Top Dogg. Йенс Лапидус

Чтение книги онлайн.

      „Jah, ma olen lugenud. Tuleb veel V8-mootoriga. Aga kas sa endale uut Lexust, LS-i ei ole mõelnud soetada?”

      Chamon vahtis talle otsa. „Nalja teed või? Ma olen Södertäljest. Ma sõidan ainult Saksa autodega.”

      Nagu paistis, läks Chamonil hästi ja auto oli alati kõige selgem tõend sellest. Siis tuli kell, siis muud ehted, siis puhkusekoht. See, kus ja kuidas sa elad, polnud kellegi asi. Nad ei rääkinud kunagi sellest, kust Chamon oma papi sai – olgugi et Nikola teadis, et ta müüb kriitvalgetele südalinnanoortele nende eriti metsikutes peentes klubides aineid. Sellest ei räägitud isegi parima sõbraga – eriti veel siis, kui sa ise pole osa Elust. Nikola võis vahel tagasi igatseda, tagasi selle juurde, mis tal kunagi oli. Tagasi vabaduse, tagasi kontrollimatu juurde.

      Nad sõitsid tema juurde koju, vaatasid teist korda üle mõned „Narcosi” osad: eriti meeldis neile, kuidas Escobar inspekteeris Medellíni kokaiinitehaseid.

      Nad läksid keskusesse ja ostsid kebabi. Chamon otsis välja paar grammi savu, mille nad Nikola vesipiibus ära tõmbasid. Nikolal oli neid lõõgastushetki tarvis: pärast seda, kui ta plahvatuses viga sai, oli temas miski muutunud, isegi kui ta ei osanud seda täpselt sõnastada.

      Tema ja Chamon itsitasid. Kuulasid muusikat. Naaldusid diivani seljatoele ja ajasid lihtsalt juttu.

      Paari tunni pärast tõstis Chamon pilgu. „Nicko, kas sa jumalat usud?”

      „Ei, tegelikult mitte.” Järjekordne Chamoni-häma. „Ma usun saatust. Ja oma dachri’t.”

      Chamon ei muianud. „Kas sa usud jumalat või ei?”

      „No kurat, vend, ma ei tea.”

      Chamon tõmbas piibust mahvi, suudles seejärel suurt kuldset risti, mis rippus veel jämedama keti küljes tema kaelas. „Mina usun.”

      „Mispärast?”

      Sõbra silmad läikisid. „Sest peale selle siin peab olema ka midagi muud.”

      „Mis mõttes selle siin?”

      „Vennas, ma ei maga öösiti silmatäitki. Ronin iga veerand tunni tagant voodist välja ja piilun kardina tagant. Kui ma kuulen enda selja taga tänaval mingit heli, viskan pikali maha. Niipea kui ma näen parklas tundmatut autot, hakkab mul kõht valutama. Kurat, ma saan niimoodi maohaavad.”

      „Aga sa oled vaba. Sa ei pea iga päev kell viis üles ärkama nagu mina.”

      „Kurat teab, võib-olla sul polegi kõige sitem elu. Raske seletada, aga vahel ma mõtlen et ma ei viitsi rohkem, et mul on kogu sellest jamast kõrini, et mul ei ole enam pauerit. Kas sa tead, kui paljud on siin viimaste aastate jooksul maha löödud? Tead, kui palju vendi on kadunud? Ja neil, kes otsustavad, on sellest savi. Hoorakari, ma ütlen. Ma tahaksin millalgi midagi muud teha. No näiteks reisida. Või muusikaga katsetada või nii. Saad aru, mida ma mõtlen?”

      „Muusikaga?” Nikola ei tundnud sõpra ära: tahaksin millalgi midagi muud teha – kõlas rohkem nagu ema jutt, mitte Chamoni oma.

      „No ma tahaksin mingit pilli mängima õppida. Mõnda aega tagusin jalgpalli, aga ema ütles kogu aeg, et tegelikult oli mul muusikaannet, et kui ma korra mingit meloodiat kuulsin, võisin seda hiljem täpselt järele laulda. Ta ütles, et ma olin musikaalne, või kuidas iganes see sõna on. Aga dachri, nüüdsel ajal kepivad mu aju ainult pollarid ja kellajad, nii et ma ei kuulegi seal sees midagi. Varsti pole minust enam midagi järel. Kõik nice tunes on kadunud.”

      Nikola üritas aru saada, kui tõsine see jutt oli. Ta mõtles George Samuelile ja sellele, et kõige raskem asi, mida ta ise oli täna teinud, oli nelja vaskkaabli toppimine plasttorusse.

      Ja Nikola teadis: ta oli teinud õige valiku. Varsti elektrik.

      Elu ei olnud tema jaoks.

      3

      Emelie tõusis püsti, silus kostüümipükstest voldid välja ja läks välja Marcusele vastu. Tema ja teiste advokaatide sekretär Anneli oli mehe juba alt võreuksest sisse lasknud. Kui Marcus trepist tuleb, võib ta ukse taha jõuda umbes seitsme sekundiga. Kui ta liftiga sõidab, siis kulub veel paar sekundit. See oli väike lakmustest, Marcuse esimene. Emelie ise käis põhimõtteliselt trepist, olenemata toimikute arvust kotis. Kuigi tegelikult polnud see tähtis, ta oli juba pakkunud Marcusele enda juures advokaadi praktikakohta. Kahtlemata oli see suur samm. Emelie oli oma bürood pidanud alla pooleteise aasta, aga juhtumeid oli kogunenud üle ootuste palju. Ta ei jõudnud kõikide lugudega tegeleda, see oli tõeline luksus. Ometi oli risk tohutu – alates tänasest ei vastuta ta enam ainult omaenda sissetuleku eest. Alates tänasest peab Emelie Janssoni Advokaadibüroo AB teenima kuus piisavalt raha, et katta veel üht palka, tema omast tähtsamatki. Väikeettevõtja needus, mõtles ta. Kui Marcus haigeks jääb, tööga hakkama ei saa või lihtsalt ei suuda korralikult arveid esitada, annab see firmale tagasilöögi ja võib-olla nad ei tulegi toime. See unistus läheb lörri. Aga tal oli vaja kedagi koormat kergendama, selles mõttes oli see samm möödapääsmatu – tal oli liiga palju tööd.

      Marcus oli pikka kasvu ja turske, tal oli korralikult pügatud hõre habe ja Emelie tundis kätt andes, et ta lõhnas hästi. Küllap oli Marcus trepist tulnud. Hetkeks mõtles Emelie, et äkki ootab mees embust, aga ta oli nüüd ometi ülemus ja tööandja, olgugi et nende vanusevahe oli kõigest kaks aastat. Pealegi ei olnud ta eriline kallistaja tüüp.

      „Tere tulemast! Väga tore, et saad juba täna alustada.”

      Marcusel oli seljas tumesinine ülikond, mille püksid nägid liiga lühikesed välja, aga nii oli praegu moes. Särgi ülemine nööp oli kinni ja lipsu ei olnud, mis sellest ikka, täna ta kohtusse ei lähe. Lähemal ajal peab ta ennast lihtsalt kõigega kurssi viima. Emelie mõtles, et tema liigutused meenutasid Teddy omi: rahulikud ja sihikindlad.

      „Lähme minu kabinetti,” ütles Emelie. „Kas soovid midagi juua?”

      Ta oli palunud Annelil hoolt kanda selle eest, et masinas oleks värsket kohvi ja külmkapis paar pudelit mineraalvett.

      „Aitäh, kas teil on ehk kofeiinivaba teed?” küsis Marcus.

      Mis mõttes kofeiinivaba teed, mõtles Emelie, see oli pisut ebaadvokaadilik – kuigi võib-olla oli ka see just praegu moes. Ta pöördus Anneli poole ja edastas küsimuse.

      „Tjah, kofeiinivaba täna kahjuks ei ole,” nentis sekretär viltuse muigega. Ainus, mida Emelie ja teised siinsed advokaadid jõid, oli kohv, kohv ja veel kord kohv.

      Nad istusid Emelie kabinetti. Seinal rippus Mark Rothko raamitud maal. Muidugi plakat, tuhmpunane värvilaik läks üle pruunikaks värvilaiguks, mis läks üle millekski kollakaks. Emeliele see meeldis, see lisas ruumile rahu, kuigi tõsiasi, et tegu oli kõigest plakatiga, meenutas talle tema eelmist töökohta, Leijoni advokaadibürood. Vastutav osanik Magnus Hassel kogus rahvusvahelist kunsti ja tema kabinetis olid Warholi ja Karin Mamma Anderssoni maalid rippunud kõrvuti Giacometti ja Bror Hjorthi töödega. Aga nüüdseks oli see ajalugu. Ta oli Leijonist lahkunud, sest nad ei leppinud sellega, et ta oli võtnud endale kaitsta ühe juhtumi. Seejärel astus ta sammu, mida peeti advokaatide maailmas hiiglaslikuks: ta loobus tööst ühes Euroopa kõige peenemas kontoris ning üüris ruumi ja veerand sekretäriteenust ühises kontorikompleksis kolme eraisikuid teenindava vanaldase advokaadiga. Endised Leijoni kolleegid tõstsid kulmud ikka väga kõrgele. Tohutu samm tagasi, masendav langus eliidist saba alumisse otsa. Ta oleks vähemalt võinud СКАЧАТЬ