Top Dogg. Йенс Лапидус

Чтение книги онлайн.

      Marcus pani koti põrandale, see oli tumerohelisest purjeriidest ja nägi päris vinge välja. Emelie ei teadnud õieti, milline taust mehel on, peale selle, et ta oli käinud Kärrtorpi gümnaasiumis ja elas nüüd Södermalmis. Palk, mida ta talle pakkus, oli tuhande võrra madalam kui see, mis Marcusel oli olnud väikeses perekonnaõiguse büroos, kus ta seni oli töötanud – et ta sellega nõusse jäi, oli märk tema tõsisest suhtumisest. Ja kui ta oli nii hea, nagu Emelie lootis, läheb ta varsti üle provisjonisüsteemile.

      „Nii,” ütles Emelie ja lükkas Marcuse poole sülearvuti. „See on sinu arvuti, sa pead valima parooli. Istud minu kõrval kabinetis, ma tellisin sulle laua ja tooli, aga need saabuvad alles järgmisel nädalal. Kahju küll, aga täna pead minu juures istuma ja tööd tegema. Loodetavasti see sobib.”

      „Muidugi, aga kas me võiksime tule ära kustutada?”

      Emelie tõstis pilgu. Ta ei saanud hästi aru.

      „Tähendab, mul on elektriallergia. Ma ei talu elektrit. Kõige parema meelega töötan ma küünlavalgel või petrooleumilambiga, ja parema meelega paberi ja pliiatsi kui arvutiga.”

      Emelie vahtis noort advokaati, kes ta vastas istus. Ta oli otsuse langetanud kohe pärast intervjuud Marcus Engvalliga. Mehel olid kohtupraktika ajast parimad tulemused, ilusad soovitused eelmiselt tööandjalt ja eraisikute õigusprobleemid oli tema kirg. Lisaks paistis tal olevat huumorisoont, olemuselt oli ta meeldiv ja julge – esimesena nimetatud omadused olid tähtsad klientidele, viimane oli tähtis selles ametis üleüldse. Julgusest palju ei räägitud, aga see oli kaitseadvokaadi parim omadus. Ja nüüd siis: juba kofeiinivaba tee juures oleks ta pidanud õnnetust aimama. Millest me räägime? Elektriallergia – sellist asja ei ole ometi olemas?

      Marcus naeratas ja pilgutas talle silma. „Ma teen nalja. Istun hea meelega sinu kabinetis. Ja tuli võib põleda.”

      Ta pani oma telefoni lauale. Ekraanis oli pragu. „Ja mul ei ole mitte midagi elektriseadmete vastu, vastupidi, ma olen väikest viisi tehnikafriik.”

      Emelie naeris. Ka Marcus muigas. Ikkagi oli tal huumorisoont.

      Marcuse kontakti oli ta saanud paari kuu eest Magnus Hasseli käest. Emelie istus Pocket Citys ja ootas Josephine’i, kes töötas endiselt Leijonis, kui kuulis kedagi oma nime lausumas. Ta pööras ringi ja taipas, et kõrvallauas istuvad kaks tema endist ülemust. Magnus Hassel ja Anders Henriksson. Kuidas ta neid varem polnud märganud? Kui ta Leijonis töötas, pidasid just nemad kaks temaga iga-aastasi arenguvestlusi, millest ta just erilist puudust ei tundnud. Ta mäletas neid hästi.

      Anders Henriksson oli viiekümneaastane meganohik, kes oli abiellunud uuesti kahekümne seitsme aastase sekretäriga, üritas välja näha nagu kolmekümnene, kuid arvas sellegipoolest, et Zara Larsson on Hispaania odavrõivaste bränd. Samal ajal oli ta üks Rootsi juhtivad eksperte ettevõtete liitumiste ja ülevõtmiste valdkonnas. Legal 500 – advokaatide pingerida, mis oli Leijonis tähtsam kui parlamendivalimiste tulemus – lisas talle tiitli Leading Individual ja tsitaat kõlas nii: A brilliant analyst – creative and authoritative. Emelie oli ikka mõelnud, et küllap ta IQ mõttes oligi briljantne, aga mis puudutas niinimetatud EQ-d, siis seda võis pidada kahtlemata erakordseks väljakutseks.

      Magnus Hassel aga polnud iial vajanud lähemat tutvustamist. Kogu äriõiguse maailm tundis teda. Magnuse kohta olid tsitaadid juba aastaid samad. The clearest shining M&A star in Sweden ja Incredibly impressive olid hinnangud, mis olid sama vankumatud kui osaniku majanduslik seis viimasel aastatel. Dagens Industri andmetel sai Magnus Hassel ainuüksi eelmisel aastal dividendidena kakskümmend viis miljonit.

      Ent kõik see kuulus tema vanasse ellu. Emelie oli sisenenud uuele tööpõllule. Eemale udupeentest kontoritest, miljardärklientidest ja eksootilistest jurisdiktsioonidest. Ja poole väiksema palga peale.

      Magnus oli sundinud teda kohta üles ütlema. Magnus oli see, kes oli ilmunud isegi istungile, kus Emelie kaitses Benjamin Emanuelssoni, istunud päev otsa publiku seas ja kuulanud. Ta peaks Magnust vihkama. Ometi teadis Emelie, et Magnus hindas teda kõrgelt ja et ta tõesti oli püüdnud panna teda ümber mõtlema ja Leijoni büroosse jääma. Emelie silmis ei olnud Magnus Hassel sada protsenti vastumeelne. Kõigest üheksakümmend kaheksa.

      „Ma ei arvanud, et sa ikka veel nendel laiuskraadidel tegutsed,” ütles Magnus. Ta oli argiselt riides: roheline tviidpintsak, teksad ja roosa särk. Teksad – Emelie ei suutnud meenutada, kas ta oli oma kolme Leijonis töötatud aasta jooksul teda iial nii sportlikes riietes näinud. „Ma arvasin, et sinusugused pesitsevad ainult Kungsholmenil ja satelliitides.”

      Iseenesest oligi tal õigus. Enamik Stockholmi kriminaalõigusbüroodest asus Kungsholmenil. Tänu Stockholmi kohtumaja, politseimaja ja arestimaja lähedusele oli see väga loomulik valik kõigile, kellele meeldis kohtumistele, ülekuulamistele ja läbirääkimistele jala minna. Ülejäänud aja istus Emelie sageli Södertörni kohtus ja Huddinge arestimajas või Attunda kohtus või Sollentuna arestimajas. „Satelliidid,” nagu Magnus ilmselt eelistas eeslinnu kutsuda, viisid Emelie mõtted Ida-Euroopale. Satelliitriigid, Nõukogude Liidu käpaalused.

      „Ma saan Jossaniga kokku,” ütles Emelie. „Ja tema siit reservaadist kuigi meelsasti ei lahku.”

      Magnus naeris, Anders Henriksson aga ei liigutanud kulmugi. Emelie mõtles ta tulipunasele näole, kui tema ja Magnus olid ta esimest korda pihtide vahele võtnud, selle eest, et Emelie oli otsustanud Emanuelssoni kaitsta.

      „Ma kuulen, et sul läheb hästi,” ütles Magnus ja tõstis veiniklaasi justkui toostiks.

      „Jah, mul on lausa liiga palju tegemist. Peaksin ühe abi palkama.”

      „Siis on põhjust rõõmustada. Aga kas sa ei saa ikka veel päris sama palka kui meie juures?”

      Emelie mõtles, kas ta narrib niisama sõbramehe poolest või püüab teda päriselt provotseerida. Ta tõstis oma veel tühja klaasi mehe poole. „Koht tipus on kulukas.”

      Anders Henrikssoni näkku lisandus Emelie viimase kommentaari juures värvi. Kuid Magnus itsitas edasi.

      „Kuule,” ütles ta ettepoole nõjatudes. „Mul vist on üks kutt, kes sobiks sulle suurepäraselt. Ta saatis meile eelmisel nädalal avalduse, just advokaadiks saanud, kohtupraktika tehtud, paistab arukas, kõva töömees nagu sinagi.”

      „Miks te ise siis teda ei võtnud, teile ju meeldivad töönarkomaanid?”

      Magnus kallutas end veel rohkem ettepoole, tema suu peaaegu riivas Emelie kõrva. „Ta rääkis üksikisikute õiguste kaitsmisest ja sellise süsteemi kaitsmisest, mis toetaks kõiki. Ausalt öeldes ajas ta murettekitavalt sama juttu mis sina. Ja peale selle on ta vegan, ja inimesed, kes ei taha surnud asju süüa, ei ole kunagi usaldusväärsed.”

      Emelie tõmbas pea tagasi ja silmitses Magnust. Mehe silmad särasid.

      Emelie lausus: „Ütle, et ta saadaks mulle avalduse.”

      Tagasi kontoris. Anneli helistas. „Mul on siin liinil üks naine, kes küsib sind ja on täitsa meeleheitel,” ütles ta ja ühendas kõne.

      „Kas Emelie Jansson?” küsis hele hääl teisel pool.

      „Jah, see olen mina.”

      „Tore, väga tore. Mina olen Katja ja mul oleks vaja sinuga kokku saada. Kohe täna.”

      Emelie naaldus tooli seljatoele. Marcus istus vaikides СКАЧАТЬ