Suveöö unenägu. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja rehkendas. Fotograaf klõpsis ühe pildi. Taustaks kavalalt muigav grupp. Sellest sai päeva paremuselt kolmas pilt.

      Siis keeras naine ringi ja lausus:

      „Laua ääres istuv tüdruk,” ütles ta. „See tuhmblond, pahur.”

      Hästiriietatu lõi käed võiduka plaksuga kokku. Hjelmiks kutsutud mees lükkas plastprillid laubale ja sõnas:

      „Teatavas mõttes on see õige. Just nimelt sellest jutt alguse saigi. Sellest, et mina hooplesin sellega, et sain oma tütre Tova niikaugele, et ta minuga kaasa tuli. Täiesti ebatõenäoline saavutus.”

      Noor naine vaatas teda ja kibrutas laupa. Keeras siis ennast küsivalt hästiriietatu poole, kes vaimustatult käsi hõõrus. Ta silmitses noort naist tükk aega – piisavalt kaua, et too jõuaks ärrituse märke ilmutada.

      See oli signaal.

      „Need pisikesed mustad,” ütles noor naine.

      Siis naersid nad kõva häälega. Kõik.

      Naine ise kõige valjemini.

      „On aeg millekski hoopis muuks,” lausus parukamees ja voltis taskust välja õngitsetud kortsunud paberilehe lahti.

      „Jan-Olov!” hüüdis ta absurdselt valju häälega. „Mul on aeg mõni hea sõna öelda! Tänuks nende aastate eest!”

      Kaamerasilm püüdis nüüd peoperemehe enda kinni. Suumis ligemale, mees seisis kümmekond meetrit eemal loosungi all, käsi ümber hästi säilinud vanema naise. Sellest tuli eriti paljuütlevat näoilmet kujutav pilt.

      Päeva paremuselt teine pilt.

      Parukamees astus nõtke sammuga toolile, et sealt edasi laua peale ronida. Kahjuks oli tooli ühe jala all väike tuletõrjeauto, nii et see tuntava kiirusega kõrvale libises. Parukamehe parem jalg oli juba laual ja vasak libises kaugemale ning ta jäi asendisse, mida võiks spagaadiks nimetada. Siis tõmbas ta vasakut jalga enda poole, sai selle laua alla ning venitas ägedalt ülespoole. Terve laud kerkis ja hõljus hetkeks otse tema kohal, kui ta paari meetri kõrgusel õhus horisontaalasendis oli.

      Sel hetkel tegi fotograaf päeva parima pildi.

      4

      MÕTETE LUGEMINE, MÕTLES TA. Kas see on tõesti võimalik? Ja kas sel juhul kestab see ikka edasi? Kas kusagil istub keegi, suumib tema mõtteid ja naerab nende väiksuse üle? Selle üle, kuidas need korduvad?

      Sest praegusel ajal oli tema peas üksainus mõte.

      Päise päeva ajal oli see natuke naeruväärne. Siis suutis ta endamisi selle üle naerda. Ent öösiti sai sellest pigem piin. Siis ei olnud naerule ruumi.

      Üldse mitte mingit ruumi.

      Kitsas. Praegusel ajal oli kõik kitsas. Kusagil ei ole ruumi. Öösiti libisesid seinad nii lähedale.

      Ta ei olnud eluilmaski enne arestimaja ligigi saanud. See mahtus vaevu tema kujutluste maailma. See toimus kusagil mujal. Ühiskonna varjuküljel. Seal, kuhu tavaliste inimeste pilgud iialgi ei ulatu.

      Ja iseennast võis ta kindlasti tavaliseks inimeseks pidada. Eramu Bagarmossenis. Ei midagi ekstravagantset. Üpris tavaline teismeliste lastega perekond ja liigagi usin suhtlemine naabritega. Ajakirjanik, kes otseselt silma ei paista. Auamet pärast paarikümmet aastat ühe Stockholmi kõmulehe juures. Umbes nagu kuldkell.

      See, mis pidi nii lihtne olema. Lõpuks ometi tõeliselt lahe tööots. Drastiliselt vähenenud toimetusetöö, ei mingeid tüütuid reportaažisõite mööda riiki, ei mingeid raisatud puhkepäevi. Ülepea vähem pingutamist. Kaks televeergu nädalas ja see katab peaaegu kogu tema täiskohaga töö.

      Need rohkem kui kümme aastat, mis pensionini jäänud on, veereb elu nagu hernes. Mõnus kadestamisväärne elu.

      Ta ei olnud mingi intellektuaal, ei mingi kultuurisnoob, ei mingi vaimuaristokraat. Ta oli täiesti tavaline ajakirjanik, kes põlgas kultuurilehekülgi ja pidas neid kalliks priiskamiseks. Ta kasutas iga päev niinimetatud „kultuurileheküljevõtet”, mis tähendas seda, et inimene on omandanud erilise tehnika, kuidas kultuurist isegi sellele mõtlemata mööda lapata.

      Jah, ta oli ülimalt tavaline mitmekülgne ajakirjanik, kelle väärtushinnangud klappisid tema enda arvates üsna hästi Rootsi avalikkuse omadega. Ta oli valge, keskea lõpuaastates keskklassi mees, kelle naine talle iga päev süüa teeb, kes kaitseb sõjaväge, ärimehi ja tööstureid, kellele meeldib jalgpalli ja sporti televiisorist vaadata ning räimepüüki tegelikkuses näha, kes kulutab aeg-ajalt mõne sajalise V65 peale ja kes on veendunud, et vähemalt üheksakümmend viis protsenti kuritegudest panevad riigis toime narkarid ja immigrandid. Tal oleksid pidanud olema kõik eeldused selleks, et elu veereks nagu see pakutud hernes.

      Umbes nagu Bingo lotoga saadud võit.

      Okei, ta ei olnud oma elus kuigi palju televiisorit vaadanud. Riigitelevisioonist filme, sporti ja mõningaid koguperesaateid. Tema hääl oli mõeldud olema „rahva” hääl targemate asjatundlike kolumnistide kõrval. Küllap oli toimetus ette kujutanud mõnesugust kergekäelist õigustust kerglase meelelahutuse kaitseks.

      Umbes nii nagu nende enda ajalehes.

      Ja siis hakkas ta telerit vaatama. Palju. Ta vaatas telerit ööpäev läbi. Kõiki kanaleid. See kuulus tema töö juurde. Digiboks oli ametihüve.

      Rootslase märg unistus.

      Ja ometi läks nii, nagu läks.

      Ise taipamata, kuidas, miks ja missugustest sügavustest arendas ta välja kõige pühama raevu, mida oli oma üpris mõõduka elu jooksul tundnud.

      Ta ei uskunud oma silmi.

      Kas oli tõesti võimalik, et see kujundab nii paljude inimeste elu? See – „pask” oli liiga leebe nimetus. Ta ei leidnud sobivalt vänget sõna. Ta ei suutnud leppida sellega, et midagi niisugust oli inimlikku sfääri tunginud.

      Tema, kes pidas ennast kaunis tuimaks inimeseks. Kaunis kindla jalgealusega.

      See, mida ööpäev läbi otse inimeste teadvusse pritsiti, oli täiesti vapustav. Pidev nüristav reklaam, mida natukeseks ajaks katkestas – usu või ära usu – veel nüristavam programm. Seebikad, tõsielusarjad, mängu- ja meelelahutussaated, seksisohvad koos pseudokuulsustega, niinimetatud dokumentaalfilmid, milles ei olnud jälgegi analüüsist, üha käpardlikumad spordisaated. Niinimetatud „formaadid”, mida kõik riigid ilma igasuguse kriitikameeleta pööraste summade eest sisse ostavad. Äkitselt tundus reklaam olevat meedia lepitav joon.

      Kuidas see juhtus, et terve läänemaailm oli ainult mõne aastaga kaotanud kogu elementaarse kvaliteeditunnetuse?

      Järsku sai talle täiesti selgeks – nagu usuline ilmutus –, et ajalugu kuulutab selle ajajärgu kaotatuks. Surnud ajaks. Kui üks põlvkond teise järel vaimselt suri ja seda valitsevate režiimide heakskiidul. Kui lastel ei olnud iialgi võimalust täiskasvanuks saada ja kui täiskasvanud degradeeriti lasteks – kuigi ilma igasuguse loovuse või vaimsuseta lasteks. Ilma kõige selleta, mis on lapsepõlve tõeline tunnus.

      Tema esimene televeerg kujunes raevukaks rünnakuks suuresti reklaamil rajaneva telemeedia vastu. Esimeseks hiiglama paljude aastate jooksul. Ülejäänud ajalehest drastiliselt erinev tekst saavutas tohutu menu.

      See СКАЧАТЬ