Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lina oma kohale tagasi panema, aga jääb toppama ja mudib riiet mõtlikult pöidla ja nimetissõrme vahel.

      „Tänan sind abi eest, Jean Michael. Paraku oled sa vist ülehinnanud surnu osavust taskuvargana. Su rahakott on omal kohal sinu kuuehõlma all. Põu on silmanähtavalt punnis ja vähe sellest, rahakott paistis ka selgesti välja, kui sa laternaga kummardusid. Aga seda teadsid sa juba niigi, sest suur osa su eilsest peatäiest on nüüdseks ära auranud.”

      Cardell võpatab ja neab oma mõtlematut liigutust, mis tema vale päevavalgele tõi. Kuna joomauim on pohmeluseks muutunud, saab ta tigedaks. Teda häirib ka Winge külmavereline suhtumine surnusse, sootuks erinev tema enda omast, kuigi ta on näinud rohkem surma, kui oma verivaenlaselegi sooviks. Ta sülitab üle õla, justkui tahaks mingit õnnetust ära hoida.

      „Põrgu päralt, oled sina vast õudne kuju, Cecil Winge. Pole ime, et surnute seltskond sulle nii hästi istub. Luba mul sinu teravmeelsusele samaga vastata: sa sööd liiga vähe. Sinu asemel veedaksin ma rohkem aega söögilauas ja vähem aega väljakäigus.”

      Winge ei tee solvangust väljagi.

      „Sind tõi täna öösel siia miski muu.Täpsemalt mis, võib jääda välja ütlemata. Kas tahad selle asja lõpule viia, mida sa alustasid? Kas tahad, et see mees saaks pühitsetud mullas puhata, kui tema eest on kätte makstud? Politsei on andnud minu käsutusse teatavad ressursid. Oleksin sinu abi eest tänulik ja valmis selle eest ka tasuma.”

      Winge teeb pausi ja vaatab Cardelli oma suurte silmadega. Nendes on süttinud miski, mis oli varem peidus. See kohutab Cardelli ja ajab teda segadusse, aga ta tunneb, et on väsimusest üleni läbi imbunud, ja seisab nõutult paigal, kuni Winge jätkab.

      „Sa ei pea kohe vastama. Ma lähen nüüd Indebetou majja politsei hommikusele nõupidamisele. Ma tean juba, mida ma seal kuulen. Konstaabel esitab oma raporti. Vastutus langeb linnafiskaalile, kellel on juba niigi palju tegemist muude asjadega, mis on lihtsamad ja tõotavad suuremat au. Kohusetundlikult käsib ta Maria koguduse politseijärelevaatajatel uurida oma kvartalikomissaride kaudu, kas kohalikud kuulujutud võiksid asjasse selgust tuua. Selle peale ma suurt ei looda. Sandiks tehtud surnu aetakse sellesama kirikuaia põhjapoolses servas linna kulul nimetuna auku. Teda ei leina mitte keegi. Politseimeister palus, et ma teeksin, mida suudan. Kardan, et sellest, mida ma üksinda suudan, ei piisa.”

      Kui Cardell on tujust ära läinud, ei ole teda niisama lihtne rahustada. Ta on juba minekule pöördunud, tulvil vastuolulisi tundeid. Winge kähe hääl saadab teda ukseni.

      „Kui tahad mind aidata, Jean Michael Cardell, siis otsi mind uuesti üles. Mul on tuba Roseliuse juures Speni majas.”

      4

      SLOTTSBACKENI HARJAL ASUVASSE Indebetou majja saabub koos koiduvalgusega kaos ja tohuvabohu, sel päeval nagu kõigil teistelgi. Winge pilgutab une silmist, püüab magamata öö unustada ja peab aru, kas kusagil siin majas leiduks ehk kann kohvi, kust jaguks mõni tilgake ka temale.

      Trepikoda on täis sisse ja välja minejaid ja teisi, kes parema koha puudusel ootavad siin jutule pääsemist. Politsei meeskond ei ole ikka veel oma uute ruumide ja uue politseimeistriga ära harjunud. Kellelgi ei ole veel õnnestunud igale toale kõige sobilikumat otstarvet leida.

      Nad on tegutsenud Indebetou majas veidi üle aasta ja õelad kuulujutud väidavad, et nad pidid Trädgårdsgatanilt ära kolima üksnes selleks, et linna häbist päästa, kui maja eelmine omanik oli sureva kuningas Gustavi juurde audientsile pääsenud ja tulnud sealt tagasi majesteedi vaevu äratuntava allkirjaga ostulepingul, mis lubas kakskümmend viis tuhat riigitaalrit tõmbetuulise ja räämas hoone eest, mis oli kaua aega tühjalt seisnud. Suviti liiga palav, talviti liiga külm.

      Maja on veidralt asümmeetriline, kallaku poole kreenis, ning paikneb Suurkiriku ja tühja krundi vahel, kus vedelevad veel hiljuti lammutatud suure pallimaja jäänused.

      Hommikuhämaral trepil liiguvad tuttavad näod võõrastega läbisegi. Winge silmab vastikustundega Teuchlerit ja Nystedti, kaht politsei teenistuses olevat jõhkardit, kes hoiavad suurivaevu püsti rebenenud särgiga meest, kelle sinised silmaalused ja lõhkine huul kõnelevad, et ta on äsja üles tunnistanud teo, milles teda süüdistatakse. Rahvasummas tuleb vastu sekretär Blom, kes näeb sedasama vaatepilti, vaatab Wingele otsa ja pööritab demonstratiivselt silmi. Säärased ülekuulamismeetodid keelati juba paari aastakümne eest ära, aga Teuchler ja Nystedt on endisse aega pidama jäänud.

      Need, kes teavad Winget nime- ja nägupidi, kuid ei tunne teda lähemalt, vaatavad maha, kui ta mööda läheb. Ta tunneb endal taas nende pilke, niipea kui on neile selja keeranud. Trepist üles minnes paneb ta tähele, et eelmise politseimeistri vapp on veel seinalt maha võtmata – järjekordne märk korralagedusest, mis on seda ametiasutust kimbutanud sellest ajast saadik, kui kuningas Gustav oma esiisade juurde rändas.

      Anckarströmi laskudest maskiballil on möödunud peaaegu kaks aastat, aga politseimajas kaiguks nagu ikka veel nende paukude kaja. Kuna kroonprints oli vaid kolmeteistaastane, mitte täisealine, puhkes võitlus võimu pärast juba enne, kui kuningas oma pikas surmaheitluses kaotajaks jäi. Endine politseimeister Nils Henric Aschan Liljensparre, kuningas Gustavi usaldusalune, kes oli politsei algusest peale üles ehitanud ja ligi kolm aastakümmet selle tööd juhtinud, oli üks nendest mõjukatest meestest, kes nägid oma võimalust ja näitasid oma ambitsioone avalikult välja, tehes kuninga nõdrameelsest vennast hertsog Karlist, kes pidi printsi eestkostjana valitsema hakkama, oma marioneti.

      Võimuiha sai Liljensparrele aga saatuslikuks. Parun Reuterholm hõivas koha, mille Liljensparre oli iseendale valmistanud, ja samal ajal kui parun hertsogi nimel riiki valitseb, on Liljensparre oma Pommerni valdustes maapaos. Aasta alguses nimetas Reuterholm politseimeistriks advokaatfiskaal Johan Gustaf Norlini, kelle ametisse määramist on parunil juba põhjust kahetseda, nagu ta olevat öelnud. Nagu enamik selge pilguga inimesi, teab Winge, mispärast: Norlin on õiglane mees.

      Kolmandal korrusel on koridori pandud toolid. Winge klopib kätega vastu külgi, et veri kangetes näpuotstes liikuma hakkaks. Külm ja niiske õhk ärritab juba tema kurku ja ta peab hingama väikeste sõõmude kaupa, et köha vaos hoida. Tal lastakse hõredatest akendest tõmbavas tuules veel veerand tundi oodata, kuni Norlini kabineti uks avaneb, eelmine külaline välja tõttab ja Winge sisse kutsutakse.

      Nagu ülejäänud majas, valitseb ka Norlini toas suur segadus. Ilus kirjutuslaud paistab lauaplaadile kuhjatud paberite alt vaevu välja. Norlin ise seisab akna juures. Aknalaual istub kirju kass, kes nurrub rahulolevalt, kui Norlin tema turja silitab. Norlin on Wingega enam-vähem ühevanune, aga viimase aasta arvukad magamata ööd on teinud ta vanemaks kui tema kolmkümmend eluaastat. Ametikuue krae all, kuhu küüned alatasa kipuvad sügelust leevendama, on nahk punane ja hell. Oma külalise poole vaadates näeb Norlin, et Winge pilk on pööratud kassile, ja kehitab õlgu.

      „Ainus selle maja asukas, kellel on veel aru peas ja kelle prioriteedid on mõistlikud.”

      Ta lükkab kassi õrnalt põrandale, toetab selja vastu aknalauda ja paneb käed vaheliti.

      „Noh? Kas jäid ülevaatuse tulemustega rahule?”

      „Ma olin liiga tormakas, kui andsin mõista, et vorst oli joobnud. Tema reaktsioon oli igati loomulik. See on väga ebatavaline kuritöö.”

      „Peale sinu võimekuse on veel üks põhjus, miks ma palun sind selle asjaga tegelda, Cecil. Sa ei ole ametlikult politsei teenistuses ja saad töötada varjatult. Reuterholm hoiab mul silma peal ja talle teeb suurt meelehärmi, kui ta tabab mind reaalset politseitööd tegemast. Parun tahab, et ma paneksin rõhku tema tsensuurile, selle asemel et kanda hoolt pööbli julgeoleku eest siin linnas. Vaata.”

СКАЧАТЬ