Suveöö unenägu. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei välista teist,” ütles siilipeaga naine ja krookis suu kokku. „Ta ostis uue kontrabassi ka. Järelmaksuga.”

      „Ärge nüüd tülli minge,” ütles mürakas isalikult. „Mõtleme hoopis Henri Camara peale. Siis võime koos mossitada. Ühine mure.”

      „Jäta jama,” ütles tõmmunahaline. „Sitt matš.”

      „Henri Camara?” küsis siilipeaga naine.

      „Mees, kes lõi kaheksandikfinaalis Senegali kasuks Rootsile kaks väravat. Henrik Larsson lõi ühe ja see oli ilus. Mõtle positiivselt.”

      See oli sobiv hetk eemale astuda. Fotograaf tulistas paar toredat välku ja kiirendas nõrka titekisa kuuldes tunduvalt sammu.

      Ta peatus uue inimkobara juures. Süsimust naine ütles Dalarna murrakus:

      „Kui toredasti nad mängivad. Ma olin natuke mures, et tuleb suur segadus.”

      Kriitvalge mees, keda fotograaf lifti juures kohtas ja kes tutvustas ennast kui Arto Söderstedti, võttis peaaegu sama kriitvalgel naisel ümbert kinni ning lausus mõtlikult:

      „See meenutab malet…”

      Fotograaf keeras ringi ja vaatas mängivaid lapsi – pooled mustad, pooled valged. Ta puhkes naerma ja tegi paar pilti.

      Süsimust naine naeris valju häälega.

      „Jah, pagan võtaks,” hüüdis ta. „Lõppmäng.”

      Mehe embuses olev naine ütles soomerootsi murrakus:

      „Valged on meie omad, too pujään seal laua taga kah, ja mustad on teie omad. Seda pole raske näha. Aga kes see on, kes kogu aeg ringi jookseb ja tüdrukuid juustest tirib?”

      „Jokker mängus,” kostis valge mees.

      „Seda ma tõesti ei tea,” ütles must naine.

      „Aga mina tean,” ütles valge mees. „Ja kui hundist rääkida, näe – kolmas emme. Emme-komissar.”

      Grupi juurde jõudis väikest kasvu tumedapäine umbes neljakümneaastane naine, pikk noor mees kannul.

      „Niimoodi oma ülemusest ei räägita,” ütles naine klassikalises Göteborgi murrakus.

      Fotograaf jõudis paar kiirvõtet teha, enne kui naine laste poole pöördus ja hüüdis:

      „Anders! Tüdrukuid juustest tirida ei tohi! Mida sa teed?”

      Poiss naeris valjusti ja sikutas ikka tüdrukuid juustest.

      „Pole viga,” ütles must naine. „Seni kui see nende arvates lahe on.”

      „Probleem on selles, et me ei jäta kunagi mõtet, et see on lahe,” ütles göteborglane ja ulatas käe. „Mina olen Kerstin Holm ja ma vean kihla, et sina oled Elsa Grundström.”

      Must naine surus ta kätt ja lausus:

      „Jah, olen. Muidugi, sina oled see, kes Jan-Olovi asemele tuleb. Palju õnne. Või on see niisama jutt?”

      „Eks tulevik näitab,” naeris göteborglane, „kas on niisama jutt. Muide, see on Jon Anderson, meie uus täiendus.”

      Pikk noormees ulatas käe, tegi daamidele viisaka kummarduse ja austas valget meest põgusa noogutusega.

      „Jethro Tull?” küsis must naine.

      „Mida?” küsis pikk noormees.

      „Kas see ei olnud mitte Jethro Tulli laulja? See, kes flööti mängis ja üpris liigutav oli. Jon Anderson.”

      „Ei, ei, ei,” sõnas valge mees tõsiselt. Tema nimi on Ian Anderson. Jon Anderson laulab Yesis. See on teine hiilgav mastodonide rokibänd.”

      „Ah soo,” vastas must naine ja laskis noormehe käe lahti.

      „Ja sina oled…” lausus noormees galantselt.

      „Jah, vabandust. Elsa Grundström. Niklas Grundströmi naine.”

      Pikk noormees oli küsiva ilmega. Valge mees sekkus:

      „Ära nüüd vahele jää, Yes. Niklas Grundström on sisekontrollibüroo boss.”

      „Yes?” hüüatas valge naine. „Kas see pole mitte nõudepesuvahend?”

      Pikk noormees oli nüüd täiesti segaduses.

      „Me kutsume teda Yesiks,” sõnas valge mees. „Yesi samanimelise laulja järgi. Mitte nõudepesuvahendi järgi, noh.”

      „Ja sina oled…” kordas Yes pisut vähem galantselt valge naise poole pöördudes.

      „Anja Söderstedt. Valge daam.”

      „Ja mina olen must daam,” lausus must daam ja osutas taltsutamatule malepartiile.

      Pikk noormees andis alla. Kui ta peanoogutuse saatel seltskonna juurest lahkus, oli tema naeratus ülimalt tehtud. Fotograafi arvates oli paslik just sel hetkel pilti teha. Klõps. Pimestatuna ja ääretult jahmununa purjetas noormees saalist välja.

      „Vist pisut jäik?” sosistas valge naine ettevaatlikult.

      „Arto, ma ju ütlesin, et te ei tohi niimoodi teha,” noomis göteborglane. „Peame talle võimaluse andma.”

      „Yes sir,” kostis valge.

      Göteborglane heitis talle tüdinud pilgu ja vangutas pead.

      „Ma ei teadnud, et te olete laienenud,” sõnas valge daam. „Arto ei räägi midagi. Tolle televisioonimõrva kohta ei kuule ma temalt ka sõnakestki.”

      „Löö suvaline kõmuleht lahti,” vastas valge mees pahuralt.

      Göteborglane noogutas.

      „Kahjuks ei ole küsimus laienemises. See on pigem kompensatsioon. Me oleme ju osa tippjõude kaotanud. Ühe võttis sinu mees, Elsa.”

      Must naine noogutas.

      „No näed siis,” ütles samast soost valge. „Tema mees räägib talle nendest asjadest. Sina ei räägi mulle midagi.”

      „Ma ei arvanud, et sa teada tahad,” kostis valge mees vaguralt.

      „Jon Anderson on paar kuud meie juures olnud,” lausus göteborglane. „Ja kusagil on meil veel üks tulevane töökaaslane. Kus ta parasjagu ka ei oleks.”

      Fotograaf tegi segaseltskonnast viimase pildi ja kõndis edasi läbi saali. Nüüd libises kaamerasilma ette umbes kahekümne viie aastane naine, katkised teksased jalas ja minimaalse helesinise topi all rõngastatud naba. Ta oli teel šampanjaklaase käes hoidva pundi poole, kuid jäi otse kaamerasilma ette seisma ja tema pilku ilmus midagi paluvat. Fotograaf hoidis päästikunäppu tagasi, ent kaamerat ära ei keeranud.

      „Mitte mind,” sosistas naine teatraalselt. „Ma ei taibanud, et tuleb ennast üles lüüa. Niigi on juba piinlik.”

      Fotograaf СКАЧАТЬ