Veripunase taeva all. Mark Sullivan

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kaitsevõimest ja Mussolini kasvavast tähtsusest maailmas. See oli puhas propaganda. Pino kuulas igal õhtul BBC-d. Ta teadis, et see, mida ta näeb, ei ole tõsi, ning ta oli rõõmus, kui ringvaade lõppes ja flm algas.

      Peagi haaras Pinot flmi koomiline süžee ning ta nautis iga stseeni, kus Hayworth ja Astaire omavahel tantsisid.

      „Rita,“ ütles Pino ohates pärast rida keerutusi, mille peale Hayworthi kleit liikus mööda ta jalgu kui matadoori keep. „Ta on nii elegantne, just nagu Anna.“

      Mimmo nägu tõmbus kõveraks. „Ta andis sulle korvi.“

      „Aga ta oli nii ilus,“ sosistas Pino.

      Õhurünnaku sireen pistis huilgama. Inimesed hakkasid karjuma ja toolidelt püsti kargama.

      Ekraan tardus ning sinna jäi suur plaan Astaire’ist ja Hayworthist põsk põse vastas tantsimas, huuled ja naeratused paanikas rahva poole.

      Samal ajal kui flm ekraanil sulas, hakkasid õhutõrjesuurtükid õues ragistama, esimesed nähtamatud liitlaste pommitajad tühjendasid oma laadungi ning Milano kohal kaikus leekide ja hävingu avamäng.

      Kolmas peatükk

      Publik tormas karjudes kino uste poole. Pinol ja Mimmol oli kabuhirm ning nad püsisid trügiva rahvamassi seas, kui üks pomm kõrvulukustava kärgatuse saatel plahvatas ning kino tagaseina pilbasteks lõi, paisates lendu kiviprahti, mis rebis ekraani ribadeks. Tuled kustusid.

      Pino sai millegagi kõvasti vastu põske ja see hakkas verd jooksma. Ta tundis haava tukslemas ja verd lõuale tilkumas. Nüüd juba pigem šokis kui paanikas, läkastas ta suitsust ja tolmust ning rühkis edasi. Talle läks puru silma ja ninasõõrmetesse, mis kipitasid kõvasti, kui nad koos Mimmoga kummargil ja köhides kinost väljapääsu otsisid.

      Väljas üürgasid sireenid endistviisi ja pommid muudkui langesid, crescendo oli veel kaugel. Tuli laastas maju mõlemal pool kino. Õhutõrjesuurtükid ragistasid. Trasseerivad laengud joonistasid taevasse punaseid kaari. Nende laengud põlesid nii eredalt, et Pino nägi enda kohal Lancasteri pommitajate siluette, tiib tiivas kinni kolmnurgas lendamas justkui suur parv tumedaid hanesid kesk ööd teel lõunamaale.

      Vapsikute suminat meenutava heli saatel langes aina enam pomme, mis üksteise järel lõhkesid, läkitades taeva poole tulekeeli ja õlist tossu. Mõned lõhkesid sedavõrd põgenevate Lella noormeeste lähedal, et nad tundsid lööklainet läbi keha vemmeldamas ning oleksid peaaegu tasakaalu kaotanud.

      „Pino, kuhu me lähme?“ hüüdis Mimmo.

      Hetkeks oli ta mõtlemiseks liiga hirmunud, kuid ütles siis: „Duomosse.“

      Pino läks oma venna ees ainsasse kohta Milanos, mida valgustas miski muu peale leekide. Kaugelt vaadates paistis katedraal prožektorite valguses ebamaine, peaaegu kui taeva läkitus. Nad jooksid ning vapsikud taevas ja plahvatused hääbusid ning lakkasid sootuks. Ei mingeid pommitajaid enam. Ei mingit suurtükituld enam.

      Üksnes sireenid ning nutvad ja hõiklevad inimesed. Üks meeleheitel isa hoidis laternat käes ning kaevas telliskiviprahis. Tema naine nuttis sealsamas, emmates oma surnud poega. Mõned nutvad inimesed olid laternatega kogunenud ümber tüdruku, kes oli käest ilma jäänud ning sealsamas tänaval surnud, kalkunud silmad pärani.

      Pino polnud enne kunagi surnuid näinud ning hakkas ka ise nutma. Miski ei ole kunagi enam endine. Nooruk tundis seda sama selgesti kui endiselt kõrvus kaikuvat vapsikute suminat ja plahvatuste kõma. Miski ei ole kunagi enam endine.

      Viimaks jõudsid nad Duomo enda juurde. Katedraali juures pommiauke ei olnud. Polnud rususid. Polnud leeke. Kui taamal poleks kostnud leinaitku, võinuks arvata, et rünnakut pole toimunudki.

      Pino naeratas põgusalt. „Kardinal Schusteri plaan läks korda.“

      Mimmo kortsutas kulmu ja ütles: „Kodu on küll katedraali lähedal, aga mitte nii lähedal.“

      Poisid jooksid läbi pimedate tänavate rägastiku, mis viis Via Monte Napoleone maja number 3 juurde. Kotikauplus ja nende korter selle kohal paistsid korras olevat. Pärast seda, mida nad olid läbi elanud, oli see otsekui ime.

      Mimmo avas eesukse ja hakkas trepist üles minema. Pino järgnes talle ning kuulis viiulite ohkamist, klaverimängu ja tenori laulu. Millegipärast ajas muusika Pino vihale. Ta rühkis Mimmost mööda ning tagus vastu korteriust.

      Muusika katkes. Ema avas ukse.

      „Linn põleb ja teie musitseerite?“ käratas Pino Porziale, kes astus ehmunult sammu tagasi. „Inimesed surevad ja teie musitseerite?“

      Ema selja taha kogunes esikusse veel inimesi, teiste seas Pino tädi, onu ja isa.

      Michele ütles: „Pino, muusika aitab meil sellised ajad üle elada.“

      Pino nägi rahvarohkes korteris teisi noogutamas. Üks neist oli too viiulimängija, kelle Mimmo oleks pisut varem peaaegu pikali tõuganud.

      „Pino, sa oled vigastatud,“ ütles Porzia. „Sa jooksed verd.“

      „Teistega on veel halvemad lood,“ ütles Pino, silmad pisarais. „Anna andeks, ema. See oli … kohutav.“

      Porzia leebus, sirutas käed välja ning embas oma räpaseid ja verd jooksvaid poisse.

      „Kõik on hästi,“ ütles ta neid kordamööda suudeldes. „Ma ei taha teada, kus te olite ja kuidas te sinna saite. Ma olen rõõmus, et te koju jõudsite.“

      Ta käsis poistel ülakorrusele minna ja end puhtaks pesta, enne kui peol külaliste seas viibinud arst Pino haavad üle vaatab. Sellal, kui ema poistega rääkis, nägi Pino ema juures midagi, mida ta kunagi varem polnud näinud. See oli hirm – hirm, et kui pommitajad uuesti tulevad, poistel enam niimoodi ei vea.

      Hirm oli endistviisi tema näol, kui arst Pino põsehaava kinni õmbles. Kui ta oli lõpetanud, heitis Porzia oma vanemale pojale hukkamõistva pilgu. „Me räägime sellest homme,“ ütles ta.

      Pino lõi silmad maha ja noogutas. „Jah, mamma.“

      „Võta midagi süüa. Kui su kõht muidugi korrast ära pole.“

      Pino vaatas üles ja nägi, et ema vaatab teda kavalalt. Ta oleks pidanud edasi teesklema, et tunneb end halvasti, ütlema, et läheb söömata voodisse. Kõht oli aga väga tühi.

      „Mul on juba parem olla,“ ütles ta.

      „Ma arvan, et sul on juba halvem olla,“ ütles Porzia ning lahkus toast.

– * –

      Pino järgnes talle tusaselt läbi esiku söögituppa. Mimmo oli juba enda taldriku täis ladunud ning jutustas oma vanemate sõpradele hingestatud versiooni nende seiklusest.

      „Täitsa uskumatu õhtu, Pino,“ ütles keegi tema selja taga.

      Pino pööras end ringi ja nägi kena välimusega ja laitmatult riides kahekümnendates eluaastates meest. Tema käe alt hoidis kinni rabavalt kaunis naine. Pino näole valgus lai naeratus.

      „Tullio!“ ütles ta. „Ma kuulsin, et sa oled tagasi!“

      Tullio sõnas: „Pino, see on minu sõbranna Cristina.“

      Pino СКАЧАТЬ