Suveöö unenägu. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ heatujuliselt. „Soome oleks seda paremini teinud.”

      „Millest sa räägid?” pobises nahkjope. „Kas sa arvad, et mul on aega jalgpalli MM-i vahtida? Kui ma kodus olen, vahetan ainult mähkmeid.”

      „Kus meie juubilar on?” küsis naine tema selja tagant.

      „Astrid, oled sina ka seal?” küsis valgepäine, sirutas ennast ümber suure mehe, kallistas tolle naist ja lisas:

      „Kui peened tulbid.”

      „Ole vait, Arto,” hüüatas naine. „Mis sa arvad, kas ta märkab midagi?”

      „Ära karda, ei ta märka midagi. Ta hõljub šampanjamullidel.”

      Lift tühjenes. Fotograaf jäi ainsana kabiini. Ta klõpsutas valgete juustega mehest ühe pildi. Pimestatud mees pilgutas natuke aega silmi, enne kui ütles:

      „Ahaa. Suurepärane. Fotoringenist? Me ootasime sind.”

      „Vabandust, et ma natuke hiljaks jäin,” ütles fotograaf. „Ma eksisin ära.”

      „Sa ei ole ainuke. Mina olen Arto Söderstedt. Peokorraldaja. Ma ei sega sind töö juures. Astu aga summa sisse ja anna päästikunäpule valu.”

      Fotograaf kohendas kaamerakotti, kobis liftist välja ja astus niinimetatud summa sisse.

      Pärast kaksikutevankri muljetavaldavat saabumist oli sumin korraks vaibunud, nüüd tõusis see taas. Inimesed seisid väikeste kobaratena, mis teatava korrapärasusega lagunesid ja neist said teised kobarad.

      Fotograaf tegi hulga üldpilte. Niipea kui rahvas välklambi sähvatustega ära harjus, muutusid need peo loomulikuks osaks.

      Kõigepealt loosung. Eri grupid loosungi all, eri võttenurgad.

      Peoperemeest ennast ei olnud raske kindlaks teha. Ta seisis, šampanjaklaas käes, ja vestles õnnitlejatega vasakul ja paremal. Teatud aja tagant kohendas ta imepisikesi prille, mis hiiglaslikult ninalt kangekaelselt maha libisesid.

      „Need lõhnavad natuke omapäraselt,” ütles ta ja surus nahkjopes mehe väljasirutatud kätt.

      „Need on spetsiaalselt imporditud Hollandi tulbid,” lausus nahkjope. „Jäta kahtlustamine, Jan-Olov. Need ajad on möödas.”

      „Ja vöödid kaovad üleöö ära?”

      „Kõik läheb hästi. Kerstin teab, mida ta teeb.”

      „Seda ma tean,” sõnas peoperemees. „Ma ise valisin ta välja.”

      „Mitte päris üksinda, eks?” ütles heledapäine pruuniks põlenud mees, kes külje pealt ligi astus ja peoperemehele sõbraliku rusikavopsu vastu käsivart andis.

      „Seda küll,” kostis peoperemees osavõtmatult ja uuris oma käsivart, ent siis oli heledapäine – kelle lainelised juuksed meenutasid parukat – juba nahkjope abikaasa poole pöördunud.

      „Ma ei usu, et me oleme kohtunud,” ütles ta särava naeratusega. „Mina olen Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.”

      „Astrid,” vastas naine. „Mina olen Viggo Norlanderi elukaaslane.”

      Fotograaf tegi paar pilti. Seejärel hakkas ta saalis ringi liikuma.

      Kaamera vaatevälja sattus nüüd tohutu hulk lapsi. Otsekui oleks noortemaja ja lasteaed kokku pandud. Ta luges kokku üheksa natuke väiksemat ja kaks suuremat, kaks umbes kuueteistkümneaastast tüdrukut istusid omaette lauas ja igavlesid silmanähtavalt. Väiksemad moodustasid peenelt viimistletud segaparve: neli mulatti, neli kriitvalget ja üks tumedapäine. Tumedapäine poiss oli umbes kaheksa-aastane ja näis, et ta tunneb ennast ringi joostes ja tüdrukuid juustest tirides otsekui paradiisis. Nood kisasid nagu tellimise peale. Nagu oreliviled.

      Nüüd tabas kaamerasilm mõlemat suuremat tüdrukut. Üks neist oli hästi heleda peaga ja kuulus kindlasti kokku nelja väiksema samasugusega. Teine oli rohkem tuhmblond ja teda oli raskem koju saata.

      „Kurat, jõle jama,” ütles heledam.

      „Põmmpead,” ütles tuhmblond. „Kurat, et paps mu nõusse sai. Nüüd kui nad lahku lähevad, pean ma tema vastu kena olema.”

      „Ma tahan, et minu omad ka läheksid. Nii et ma omaette toa saaksin.”

      Fotograaf vajutas päästikule. Välk sähvatas tüdrukutele silma.

      „Jäta järele,” käratas blondim. „Kuradi sitapea.”

      „Hiidjobu,” sisistas tuhmblond.

      Kaamerasilm libises edasi üle saali.

      Hästi kogukas mees tõstis šampanjaklaasi veidra paari poole ja sõnas tundeliselt:

      „Tüdrukud istuvad süles, poisse kantakse südame all.”

      Kummaline paar silmitses teineteist. Naine oli pikk, blond ja siilipeaga, mees tunduvalt lühem, tõmmu ja poolpikkade juustega. Tema rinnal rippus beebikandmise kotis olev pamp.

      Fotograaf klõpsutas paar pilti ja kasseeris seeria pikki pilke. Ta hoidis kaamerat näo ees.

      „Plikakõht,” ütles siilipeaga naine venitamisi. „Mõelda vaid, Gunnar, et sul oli õigus.”

      „Siin pole kahtlustki,” lausus tohutu suur mees ja silitas ettevaatlikult magava pambu tumedaid juukseudemeid. „Isabel on ilus nimi. Millal ristsed on, Sara?”

      „See pole veel selge,” vastas tõmmu mees kergelt ärritudes. „Me vaidleme ikka veel kiriku üle. Kas katoliku või luteri.”

      „Mõelda vaid, et alati leitakse midagi, mille üle näägelda,” sõnas mürakas heatujuliselt. „See on loomusund. Meie ise nääkleme maja pärast.”

      „Maja pärast?” küsis siilipeaga naine.

      „Pigem suvila. Või hütikese pärast. Kreeka või Itaalia. Ludmila leidis ühe pisikese koha Venetos, umbes nelikümmend kilomeetrit Veneetsiast. Mina tahan endiselt Küklaadidele.”

      „Aga kuidas pagan teil raha on?” pahvatas tõmmunahaline.

      Mehemürakas kehitas õlgu.

      „Nojah, tead, Jorge,” lausus ta, „me oleme mõlemad hiiglama hulga aastaid kasinat vallaliseelu elanud. Ei mingeid tõsiseid väljaminekuid. Äkitselt on meil raha. Seda oli lahe avastada. Ma ei olnud selle peale isegi mõelnud.”

      „Teisest küljest võttes, kuidas on inimesel raha uue basskitarri jaoks?” küsis siilipeaga naine. „Kui tal on äsjaostetud korter ja vastsündinud laps.”

      Tumedanahaline oli vait nagu sukk. Ta mossitas.

      Mehemürakas sõnas:

      „Ah soo, Jorge, niimoodi sa siis oma vanemapuhkust kasutadki?”

      „Kui inimene peab, nuga kõril, sinu kohta midagi head ütlema, Gunnar, siis seda, et sul on kombeks boonuspunkte vältida.”

      „Ma mõtlesin seda sõna-sõnalt. Ilma igasuguse hinnanguta. Kas СКАЧАТЬ