Suveöö unenägu. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Ma ei tea, kas oleksin pidanud mõne teist ära tundma,” jätkas ta pisut rabistades. „Ma olen A-rühma ainult pildi peal näinud. Aga ma ei usu, et ma mõne ära tunnen. Kas peaksin?”

      „Oleneb sellest, kes sa oled,” ütles tõsine väga hästi riietatud mees ja silmitses teda ainiti.

      Ta vaatas silmi kõrvale pööramata vastu.

      „Ma saan aru, et sa oled juba minu kohta terve rea järeldusi teinud,” sõnas ta. „Noor, katkiste teksaste ja rõngastatud nabaga tüdruk. Koputaja, kes on banaanikoorel libastudes allilmast siia sadanud? Laenatud lõbutüdruk? Üllatusstrippar?”

      Tema selja taga naeris üks mees häälekalt. Valjusti ja südamest. Ta keeras ennast mehe poole ja silmitses teda. Tema silmist sähvivad välgud vaibusid, kui ta nägi tuhmblondide juustega meest, vistrik põsel ja moodsad plastprillid ninal.

      „Ma taipan, kes sa oled,” sõnas mees vaikselt. „Kerstin rääkis sinust. Kahju, et mul ei ole võimalust sinuga koos töötada.”

      „Sina oled ju Paul Hjelm!” hüüatas naine. „Prillid petsid mu ära. Sa näed välja nagu mõni ülemus.”

      „See ma praegu olengi,” vastas mees ja katsus oma kergeid prille. „Varsti soetan endale käekella ka. Siis on muutus täielik.”

      Noor naine ulatas käe ja tundus olevat hetkeks täiesti tummaks löödud.

      „Paul Hjelm,” ütles ta ainult.

      Mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks, surus naise väljasirutatud kätt ja lausus:

      „Kuna siin pole ühtegi A-rühmlast, siis võin ju mina vist samahästi kõiki tutvustada. Pange nüüd kõik tähele. See siin on Lena Lindberg, A-rühma uus täiendus, kes asub ametisse…”

      „Homme. Ja vabandage mu riietust, ma ei teadnud, et see nii ametlik pidu on.”

      „Ei olegi,” sõnas mees, keda kutsuti Paul Hjelmiks. „Enamiku jaoks on see lihtsalt üpris loomulik viis austada inimest, kellele oleme kaunis paljude asjade eest tänu võlgu.”

      „Ma olen aru saanud, et Hultin oli päris hea ülemus…”

      „Alles nüüd, kui ma ise ülemus olen, taipan ma, kui hea. Kas jätkame tutvustamist? See tõsine ja hästi riides mees, keda sa äsja solvasid, on ülemkomissar Niklas Grundström, sisekontrollibüroo juht, seega mees, kelle solvamisest tuleks kindla peale hoiduda. Siin on Ludmila Lundkvist, slaavi keelte dotsent ja sinu tulevase kolleegi Gunnar Nybergi elukaaslane.”

      „Me ei ela koos,” parandas väikest kasvu tumedapäine naine nõrga venepärase aktsendiga ja noogutas noorele naisele. „Gunnar on too suur vembumees seal eemal.”

      Fotograaf tegi mõne pildi. Välgud sähvisid peosaalis, nagu oleks lähenemas võimas äike. Plastprillidega mees jätkas:

      „Siis on meil siin osakonnajuhataja Waldemar Mörner, A-rühma formaalne ülem.”

      Fotograaf tundis ära parukat meenutavate heledate lokkidega mehe ja saatis teele veel ühe välgu, nii et lumivalge naeratus helkis nagu säraküünal.

      „Vaimustav,” ütles parukamees ja kummardas nagu kintsukaapija Louis XIV õukonnas.

      „No näed siis,” sõnas noor naine ja keskendus ilmutusele. „Millest te enne minu tulekut rääkisite?”

      Pundiliikmed vaatasid hiljukesi üksteisele otsa, et näha, kas keegi mäletab. Viimaks lausus väikest kasvu tumedapäine kerge vene aktsendiga naine:

      „Ma arvan, et lastest.”

      „Täpselt,” ütles parukamees. „Ma sain just kaela ühe isaduse asja. Või saadakse see siiski natuke allapoole?”

      „Natuke allapoole?” küsis noor naine ettevaatamatult.

      „Ma ei öelnud, et kurku. Ma ütlesin, et madalamale kui kael. Sel juhul on mul kusagil Dalslandis kahekümne viie aastane poeg. Huvitav mõte mehe jaoks, kes on laias laastus eluaeg kummi peal hoidnud.”

      Noor naine vakatas ja adus, et tema sekkumine ei olnud suuremat lainetust tekitanud. Siin puhus juba värske tuul. Tema vaimusilma ette kerkisid äärmiselt kummalised pildid.

      Teised suhtusid asjasse jäise külmusega – nad ilmselt tundsid parukameest ja tolle vigureid. Fotograaf tegi veel ühe pildi. Noore naise hämmastuseks. Too laskis sellel sündida.

      „Jah,” sõnas vene naine asjalikul toonil. „Minu arust algas jutt sellest, et mina tunnistasin, et ma igatsen lapsi. Eriti nüüd, kui sain kauba peale paar kärjelast. Gunnari lapsed, noh.”

      „Kärjelast?” küsis noor naine.

      „Kas ma ütlesin valesti?” küsis venelanna murelikult. „Kas nii ei öelda?”

      Ilmselt ei meeldinud talle keelevigu teha.

      Tõsine hästiriietatud mees sekkus:

      „Kuna meie perekäitumise tulemusena on sõnad „kärjeisa” ja „kärjeema” meie sõnavaras olemas, peaks tohtima ka „kärjelaps” öelda. Kuigi minu arust on see Rootsis esimene kord sihukest sõna kasutada. Igatahes sellises kontekstis.”

      „Mis asi see „kärjeisa” siis on?” küsis parukamees ja näis kahtlustavat, et ta ise on üks sihuke.

      „Ema uus mees,” vastas venelanna lühidalt.

      „Ah soo,” ohkas parukamees kergendatult. „Jah, lastega naistest hoitakse muidugi eemale. See on teada-tuntud tõde.”

      „Kuigi minu arust,” sõnas tõsine hästiriietatud mees, „sai jutt alguse hoopis millestki muust. Minu arust algas see härra Waldemar Mörneri täielikust võimetusest geneetilistesse koodidesse uskuda.”

      „Ärme nüüd niimoodi ka ütleme,” lausus parukamees joviaalselt.

      Hästiriietatu ignoreeris teda ja pöördus naeratades noore naise poole.

      „Võime ju juhust kasutada ja üllatusstrippariga katsetada,” ütles ta leebelt.

      „Niklas, sa ei taha ometi öelda,” hüüatas Hjelmiks kutsutud mees, „et sa oled kogu see aeg kättemaksu haudunud.”

      „Ainult natukene,” tunnistas hästiriietatu ja tõi kuuldavale ootamatult heleda poisikesenaeru. „Kuigi see on ka mäng, detektiivimäng. Oskus juhtlõnga leida. Sest sihukesi on juba üksjagu ette tulnud. Praegu on kah üks nihuke.”

      „Okei,” ütles noor naine rahulikult. „Üllatusstrippar on valmis.”

      Hästiriietatu kinnitas pilgu noorele naisele ning tegi kavala näo pähe:

      „Missugune või missugused lastest on minu omad?”

      Noor naine vaatas talle hämmastunult otsa ja laskis siis silmad üle saali. Fotograaf järgis tema pilku. Lapsi oli palju, aga neid oli üsna lihtne eristada. Üks tumedapäine kaheksa-aastane poiss. Neli pruuni last, kelle mustanahaline ema otsekohe silma torkas. Neli väga blondi heledanahalist last. Ei, viis, kui nende hulka arvata ka too suur tüdruk, kes ühe laua ääres istus ja koos СКАЧАТЬ