Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eiras teda ning keskendus hoopis köögist välja popsuvale põllega vedurile. Ta oleks võinud vanduda, et nägi ema kõrvust auru välja tulemas. Porzia Gemma oli oma vanemast pojast vähemalt 30 sentimeetrit lühem ja vähemalt 20 kilo kergem. Sellest hoolimata marssis ta Pino juurde, rebis prillid eest ja raputas neid poja poole.

      „Ma ütlesin sulle, et ole neljaks kodus, aga praegu on kell veerand kuus,“ ütles ta. „Sa käitud nagu laps. Ma saan su õde rohkem usaldada kui sind.“

      Cicci pööras nina püsti ja noogutas.

      Hetkeks ei osanud Pino mitte midagi kosta. Siis aga turgatas talle pähe teha hale nägu, tõmmata end kooku ja haarata kõhust.

      „Anna andeks, mamma,“ ütles ta. „Ma sõin tänavalt ostetud toitu ja mul läks kõht korrast. Ja siis jäime me äikse kätte ja pidime onu Alberti juures ootama.“

      Porzia pani käed rinnal risti ja silmitses teda. Cicci võttis sisse samasuguse skeptilise poosi.

      Ema vaatas Mimmo poole. „Kas see on tõsi, Domenico?“

      Pino vaatas ettevaatlikult vilksamisi venna poole.

      Mimmo noogutas. „Ma ütlesin talle, et see vorst näeb kahtlane välja, aga või tema kuulas. Pino pidi kolmes kohvikus kempsus käima. Ja onu Alberti poes oli mingi Gestapo standartenführer. Ta ütles, et natsid võtavad hotell Regina enda käsutusse.“

      Ema kahvatus. „Misasja?“

      Pino tegi grimassi ja tõmbus veelgi enam kooku. „Ma pean nüüd kohe minema.“

      Cicci nägi endiselt kahtlustav välja, kuid Pino ema vihast oli saanud mure. „Mine. Mine! Ja pese käed pärast puhtaks.“

      Pino kiirustas läbi esiku.

      Tema taga lausus Porzia: „Ja kuhu sina lähed, Mimmo? Sina oled ju terve.“

      „Mamma,“ nurises Mimmo. „Pino ei pea kunagi midagi tegema.“

      Pino ei jäänud ema vastust kuulama. Ta kiirustas mööda köögist ja noist imetabastest lõhnadest ning ronis trepist üles korteri ülakorrusele tualetti. Ta veetis seal kenakesed kümme minutit ning kogu selle aja mõtles ta igale Annaga veedetud hetkele, eriti sellele, kuidas ta oli Pinot muiates teiselt poolt trammiteed vaadanud. Ta tõmbas vett, süütas tiku, et varjata paha haisu puudumist, ning heitis voodisse pikali, lühilaineraadio keeratud BBC sagedusele, kust tuli džässisaade, mida Pino peaaegu kunagi vahele ei jätnud.

      Duke Ellingtoni ansambel mängis lugu „Cotton Tail“, mis oli üks tema uuemaid lemmikuid, ning ta pani silmad kinni ja mõnules Ben Websteri tenorsaksofonisoolot kuulates. Pino armastas džässi sestpeale, kui ta esimest korda kuulis loo „I Can’t Get Started“ salvestist Billie Holiday ja Lester Youngi esituses. Kuigi Lellade majas, kus valitsesid ooper ja klassikaline muusika, oli seda ehk erakordselt ketserlik öelda, leidis Pino, et džäss on suurim muusikaline kunstivorm. Seetõttu igatses ta minna Ameerika Ühendriikidesse, džässi sünnimaale. See oli tema suurim unistus.

      Pino mõtiskles, kuidas Ameerikas elatakse. Keel polnud probleem. Ta oli kasvanud üles kahe lapsehoidjaga, kellest üks oli pärit Londonist ja teine Pariisist. Ta oli peaaegu sünnist saati rääkinud kõiki kolme keelt. Kas džäss on Ameerikas igal pool? Kas iga hetke taustaks on selline mõnus helisein? Ja Ameerika tüdrukud? Kas on seal kedagi, kes oleks sama kaunis kui Anna?

      „Cotton Tail“ lõppes. Benny Goodmani „Roll ’Em“ algas bugivugirütmiga, mis läks üle klarnetisooloks. Pino kargas voodist, heitis kingad jalast ja hakkas tantsima, kujutledes ennast koos kauni Annaga pöörast lindy hop’i keerutamas – ei mingit sõda, ei mingeid natse, üksnes muusika ja toit ja vein ja armastus.

      Siis sai ta aru, kui valjult muusika mängib, keeras selle vaiksemaks ja lakkas tantsimast. Ta ei tahtnud, et ta isa jälle trepist üles tuleks ja korduks taas vaidlus muusika üle. Michele põlastas džässi. Eelmisel nädalal oli ta tabanud Pino perekonna Steinwayl harjutamas Meade Lux Lewise bugipala „Low Down Dog“ ning see oli talle justkui mõne pühaku rüvetamine.

      Pino käis duši all ja vahetas riideid. Mõni minut pärast seda, kui katedraali kellad lõid kuut õhtul, kobis Pino tagasi voodisse ja vaatas lahtisest aknast õue. Äikesepilved olid kui peoga pühitud ning San Babila tänavailt kajasid tuttavad helid. Viimased poed sulgesid uksi. Milano rikkad ja moekad kiirustasid kodu poole. Ta kuulis nende elavaid hääli üheskoos, otsekui tänavakoori – naisi naermas millegi rõõmustava peale, lapsi nutmas mingi pisikese tragöödia pärast, mehi omavahel vaidlemas ei millegi muu pärast kui üksnes itaallaslikust armastusest sõnalahingute ja tehtud solvumise vastu.

      Pino võpatas allkorrusel heliseva uksekella peale. Ta kuulis hääli teretamas ja hääli külalisi vastu võtmas. Ta vaatas kella. Oli 18.15. Film algas kell seitse ning kino ja Anna juurde oli tükk maad minna.

      Pinol oli üks jalg aknast väljas ja ta kobas sellega eendit, mida mööda pääses tuletõrjetrepi juurde, kui kuulis enda selja taga naerupahvakut.

      „Ta ei tule,“ ütles Mimmo.

      „Küll ta tuleb,“ ütles Pino aknast välja ronides.

      Maani oli kõva üheksa meetrit ning eend ei olnud kuigi lai. Tagatrepini pääsemiseks pidi ta selja vastu seina suruma, külitsi järgmise aknani nihkuma ning sealt sisse ronima. Minuti pärast oli ta aga väljas, maas ja liikus.

– * –

      Kino tulekiri oli uute pimendamisnõuete tõttu välja lülitatud. Plakatil Fred Astaire’i ja Rita Hayworthi nimesid nähes aga hakkas Pino süda kõvemini põksuma. Ta armastas Hollywoodi muusikale ning eriti selliseid, kus mängis sving. Ning vahel nägi ta unes Rita Hayworthi niimoodi, et … noh …

      Pino ostis kaks piletit. Samal ajal kui teised vaatajad riburada kinno astusid, seisis tema paigal ning otsis silmadega tänavalt ja kõnniteedelt Annat. Ta ootas seni, kuni teda tabas tühi ja laastav arusaam, et naine ei tule.

      „Ma ju ütlesin sulle,“ ütles Mimmo tema kõrvale imbudes.

      Pino tahtis vihaseks saada, aga ei suutnud. Sisimas armastas ta oma väikevenna söakust ja enesekindlust, tema mõistust ja nutti. Ta andis ühe pileti Mimmole.

      Poisid läksid kinno sisse ja otsisid oma kohad üles.

      „Pino?“ küsis Mimmo vaikselt. „Millal sa kasvama hakkasid? Viieteistkümneselt?“

      Pino hoidis naeratust tagasi. Vend muretses pidevalt selle pärast, et on liiga lühike.

      „Tegelikult vist kuueteistkümneselt.“

      „Aga võib-olla varem?“

      „Võib-olla.“

      Tuled kustusid ning fašistliku propaganda ringvaade algas. Pino oli endiselt rusutud sellest, et Anna talle korvi andis, kui Il Duce ekraanile ilmus. Ülemjuhataja kombel medaleist kubiseva mundrikuue, vöö, sineli, kalifeede ja põlveni ulatuvate kiiskavate ratsasaabastega Benito Mussolini jalutas koos ühe välikomandöriga Liguuria mere äärsel kaldajärsakul.

      Diktori sõnul inspekteeris Itaalia diktaator parajasti kindlustusrajatisi. Ekraanil olid Il Duce käed kõndimise ajal selja taga kokku pigistatud. Imperaatori lõug osutas silmapiiri poole. Tema selg oli nõgus. Tema rind oli taeva poole kummis.

      „Ta on nagu väike kukk,“ ütles Pino.

      „Psst!“ СКАЧАТЬ