Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Stockholm 1793 - Niklas Natt och Dag страница 6

Название: Stockholm 1793

Автор: Niklas Natt och Dag

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Зарубежные детективы

Серия:

isbn: 9789949658688

isbn:

СКАЧАТЬ jala könt? Selle kohta pole suurt midagi öelda.”

      Winge noogutab mõtlikult. Tema vaikimine paneb Cardelli end rumalana tundma ja see ärritab teda. See öö näib olevat kestnud terve igaviku ega taha kuidagi otsa saada. Pööramata pilku Cardelli näolt, osutab Winge tema vasakule küljele.

      „Ma näen, et Jean Michaelil endal on ka üks käsi puudu.”

      Cardell teab, et ta oskab oma ihuviga hästi varjata. Ta on seda harjutanud rohkem tunde, kui ta kokku lugeda suudab. Kaugelt paistab hele pöökpuu üsna naha moodi ja ta on õppinud kätt puusa varjus hoidma. Kui ta hoogsaid liigutusi ei tee, märkavad seda vähesed inimesed, eriti öösel. Tal ei jää muud üle kui vastumeelselt noogutada.

      „Mul on kahju.”

      Cardell mühatab häälekalt.

      „Ma tulin siia oma kadunud raha otsima, mitte kaastunnet.”

      „Võttes arvesse sinu vastikust õndsa kuningas Gustavi nime vastu, oletan ma, et sa said viga sõjas?”

      Cardell noogutab mornilt ja Winge jätkab.

      „Ma nimetan seda vaid sellepärast, et sina tead amputeerimisest rohkem kui mina. Kas oleksid nii lahke ja vaataksid seda könti veel korra ning prooviksid uuesti?”

      Seekord maldab Cardell korralikult vaadata, tungida läbi mustusekihi, mis on seebiga küürimisest hoolimata nahale jäänud. Kui vastus pähe turgatab, on see nii ilmselge, et ta oleks pidanud seda kohe taipama.

      „See ei ole juhtunud hiljuti. Haav on täielikult paranenud.”

      Winge noogutab nõusolevalt.

      „Jah. Kui me leiame sellises seisukorras surnukeha, siis kipume oletama, et need vigastused ongi surma põhjus või siis on tapja teinud seda selleks, et surnukehast kergemini lahti saada. Praegusel juhul ei pea kumbki oletus paika. Mind ei üllataks, kui leiaksime, et kõik neli könti on samasugused.”

      Winge märguande peale astuvad nad üks ühele, teine teisele poole lautsit, tõstavad lina pealt ja voldivad kokku. Surnust õhkub magushaput kõdulõhna, mis sunnib Winget taskurätti näo ees hoidma, aga Cardell peab leppima kuuevarrukaga.

      Karl Johanil puuduvad käed ja jalad, need on ära lõigatud nii kõrgelt, kui nuga ja saag on vabalt ligi pääsenud. Näos puuduvad silmad: silmamunad on koobastest välja võetud. Allesjäänud osa kehast on nälginud. Ribid paistavad välja. Kõht on punnis gaasidest, mis on naba pahupidi pööranud, aga mõlemal küljel on puusanukid naha all püsti. Rind on kõhetu, nooruslikult kitsas, ei ole saavutanud täismehelikku laiust. Põsed on auku vajunud. Mehe kunagisest välimusest on kõige paremini säilinud juuksed. Heleda juuksepahmaka on koguduse vagad hinged seebiga puhtaks pesnud ja lautsil siledaks kamminud.

      Winge on laterna konksu otsast alla võtnud, et saaks paremini valgustada kehaosi, mida ta teraselt uurib, tehes aeglase tiiru ümber lautsi.

      „Sõja ajal sai Jean Michael vist omajagu ja rohkemgi näha ka vees ligunenud surnuid?”

      Cardell noogutab. Niisugune stseen, surnukeha asjalik ja ratsionaalne ülevaatamine, on talle harjumatu, ja närvipinge vallandab tema keelepaelad.

      „Mitu meest, kes Soome lahes kadunuks jäid, tulid sügisel meie juurde tagasi. Me leidsime nad Sveaborgi müüride äärest, patareide alt. Soetõvest puutumata jäänud mehed saadeti neid välja tooma. Tursad ja krabid olid matti võtnud, kust aga said.

      Nii mõnigi surnu hakkas liigutama, see oli see kõige hullem asi. Nad tegid häält, röhitsesid ja puhkisid. Korjused olid täis angerjaid, kes olid ennast nende sees paksuks söönud ja roomasid pahaselt mööda maad minema, kui me nende söömaorgiale lõpu tegime.”

      „Ja milline Karl Johan nendega võrreldes paistab?”

      „Hoopis teistsugune. Tihti saime me surnud rutem kätte, kohe pärast lahingut, samal päeval, kui nad üle parda läksid. Kahvatud, natuke krimpsus ja ligunenud, ja samasugust näen ma ka siin. Karl Johan ei vedelnud Fatburenis kuigi kaua, arvan ma. Seda aega võib mõõta tundides. Arvata võib, et ta visati vette, kui väljas oli pimedaks läinud.”

      Winge noogutab mõtlikult.

      „Kui kaua sinu käe paranemine aega võttis?”

      Cardell silmitseb Winget veidi aega, enne kui otsusele jõuab.

      „Teeme siis pealegi nagu kord ja kohus, et saaksime asjadest enam-vähem ühtemoodi aru.”

      Winge aitab kuuevarrukat Cardelli väljasirutatud vasakult käelt üles käärida, kuni riide alt ilmuvad nähtavale pandlad, mis puukätt küünarnuki all paigas hoiavad. Cardell teeb need vilunult lahti ja tõmbab käsivarre õnarusest välja, puukäsi jääb Winge kaenlasse. Cardell näitab paljast könti.

      „Oled sa näinud, kuidas inimese ihu lõigatakse?”

      „Elusa inimese lõikamist mitte. Ükskord käisin anatoomikumis vaatamas, kuidas kirurgid ühe naise surnukeha lahti lõikasid.”

      „Minu operatsioon poleks küll kooliraamatutesse eeskujuks kõlvanud. Väriseva käega pootsman lõikas pussiga küünarnuki alt. Kui ma velskri juurde jõudsin, pidi too veel jupi maha võtma, et gangreeni ei tuleks. Patsient seotakse nahaga vooderdatud kettidega kinni, et ta rabeldes ja tõmmeldes kirurgi ei segaks. Pehmet ihu lõigatakse noaga, luule minnakse kallale saega. Kellel veab, sellele kallatakse nii palju viina sisse, et ta oimetuks jääb, aga mind võeti suure kiiruga ette, nii et mul oli au see kaine peaga läbi teha. Suured veresooned tuleb kiiresti kinni pitsitada – kui tangid ära libisevad, purskab verejuga mitme küünra kaugusele, nagu ma olen näinud. Mehed jooksevad mõne silmapilguga verest tühjaks ja lähevad näost valgeks. Kui kõik läheb hästi, jäetakse alles parajalt suur nahalapp ja keeratakse see köndi otsa peale ning selle servad õmmeldakse nõela ja niidiga terve ihu külge kinni. Näe, arm on poolkuu kujuga ja nõelapistete kohal on siiamaani täpid näha. Kui käsivars mädanema ei lähe, siis jääb üle ainult oodata, millal sinna uus käsi otsa kasvab.”

      Ta naeratab nukralt Wingele, kes kuulab tähelepanelikult.

      „Sa oled näinud paranemise iga staadiumi lähemalt, kui keegi näha tahaks. Kas võiksid proovida Karl Johani ihuliikmete äralõikamist dateerida?”

      „Ulata mulle siis latern.”

      Nüüd on Cardelli kord surnu ümber tiir teha. Ta kummardub lautsi iga nurga kohale ja silmitseb ükshaaval könte, kulm kortsus. Kuna tema terves käes on latern, ei saa ta nina kinni katta. Ta hingab suu kaudu ja tõukab rüvetatud õhu kopsudest välja väikeste puhatustena.

      „Minu arusaamist mööda lõigati kõigepealt ära parem käsi. Siis vasak jalg, vasak käsi ja parem jalg – selles järjekorras. Ma arvan, et kui Karl Johanil oli enam-vähem sama hästi paranev ihu kui minul, on ta paremast käest ilma olnud kolm kuud. Paremast jalast? Võib-olla kuu aega. See haav oli enne tema viimset suplust just jõudnud täielikult kinni kasvada.”

      „Niisiis lõigati sellel mehel käed ja jalad ükshaaval ära. Iga haav seoti kinni ja sel lasti paraneda, enne kui järgmine ihuliige ära võeti. Silmad on pimedaks tehtud. Surnul ei ole ka hambaid ega keelt. Haavade järgi otsustades alustati tema moondamist selleks, mida me siin näeme, millalgi suvel, ja lõpetati mõne nädala eest. Surm saabus alles paar päeva tagasi.”

      Cardellil tõusevad ihukarvad püsti, kui ta Winge sõnade СКАЧАТЬ