla ja tõstis lähemal asunud kasti üles, see oli umbes kolmkümmend korda kolmkümmend sentimeetrit suur.

      Z oli nüüd jalul. „Mis see on mingi Shurgardi laoruum või?”

      Roksana pani kasti elutoa põrandale maha.

      Siin nägi paremini. Pappkast ei olnud kinni teibitud.

      Z kallutas end ette. Ka Billie vahtis kasti. Roksana kummardus ja avas kaaned.

      Kõik vahtisid kasti sisu.

      What the fuck?

      I OSA

      JAANUAR

      1

      Ainus meeldiv asi kohtumise juures oli see, et tegu oli sama ametnikuga, kes oli aidanud Teddyt siis, kui ta just vanglast välja sai. Naise nimi oli Isa ja ta nägi välja samasugune nagu nende esimesel kohtumisel. Neljakümne ringis, riietus endiselt segu boheemlaslikust Södermalmi naisest ja sätendavast Östermalmi daamist. Endiselt sallid ja veidrad erksavärvilised randmesoojendajad koos väikeste briljantkõrvarõngastega, mis polnudki tegelikult nii väikesed.

      „Tere, Teddy, ammu pole näinud,” ütles Isa. Naeratades tekkisid ta põskedesse lohud. Mingil põhjusel ta meeldis Teddyle, kuigi naise ainus ülesanne oli teda tööle panna.

      „Jah, aeg lendab,” ütles Teddy ja üritas ka ise meeldiv olla. Tegelikult oli see kõik lihtsalt piinlik.

      Kui ta vanglast vabaks sai, ei mõelnud ta küll kordagi, et võib siia istuma sattuda, saati veel aastaid hiljem. Ta arvas, et on jõudnud teise Rootsi, tõusnud uuele tasemele. Ta oli olnud motiveeritud, valmis tööd rabama ja aega panustama. Ta oli päriselt muutunud: ta oli valmis rühkima raskemat rada, jätma kõik jamad seljataha. Aga valmisolek on üks asi, muutuse elluviimine aga teine. Tegelikkus jõudis talle kiiresti kohale. Tema CV-s haigutas kaheksa aasta pikkune must auk ja nüüdseks oli ta inimeste kahtlustava suhtumisega peaaegu harjunud. Kuigi kõigest peaaegu.

      „Võiksime ehk läbi käia, kuidas viimased aastad on nii-öelda töises plaanis välja näinud,” arvas Isa.

      „Kust sa tahaksid alustada?”

      „Ma tean, et sa said tööd ühes advokaadibüroos, oli nii?”

      Teddy ei tahtnud sellest pikemalt rääkida. „Jah, ma sain mõned ülesanded eriuurijana Leijoni büroo juures.”

      „Eriuurija, mida see tähendab?”

      „Natuke raske seletada. Aga vastutav osanik Magnus Hassel nimetas mind juhtumikorraldajaks.”

      Teddy mõtles, kui paljud tema töödest olid viinud vägivallani ja kuidas ta äärepealt oleks muutunud taas selleks Teddyks, kes ta enam olla ei tahtnud. Ta oli büroo heaks töötamise lõpetanud üle aasta tagasi, pärast Mats Emanuelssoni lugu.

      Isa esitas mõned küsimused palga ja tööharjumuste kohta, ja kas ta on ka koolitustel käinud. „Ja pärast bürood?” küsis ta. „Mida sa siis tegid?”

      „Siis oli raske. Aga ma käisin KRAMI kursustel.”

      Isa vaatas oma pabereid. Teddy teadis, et sealt on näha, et lisaks kõikidele KRAMI ettevalmistuskursustele ja rühmakoolitustele on talle antud ka vähemalt viis korda praktikakohti, aga ükski neist pole viinud palkamiseni.

      KRAMI on mingisugune tööbüroo ja kriminaalhoolduse segu, mille eesmärk on, et temasugused tüübid – inimesed, kellel on niinimetatud kriminaalne taust – leiaksid ja eelkõige säilitaksid töö. Ta ei teadnud, miks temal see kunagi ei õnnestunud.

      Isa muudkui rääkis kursustest ja tööplaanidest. Tema kirjutuslaud oli heledast puidust. Põrandal oli linoleum, seinu kattis valge struktuurtapeet ja toolid tundusid olevat plastist. Naise taga oli klaasaken, millest Teddy nägi töötavaid töövahendajaid ja omaenda hägusat peegelpilti. Ta oli pikk ja arvas alati, et tema juuksed paistsid kuidagi nähtamatud: šatäänid, poollühikesed, või siis poolpikad.

      Kõik siin toas peale Isa kõrvarõngaste meenutas vanglat. See polnud isikupärane ruum, polnud Isa enda ruum, see oli kohtumiskong, kust avanes vaade töövahendusbüroosse, aga mitte päris ellu.

      Kuigi Teddy ehk isegi teadis, mis ta probleem on. Pärast aastaid kinnipidamisasutuses ja aastaid vabaduses ei tundnud ta ikka veel teisi inimesi peale nende, keda ta oli vanglas kohanud või kellega ta oli olnud sõber juba enne vanglasse sattumist. Oma suhtlusringi võis ta ühe käe sõrmedel üles lugeda: õde Linda ja tolle poeg Nikola. Varasemast ajast Dejan. Tagg ja Loke vanglakoridori pealt. Nendega tundis ta end mugavalt. Nende juuresolekul sai ta olla tema ise. Ja muidugi Emelie, aga temale ei tahtnud ta praegu küll mõelda. Igatahes ei saanud ükski neist talle mingit tööd pakkuda, kui Dejan ehk välja arvata. Kuid tema tööd vaevalt et Rootsi riigile maksutulu toovad. Pigem on suur risk, et need viivad Rootsi jaoks suuremate kulutusteni – suurema töökoormuse näol õigusorganites, kelle ülesanne on välja uurida, millega Dejan õieti tegeleb.

      Võib-olla peaks ta tõele näkku vaatama: mõistma, et ta ei sobi siia. Teddy ei saa iialgi osaks sellest Rootsist, millest ta kinni istudes unistas, ta on igavene autsaider. Aga see ei olnud sama, mis öelda, et ta tahtis uuesti kriminaaliks saada.

      „Kas sa kuulad, Teddy? Sa pead mind kuulama, muidu ei saa ma sind aidata.”

      Teddy sirutas jalad laua all välja, need olid pikast istumisest peaaegu kangeks jäänud. „Vabandust. Ma lihtsalt istusin ja mõtlesin ühe sõbra peale, kes äkki saaks tööga aidata.”

СКАЧАТЬ