Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vangutas pead. Tullio Galimbertiga need asjad nii käisidki. Tullio, edukas kleidimüüja, oli kütkestavate naiste koha pealt võlur.

      „Kuidas sa seda teed?“ küsis Pino. „Sul on nii palju ilusaid tüdrukuid.“

      „Sa ei tea või?“ küsis Tullio juustu lõigates.

      Pino tahtis midagi praalivat öelda, kuid talle meenus, et Anna oli talle korvi andnud. Ta oli tema kutse vastu võtnud vaid selleks, et temast lahti saada. „Nähtavasti mitte. Ei tea jah.“

      „Sinu välja õpetamiseks võib kuluda aastaid,“ ütles Tullio naeratust maha surudes.

      „Mine nüüd, Tullio,“ ütles Pino. „Ilmselt on mingi trikk, mida ma …“

      „Mingit trikki ei ole,“ ütles Tullio tõsinedes. „Mis on kõige olulisem? Kuulata.“

      „Kuulata?“

      „Tütarlast,“ ütles Tullio ärritunult. „Enamik mehi ei kuula. Nad hakkavad lihtsalt iseendast jahvatama. Naisi tuleb mõista. Sestap kuula, mida nad ütlevad, tee neile komplimente selle kohta, kuidas nad välja näevad või laulavad või mida tahes. Sedasi – kuulates ja komplimente tehes – oled sa juba kaheksakümnest protsendist ülejäänud maailma meestest ees.“

      „Aga kui nad väga palju ei räägi?“

      „Siis ole vaimukas. Või meelitav. Või mõlemat.“

      Pino arvas, et Annaga oli ta olnud nii vaimukas kui ka meelitav, kuid võib-olla mitte piisavalt. Siis tuli talle midagi muud pähe. „Aga kus standartenführer Rauf siis täna käis?“

      Tullio sõbralik olek kadus kui peoga pühitud. Ta haaras Pinol kõvasti õlavarrest ja sisistas: „Sellistes kohtades me säärastest inimestest nagu Rauf ei räägi. Selge?“

      Pino oli sõbra reaktsioonist rabatud ja löödud, kuid enne, kui ta jõudis vastata, ilmus Tullio kaaslane taas välja. Ta libises Tullio kõrvale ja sosistas talle midagi kõrva.

      Tullio naeris, lasi Pinost lahti ja ütles: „Muidugi, kullake. Võime küll.“

      Tullio pööras pilgu taas Pinole. „Vaimukuse ja kuulamisega ootaksin ma sinu asemel seni, kuni mu nägu ei näe enam välja nagu lõhki läinud vorst.“

      Pino kallutas pead, naeratas ebakindlalt ning surus siis hambad kokku, kuna õmblused põses andsid tunda. Ta vaatas Tulliot tolle kaaslasega lahkumas ja mõtles taas, kui väga ta tahaks tema moodi olla. Tema juures oli kõik täiuslik, elegantne. Ta oli hea inimene. Käis hästi riides. Veelgi parem sõber. Naeris siiralt. Ning ometi oli Tullio piisavalt mõistatuslik, et jälitada Gestapo standartenführer’it.

      Närida oli valus, kuid Pino oli nii näljane, et ladus taldrikule veel teisegi portsu. Seda tehes kuulis ta oma vanemate kolme muusikust sõpra, kaht meest ja toda viiuldajat omavahel rääkimas.

      „Milanos on iga päevaga aina enam natse,“ ütles tüüakam mees, kes mängis La Scalas metsasarve.

      „Veel hullem,“ ütles löökriistamängija. „Relva-SS.“

      Viiuldaja sõnas: „Mu mees ütles, et räägitakse pogrommide korraldamisest. Rabi Zolli soovitab meie Rooma sõpradel põgeneda. Me mõtleme sõita Portugali.“

      „Millal?“ küsis löökriistamängija.

      „Mida varem, seda parem.“

      „Pino, aeg on magama minna,“ ütles noormehe ema järsult.

      Pino võttis taldriku üles oma tuppa kaasa. Voodiserval istudes ja süües mõtles ta äsja kuuldu üle järele. Ta teadis, et need kolm muusikut on juudid, ning teadis sedagi, et Hitler ja natsid vihkavad juute, ehkki ta päriselt ei saanud aru, miks. Tema vanematel oli palju juutidest sõpru, peamiselt muusikuid ja moemaailma inimesi. Pino leidis, et juudid on targad, lustakad ja lahked. Aga misasi on pogromm? Ning miks peaks rabi soovitama kõigil Rooma juutidel põgeneda?

      Ta sõi ära, vaatas uuesti oma sidet ning puges voodisse. Et tuled olid kustunud, tõmbas ta kardinad eest ja vaatas välja pimedusse. Siin, San Babilas, ei põlenud miski, polnud midagi, millest oleks võinud aimata hävingut, mida ta oli oma silmaga näinud. Ta püüdis mitte mõelda Annale, kuid kui ta pea padjale pani ja silmad sulges, tiirlesid tal peas katkendid nende kohtumisest vaheldumisi kaadritega põsk põse vastu tardunud Fred Astaire’ist ja Rita Hayworthist. Ning kino tagaseina plahvatamine. Ja ilma käeta surnud tüdruk.

      Ta ei saanud magada. Ta ei suutnud mitte midagi unustada. Viimaks pani ta raadio mängima, kruttis nuppu ja leidis jaama, kus mängis viiulipala, mis oli talle tuttav, kuna ta isa püüdis alatasa seda mängida: Niccolò Paganini kapriis A-moll nr 24.

      Pino lebas pimedas, kuulas palavikulise tempoga viiulimängu ja tajus pala järske meeleolumuutusi iseenda omadena. Kui pala lõppes, oli ta kurnatud ja pea oli mõtteist tühi. Lõpuks ometi jäi poiss magama.

– * –

      Järgmisel pärastlõunal umbes kella ühe paiku läks Pino Carlettot otsima. Trammiga sõites nägi ta, et mõned piirkonnad on ahervaremeis ja mõned täiesti puutumata. See, kui juhuslikult miski oli hävinud ja miski muu alles jäänud, häiris teda peaaegu samavõrra kui häving ise.

      Ta läks trammist maha Piazzale Loretol, suurel ringristmikul, mille keskel oli park ning mida ääristasid õitsevad poed ja ettevõtted. Ta vaatas üle ringristmiku Via Andrea Costa poole ning nägi vaimusilmas sõjaelevante. Kahekümne ühe sajandi eest oli Hannibal tulnud turvistatud elevantidega üle Alpide ning siirdunud mööda seda teed Roomat vallutama. Pino isa ütles, et sestpeale olid kõik vallutajate väed tulnud Milanosse mööda sedasama teed.

      Ta möödus Esso bensiinijaamast, mille tankurite ja paakide kohal kõrgus kolme meetri kõrgusel rauast sõrestik. Bensiinijaamast diagonaalis üle ringristmiku nägi ta Beltramini värskete puu- ja köögiviljade kaupluse valge ja rohelisega varikatust.

      Beltramini oli avatud. Mingeid kahjustusi ei paistnud olevat.

      Carletto isa oli väljas ja kaalus puuvilja. Pino naeratas ja kiirendas sammu.

      „Ärge muretsege. Meil on Po ääres pommikindlad salaaiad,“ ütles härra Beltramini parajasti ühele vanemale daamile, kui Pino lähemale astus. „Ning seepärast on Beltraminil alati Milano parimad viljad.“

      „Ma ei usu teid, aga mulle meeldib, et te toote mulle naeru näole,“ ütles daam.

      „Armastus ja naer,“ ütles härra Beltramini. „Need kaks on alati kõige parem arstim, ka sellisel päeval nagu täna.“

      Lahkudes naeratas naine endistviisi. Carletto isa, lühike ja jässakas karune mees märkas Pinot ja läks veelgi rõõmsamaks.

      „Pino Lella! Kus sa oled olnud? Kus su ema on?“

      „Kodus,“ vastas Pino mehe kätt surudes.

      „Jumal hoidku teda.“ Härra Beltramini vaatas üles talle otsa. „Sa ei kavatse ju veel pikemaks kasvada, ega?“

      Pino naeratas ja kehitas õlgu. „Ma ei tea.“

      „Kui sa veel kasvad, hakkad pead vastu puuoksi ära lööma.“ Ta osutas sidemele Pino põsel. „Ahhaa, näen, et juba lõidki.“

      „Ma jäin pommile ette.“

СКАЧАТЬ