Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole küll mingi tänavasõidumootor,“ ütles Pino.

      Ascari muigas ning pani käigu sisse. „Kas võidusõitjal oleks omaenda autos tänavasõidumootor või -käigukast?“

      „Kas sa oled võidusõitja?“ küsis Pino skeptiliselt.

      „Varsti olen,“ ütles Ascari ja lasi siduri lahti.1

– * –

      Nad sõitsid kummide vilinal väiksest raudteejaamast välja ja keerasid munakiviteele. Fiat põrkas küljetsi libisema, enne kui Ascari rooli kärmelt teisele poole keeras. Rehvid nakkusid teega. Ascari vahetas käiku ja andis gaasi.

      Pino oli surutud vastu seljatuge, kuid suutis kätele ja jalgadele kuidagi tuge leida, enne kui Ascari üle väikse linnaväljaku sööstis, osavasti kanu vedava veoauto eest ära põikas ning kolmandat korda käiku vahetas. Linnast lahkudes kiirendasid nad ikka veel.

      Splügeni kuru tee ronis üles korrapäraste šikaanidena, S-kujuliste kurvidena, mis kulgesid paralleelselt Alpidesse lõikunud põhjasuunalise, Šveitsi poole kulgeva järsu oru põhjas voolava jõekesega. Ascari sõitis mööda Splügenit meisterlikult, lõikas kõiki kurve ning põikas kõigist ülejäänuist vähestest teel liikunud sõidukeist mööda kui postist.

      Kogu selle aja valdasid Pinot vastakad tunded kabuhirmust kuni elevuse, kadeduse ja imetluseni. Ascari võttis hoogu maha alles siis, kui nad Campodolcino äärelinnani lähenema hakkasid.

      „Ma usun sind,“ ütles Pino, süda endiselt rinnus tagumas.

      „Mis mõttes?“ küsis Ascari hämmeldunult.

      „Ma usun, et sinust saab kunagi võidusõitja,“ ütles Pino. „Kuulus võidusõitja. Ma pole kunagi näinud kedagi niimoodi sõitmas.“

      Ascari poleks isegi hea tahtmise korral osanud laiemalt naeratada. „Minu isa sõitis veel paremini. Enne surma oli ta Euroopa meister.“ Ta tõstis parema käe roolilt ning viipas nimetissõrmega läbi esiklaasi ja taeva poole. „Papa, kui jumal tahab, saab minustki Euroopa meister ja isegi maailmameister!“

      „Ma usun küll,“ ütles Pino taas, vangutades aukartust tundes pead. Siis vaatas ta üles linnast ida pool kõrguva enam kui 450 meetri kõrguse järsu halli kaljuseina poole. Ta avas akna, pistis pea välja ja seiras kalju tippu.

      „Mida sa otsid?“ küsis Ascari.

      „Vahel paistab kätte rist kellatorni tipus.“

      „See on kohe siinsamas,“ ütles Ascari. „Kaljus on sälk sees. Muidu seda näha poleks.“ Ta näitas näpuga läbi esiklaasi. „Seal.“

      Üheks silmapilguks nägi Pino valget risti Alpide selle piirkonna kõrgeimal asuva mägiasunduse Motta kabeli kivist kellatorni tipus. Esimest korda tol päeval lubas ta endale kergendustunnet selle üle, et ta oli Milanost pääsenud.

      Ascari sõidutas neid ülesmäge mööda reetlikku Madesimo teed, mööda järsku mäenõlva keerutavat järsku, kitsast, auklikku ja käänulist teed. Seal polnud mingeid piirdeid ja paljudes kohtades ka mingit erilist teeperve ning mäkketõusu vältel mõtles Pino korduvalt, et Ascari juhib neid kindla peale üle kaljuserva. Ascari aga paistis tundvat selle tee iga viimast kui sentimeetrit, kuna ta pööras rooli või muljus pidurit ning nad libisesid läbi kõigi kurvide nii sujuvalt, et Pino arvates võinuksid nad sama hästi sõita lumel, mitte kivil.

      „Kas sa suusatada oskad samamoodi?“ küsis Pino.

      „Ma ei oska suusatada,“ vastas Ascari.

      „Mis? Sa elad Madesimos ega oska suusatada?“

      „Ema saatis mind siia ohutusse kohta. Ma töötan onu töökojas ja sõidan autoga.“

      „Suusatamine on nagu autosõit,“ ütles Pino. „Sama taktika.“

      „Kas sa oskad hästi suusatada?“

      „Mõned võistlused olen võitnud. Slaalomis.“

      See paistis juhile muljet avaldavat. „Meist saavad siis sõbrad. Sina õpetad mulle suusatamist ja mina sulle autosõitu.“

      Pino laia naeratust poleks ta näolt olnud millegagi võimalik minema pühkida. „Oleme kokku leppinud.“

      Nad jõudsid tillukesse Madesimo külakesse, kus oli üks kivist ja kiviplaatidest katusega kõrts, üks restoran ja mõnikümmend mägimaja.

      „Kas siin tüdrukuid ka on?“ küsis Pino.

      „Ma alt mõnda tunnen. Neile meeldib kiirete autodega sõita.“

      „Me peaksime mõnikord nendega sõitma minema.“

      „See plaan mulle meeldib!“ ütles Ascari tee äärde seisma jäädes. „Sa siit oskad minna?“

      „Ma oskaks siit minna kinnisilmi ja läbi lumetormi,“ ütles Pino. „Võib-olla tulen nädalavahetuseti siia alla ja peatun kõrtsis.“

      „Kui tuled, siis otsi mind üles. Meie töökoda on kõrtsi taga. Kindlasti leiad üles.“

      Ta sirutas käe. Pino kõverdas nägu ja ütles: „Ära seekord mu sõrmi ära murra.“

      „Äh,“ ütles Ascari ning surus tal kõvasti kätt. „Tore sinuga kohtuda, Pino.“

      „Sinuga ka, Alberto,“ ütles Pino. Ta haaras oma seljakoti ja ronis välja.

      Ascari sõitis kummide vilinal minema, käsi aknast hüvastijätuks lehvitamas.

– * –

      Pino jäi hetkeks seisma ning tal oli tunne, otsekui ta oleks kohtunud olulise inimesega enda elus. Siis hiivas ta seljakoti selga ning hakkas astuma mööda metsa viivat kaheroopalist rada. Teekond läks aina järsemaks, kuni umbes tund pärast tõusu algust jõudis ta metsast välja kõrgele mägitasandikule kaljuse mäenõlva all, mis kerkis püstloodis pea kakssada meetrit kaljurüngani, mida kutsuti Pizzo Gropperaks.

      Motta platoo oli mitusada meetrit lai ning ümbritses Gropperat kagu poolt. Laia platoo lääneserv lõppes kuusesalu juures, mis klammerdus Campodolcino suunas langeva 150-korruselise maja kõrguse kalju servale. Päev hakkas lõpule veerema, päike säras sügistes Alpides nagu vaskne ketas ning Pino tundis end sellisest ümbrusest rabatuna nagu alati. Kardinal Schusteril oli õigus: Mottas viibides oli tunne, nagu seisaksid Jumala ühe vägevaima katedraali rõdul.

      Motta oli vaevu tsiviliseeritum paik kui Madesimo. Platoo idaosas olid mõned mägimajakesed ning nonde kaljude ja puude pool edelas seisis too väike katoliku kabel, mida Pino oli altpoolt silmanud, ning üks palju suurem kivist ja puidust ehitis. Pino polnud juba mitu kuud nii õnnelik olnud, kui talle päevinäinud hoonele lähenedes jõudis ninna küpsetatud leiva ning millegi küüslaugune ja pikantne hõng. Tema kõht korises.

      Ta astus ukseesise varjualuse alla, seisatas tüüaka puust ukse ees ning küünitas nööri järele, mis rippus raske messingist kella küljes. Tolle kohal oli silt, millelt võis lugeda: „Casa Alpina. Kõik väsinud teelised on teretulnud.“ Pino tõmbas kaks korda nööri.

      Kella kõlin kajas tema selja tagant mäenõlvadelt vastu. Ta kuulis poiste kära ning seejärel samme. Uks avanes.

      „Tere, СКАЧАТЬ