Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kõik mängivad pilli ja tunnevad end hästi.

      „Ma arvan, et nad tegid targalt,“ ütles härra Beltramini. „Kui pomm sinu poole tuleb, siis ta tulebki. Ei saa kogu aeg selle pärast muretseda. Lihtsalt tee, mida sulle meeldib teha, ning naudi elu. On ju, mul on õigus?“

      „Ma arvan küll. Kas Carletto on siin?“

      Härra Beltramini viipas üle õla. „Teeb sees tööd.“

      Pino hakkas poeukse poole minema.

      „Pino,“ ütles härra Beltramini talle järele.

      Ta vaatas tagasi ning nägi puuviljakaupmehe näol muret. „Jah?“

      „Teie Carlettoga ju vaatate teineteise järele, eks? Nagu vennad.“

      „Loomulikult, härra B.“

      Puuviljakaupmees läks rõõmsamaks. „Sa oled hea poiss. Ja hea sõber.“

      Pino läks poodi ja leidis Carletto datlikotte tassimas.

      „Sa väljas oled käinud?“ küsis Pino. „Nägid, mis on juhtunud?“

      Carletto raputas pead. „Ma olen kogu aeg tööl olnud. Oled kuulnud sellisest asjast?“

      „Ma olen lugusid kuulnud küll, nii et tulin seda oma silmaga vaatama.“

      Carletto ei leidnud, et see oleks naljakas. Ta hiivas õlale järjekordse kuivatatud puuviljade koti ning hakkas läbi augu põrandas puitredelist ala ronima.

      „Ta ei andnud näole,“ ütles Pino. „Anna.“

      Carletto vaatas muldpõrandaga keldrist üles. „Sa käisid eile õhtul väljas või?“

      Pino naeratas. „Ma oleks peaaegu tükkideks lennanud, kui pommid kinno kukkusid.“

      „Sa ajad jama.“

      „Ei aja,“ ütles Pino. „Mis sa arvad, kust ma selle sain?“

      Ta tõmbas sideme maha ning Carletto tõmbas jälestusest moka kõveraks. „Õudne!“

– * –

      Härra Beltramini lubas neil kinomaja päevavalges vaatama minna. Teel rääkis Pino veel korra selle loo otsast lõpuni ära, jälgis sõbra reaktsiooni ning läks sellest veelgi enam elevile, tantsiskles Fredist ja Ritast rääkides ringi ning jutustades sellest, kuidas nad Mimmoga läbi linna jooksid, matkis jutu juurde plahvatuse helisid.

      Ta tundis end üpris hästi, kuni nad kinoni jõudsid. Varemetest kerkis endiselt suitsu ning üheskoos sellega terav ja ebameeldiv hais, milles Pino hiljem õppis otsekohe ära tundma plahvatanud lõhkeaineid. Mõned inimesed paistsid kino ümbritsevail tänavail sihitult ringi hulkuvat. Teised kaevasid endiselt läbi telliste ja talade rususid, lootes kalleid inimesi elavana leida.

      Laastamistööst löödud Carletto ütles: „Ma poleks eales suutnud teha midagi sellist, mida teie Mimmoga tegite.“

      „Muidugi oleksid. Kui sa oled piisavalt hirmunud, sa lihtsalt teed seda.“

      „Kui pommid pähe kukuvad? Ma oleksin põrandale pikali vajunud ning kössi tõmmanud, käed pea ümber.“

      Nad uurisid vaikides kino söestunud ja purunenud tagaseina. Fred ja Rita olid olnud sealsamas, üheksa meetrit pikad, ja siis –

      „Mis sa arvad, kas täna õhtul tulevad lennukid tagasi?“ küsis Carletto.

      „Seda saab alles siis öelda, kui kimalasi kuuleme.“

      Neljas peatükk

      Ülejäänud juunikuu ja ka juulikuu vältel 1943. aastal käisid liitlaste lennukid Milano kohal peaaegu igal öösel. Hoone hoone järel varises kokku ning paiskas laiali tolmu, mis voogas mööda tänavaid alla ning hõljus õhus veel tükk aega pärast seda, kui tõusis veripunane päike ning maale langes halastamatu lõõsk, süvendades pommitamise esimeste nädalate viletsust veelgi.

      Pino ja Carletto hulkusid peaaegu iga päev Milano tänavaid mööda, nägid neid huupi toime pandud tapatalguid, nägid hävingut ja tajusid valu, mis paistis olevat kõikjal. Ajapikku tegi see Pino tuimaks ja ta hakkas end tundma tillukesena. Vahel tahtis ta teha nagu Carletto, lihtsalt tõmmata end kerra ja pugeda elu eest peitu.

      Peaaegu iga päev mõtles ta aga Annale. Ta teadis, et see on rumalus, kuid ta käis alatasa pagaritöökojas, kus oli teda esimest korda näinud, ning lootis temaga taas kokku saada. Ta ei näinud teda kunagi, ning kui ta pagari naiselt Anna järele päris, polnud tollel õrna aimugi, kellest on jutt.

      23. juunil saatis isa Mimmo ülejäänud suveks Como järvest põhja pool karmides Alpides asuvasse Casa Alpinasse. Ta püüdis ka Pino sinna saata, kuid vanem poeg keeldus. Poisipõlves ja varateismelisena oli Pinole isa Re laager väga meeldinud. Sestpeale, kui ta sai kuueaastaseks, oli ta igal aastal veetnud kolm kuud Casa Alpinas, neist kaks kuud järjest suvel mägedes ronides ning ühtekokku kuu talvel suusatades. Isa Re juures oli väga tore olla. Poisid aga, kes seal praegu olid, olid väiksed. Ta tahtis olla Milanos, käia koos Carlettoga mööda tänavaid ja otsida Annat.

      Pommitamine ägenes. 9. juulil rääkis BBC liitlaste maabumisest Sitsiilia rannikul ning metsikutest lahingutest Saksa ja fašistlike jõududega. Kümme päeva hiljem pommitati Roomat. Uudised sellest rünnakust panid judisema terve Itaalia ning ka Lellade kodu.

      „Kui Roomat on võimalik pommitada, on Mussolini ja fašistide päevad loetud,“ kuulutas Pino isa. „Liitlased ajavad sakslased Sitsiiliast minema. Nad ründavad ka Lõuna-Itaaliat. Varsti on kõik läbi.“

      Juulikuu lõpupoole panid Pino vanemad ühe plaadi grammofoni ja tantsisid keset päeva. Kuningas Vittorio Emanuele III oli lasknud Benito Mussolini vahistada ning pannud ta Roomast põhja pool Gran Sasso mäel asunud kindlusse vangi.

      Augustiks aga olid terved Milano kvartalid varemeis. Ning kõik kohad olid täis sakslasi, kes paigaldasid õhutõrjesuurtükke, kontrollpunkte ja kuulipildujapesi. Ühe kvartali kaugusel La Scalast lehvis hotell Regina kohal natside räige lipp.

      Gestapo standartenführer Walter Rauf kehtestas komandanditunnid. Kui keelutunni ajal majast väljas viibides vahele jäid, pandi sind vangi. Kui komandanditunnist üle astusid ja sul polnud dokumente kaasas, võidi sind maha lasta. Mahalaskmine võis oodata ka lühilaineraadio omamise eest.

      Pinol oli ükskõik. Õhtuti puges ta kappi peitu ning kuulas muusikat ja uudiseid. Päeval hakkas ta aga Milanos valitseva uue korraga kohanema. Trammid sõitsid siis, kui juhtus. Tuli minna jalgsi, sõita jalgrattaga või liikuda pöidlaküüdiga.

      Pino valis jalgratta ning sõitis hoolimata leitsakust igal pool linnas ringi, läbis mitmeid kontrollpunkte ja sai teada, kuidas natsid välja näevad, kui nood teda peatasid. Pikad tänavalõigud olid muutunud kraatriteks ning ta pidi nende ümber ringi minema või leidma teise tee. Edasi vändates möödus ta peredest, kes elasid presenditükkide all oma kodumaja varemetes.

      Ta mõistis, kuidas tal oli vedanud. Esimest korda tajus ta, kuidas õnn võib pöörduda üheainsa silmapilgu või pommisähvatusega. Ning ta mõtiskles selle üle, kas Anna oli eluga pääsenud.

– * –

      Augusti hakul sai Pino viimaks aru, miks liitlased Milanot pommitavad. BBC diktor teatas, et liitlased olid täielikult purustanud natside СКАЧАТЬ