Suveöö unenägu. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Sest just sina purustad just praegu peretraditsioonid. Minu kaitsetu keha nõuab sinult seda. Minu sõnad.

      Aga tal oli ju nuga. Seni kui see Šveitsi taskunuga kokkupanduna käekotis lebas, olid tema argumendid kasutatavad. Niipea kui ta selle lahti teeb ja kätte võtab, ütleb ta midagi hoopis muud.

      See oli vastuoluline teekond.

      Ta hakkas taas astuma. Lilli oli tema ümber aina vähem. Kas ta tõesti jõuab seitse sorti õisi kokku saada? Kas ta jõuab ennast Rootsi traditsiooni hoolde usaldada?

      Ta ei teadnud, kas too kõnnitee äärekivi vahelt väljaulatuv roosa taimeke läheks lillena kirja, aga ta noppis selle ja kinnitas kimpu. Nüüd viis. Viis lille padja all.

      Aga missuguse padja?

      Kirstupadja?

      Ta oli madala seltsimaja juurde jõudnud. Nii kaugele kui silm ulatus, ei olnud ainsatki lille näha. Isegi lillepeenart mitte. Nagu oleks nii mõeldud, et ta ei jõua päriselt pärale.

      Ta nägi hoones olevat avaust, hoovi viivat võlvi. Kohtumispaik. Ei ainsatki häält, ei mingit liikumist, ainult klaasselge painav öövalgus.

      Ilus öö suremiseks.

      Ta oli nurgani jõudnud. Ta seisis natuke aega seina vastu surutuna. Ta piilus oma jalge ette. Jooksukingade vahel sirutus asfaldist välja väike veinipunane lill.

      Ta võttis selle ja naeratas nõrgalt. Jääb kuus sorti, mõtles ta ja keeras ümber nurga. See läks, nagu öeldakse, „üle noatera”.

      Nedim istus natuke kaugemal hoovisügavuses pingil. Ta istus, kumaras selg tema poole ja pilk põlvedele suunatud. Otsekui suruks kogu maailma raskus tema õlgu maapinna poole.

      Naska hiilis ligemale. Tal oli Šveitsi taskunuga käes ja nukras kimbus ainult kuus lille.

      Tema ise oli relv. Tema ilmumine. Kõik, millele see saab rõhuda. See oli tema ainus relv.

      Ta oli peaaegu Nedimi juures. Too istus endiselt paigal. Ei liigutanud sõrmegi. Raskus tundus üleinimlik.

      Varsti keerab Nedim ringi. Tema käes välgatab nuga. See oleks otsustav hetk.

      „Nedim?” sõnas ta vaikselt.

      Vend ei vastanud. Lihtsalt istus ja paistis surmväsinud olevat.

      „Nedim?” lausus ta uuesti, pisut valjemini ning puudutas venna selga.

      Kergelt, kergelt.

      Siis vajus Nedim ettepoole.

      Nähtamatu raskus vajutas ta otse vastu asfalti. Ta kukkus, lõdvalt, raskelt, kohmakalt.

      Tema tumedad silmad vahtisid valgesse suveöhe. Silmaalused olid täiesti mustad. Otsekui oleks ta kuude viisi magamata olnud.

      Nüüd magab ta igavest und.

      Naska silmitses oma venda. Tolle paremas käes oli suur laia teraga nuga. See ei välgatanud.

      Valge särk oli üleni punane.

      Ja ühes nööpaugus oli väike sinakaslilla õis. See nägi välja nagu kaunilt vormitud kelluke. Kui ta selle üles võttis ja oma kimpu köitis, tuli talle pähe, et tegelikult teab ta, mis selle nimi on. Ta oli selle hiljuti teada saanud.

      Kellukas.

      Ja kellukas on sama asi, mis kurekell.

      Ta avas täiesti rahulikult käekoti ja pani seitset sorti lilledest koosneva kimbu kokkupandud Šveitsi taskunoa kõrvale.

      Seejärel pani ta koti kinni.

      Ta oli natuke aega täitsa vait. Hingas.

      Ja sügavikust, mida ta oli väljasurnuks pidanud, kerkis nutt, mis muutus koos Rootsi suveöise valgusega ürgseks, kõiki inimlikke piire ületavaks kaebelauluks.

      3

      FOTOGRAAF LÄKS KOOS KAKSIKUTE KÄRU lükkava paariga. Nood paistsid teed teadvat.

      Perekonna meespool – kes tundus oma raskes nahkjopes pisut liiga paksult riides olevat – heitis talle põgusa pilgu ja noogutas sama põgusalt. Ta oli umbes viiekümnendates eluaastates suurt kasvu mees ning tal oli väljavenitatud, pikaks venitatud, piklik nägu. Kaksikute kärust vaatas välja kaks kena tüdrukunägu. Üks neist oli umbes kahe-, teine kolmeaastane ja mõlemal oli samasugune piklik näokuju. Nad paistsid üpris lõbusad olevat.

      „Oota, Viggo,” hüüdis mehe abikaasa tema selja tagant. Mees jättis kaksikute vankri häälekalt ägades seisma.

      „Me oleme niigi hiljaks jäänud,” ütles ta pahuralt. „Mis siis nüüd lahti on?”

      „Peame lilled lahti pakkima,” kostis naine. „Siis pole näha, et need on Konsumist ostetud.”

      „Meil on veel hea jupp maad minna,” kurtis mees. „Sa jõuad seda liftis teha.”

      „Liftis on turvakaamerad,” ütles naine ja mässas keskpärase lillekimbu paberiga. Ta jätkas: „Miks te peate seda pidu politseimajas pidama?”

      „Mis sellel siis nüüd häda on?”

      „See on labürint. Keegi ei leia teed. Vaata enda kõrval olevat meest.”

      Nahkjopega mees keeras ringi ja vaatas fotograafi.

      „Kas sa lähed sinna?” küsis ta. „Peole?”

      „Jah,” noogutas fotograaf. „Ma olen fotograaf. Ma pean tunnistama, et olen natuke eksinud.”

      „Ahhaa,” sõnas mees ja ulatas käe. „Sina oled siis see, kes minu töö ära napsas. Tavaliselt teen pilti mina. Nad ütlesid, et tahavad seekord natuke professionaalsemat tööd.”

      Fotograaf surus mehe kätt, kuid enne kui nad jõudsid ennast esitleda, hüüdis mehe abikaasa:

      „No nii, loodan, et ta ei näe, et tulbid on pehkinud.”

      „Kas sa tahad öelda, et „närtsinud”? Lillede kohta öeldakse „närtsinud”.”

      „Ei, ma tahan öelda, et pehkinud.”

      Pärast parajat kõrberännakut jõudsid nad lifti. Lapsed vahtisid kahtlustavalt fotograafi, kui too kotist suure kaamera võttis ja sellele välklambi külge kruvis. Mille peale vanem äkitselt nooremale kõristiga vastu põsesarna äsas ja mõlemad pistsid kisama.

      „Charlotte!” hüüatas mees lohutamatu häälega ja napsas kõristi enda kätte.

      Siis avanes liftiuks ja nende poole pöörati mitukümmend pilku. Avatud saali lae all rippus suur loosung ja karjus kärtspunaste tähtedega: ”Lõpuks ometi! Hultin läheb pensionile!” Pisut väiksemate, pealtnäha äsjakirjutatud tähtedega oli kirjas: „Nagu Rootsi jalgpallimeeskond!”

      Kõigest kõrist röökiv perekond hakkas ennast liftist välja ubima ja neile tuli vastu erakordselt valgete juustega mees; tema tundus olevat ainus, kes ligineda söandas.

      „Mulle?” СКАЧАТЬ