Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sa näed. Mind hüütakse enamasti Mickeliks.”

      „Ka tagasihoidlikkus on voorus. Kui su isa seda ei mõistnud, oli see tema kaotus.”

      Vari astub valguse kätte.

      „Minu nimi on Cecil Winge.”

      Cardell vaatab ta kähku üle ja nendib, et mees on noorem, kui käriseva hääle järgi arvata võis. Tema riided jätavad korraliku mulje, kuigi on vanamoelise lõikega. Must kuub, kitsa talje, kõvendatud alumise osa ja kõrge kraega. Hõlmade vahelt paistvale vestile on tikitud tagasihoidlik muster. Mustad sametpüksid, pandlad põlvede all. Valge kravatt on seotud kahekordse sõlmega ja katab suurema osa kaelast. Juuksed on pikad ja pigimustad, kuklas punase paelaga kokku seotud. Nahk on nii valge, et peaaegu helendab.

      Winge on peene kondiga ja kõhn, ebaloomulikult kõhn. Ta on Cardellist nii erinev, kui üldse olla saab – too on niisugune mees, kelletaolisi Stockholmi tänavatel kõikjal näha on, viletsus ja sõda on talt nooruse röövinud ja ta enneaegu ära pruukinud. Cardellil on kaks korda laiemad õlad ja soldati turske selg, mis hoiavad kuube pingul ja tekitavad inetuid volte, palgijämedused jalad, aidasuurune parem käsi. Peast eemalehoidvad kõrvad on saanud nii palju lopse, et nende servad on kõvu klompe täis.

      Cardell köhatab kohmetult Winge pilgu all, mis näib teda pealaest jalatallani mõõtvat, lahkumata sealjuures korrakski tema armiliselt näolt. Cardell pöörab keret vaistlikult vasakule, et oma ihuviga varjata.

      Ebamugav vaikus, mida Winge näib rahulikult taluvat, tõukab sõnad üle Cardelli huulte.

      „Konstaabel tuli mulle mäe otsas vastu. Kas Winge on samuti Indebetou majast, politseist?”

      „Jah ja ei. Mind võib ehk nimetada erakorraliseks kaastöötajaks. Mind saatis siia politseimeister. Aga sa ise, Jean Michael? Mis toob sind keset ööd Maria Magdalena surnukuuri? Võiks arvata, et sa oled täna öösel sellele surnule juba piisavalt teeneid teinud.”

      Cardell sülitab kujuteldava tubakakübeme maha, et aega võita, ja taipab, et tal ei ole sellele küsimusele head vastust.

      „Mul on rahakott kadunud. Võib-olla sattus see koolja põue, kui ma teda kuivale maale tassisin. Seal polnud kuigi palju raha, aga nii palju siiski, et tasus öine jalutuskäik ette võtta.”

      Winge vastus viibib natuke aega.

      „Mina tulin siia surnut uurima. Viimase tunni jooksul on ta puhtaks pestud.Tahtsin just hauakaevajaga paar sõna juttu vesta. Tule kaasa, Jean Michael, eks näis, kas rahakott ilmub välja.”

      Hauakaevaja vastab, kui Winge tema müüriäärses majas asuva kambri uksele koputab.Ta on vana, lühike ja kõverate jalgadega, tema selg on vildakas ja ühe abaluu kohal on väike küür. Tema kõnepruugis on saksa keele jälgi.

      „Härra Winge?”

      „Jah.”

      „Minu nimi on Dieter Schwalbe. Kas tulite surnut vaatama? Täna öösel on ta teie päralt. Enne hommikust jumalateenistust matab õpetaja ta maha.”

      „Näita teed.”

      „Üks silmapilk.”

      Schwalbe süütab pirrust kaks laternat ja vehib pirrutule surnuks. Laua peal silub priske kass puhtaks lakutud käpaga pead. Schwalbe ulatab ühe laterna Cardellile, paneb ukse enda järel kinni ja lonkab tõtakalt nende ees. Hoovi teises servas on kividest laotud seinte ja muldpõrandaga hoone. Schwalbe tõstab käe suu juurde ja toob kuuldavale lühikese huilge, enne kui ukse lukust lahti keerab.

      „Rottide pärast. Parem on neid ehmatada, enne kui nemad mind ehmatavad.”

      Ruumi kõik nurgad on kolu täis. Kangid ja labidad, uued ja pruugitud puusärgilauad, pakase käes lõhki läinud hauakivide killud. Surnu ootab madalal lautsil lina all. Ruum on jahe, aga surmalõhn on selgelt tuntav.

      Hauakaevaja viipab seina sisse löödud konksu poole, kuhu Cardell riputab oma laterna. Schwalbe langetab pea, paneb oma rakkus käed risti ja tammub rahutult jalalt jalale, ilmselgelt häirituna. Winge teeb tema poole küsiva žesti.

      „Kas oli veel midagi? Meil on palju tegemist ja aeg on napp.”

      Schwalbe naelutab pilgu muldpõrandale.

      „Keegi ei saa pikka aega haudu kaevata, ilma et hakkaks märkama asju, mida teised tähele ei pane. Surnutel pole küll häält, aga nad kõnelevad muud moodi. See, kes siin lamab, on tige. Niisugust pole ma enne trehvanud. Tema viha on säärane, et meie ümber mureneb mört kivide küljest lahti.”

      Hauakaevaja ebausk avaldab Cardellile tahes-tahtmata mõju. Ta üritab risti ette lüüa, aga jääb poole peal toppama, kui märkab skeptilist pilku, mille Winge Schwalbele heidab.

      „Surnuid iseloomustab elu puudumine. Vaim on kehast lahkunud ja kus see nüüd asub, ei oska ma öelda, aga loodetavasti paremas paigas kui see, mille ta maha jättis. See, mis on alles jäänud, ei tunne vihma ega päikest, ja me ei saa praegu teha midagi niisugust, mis teda häiriks.”

      Schwalbe rahulolematud näokurrud vaidlevad vastu. Ta kortsutab oma puhmaskulme ega asuta veel minekule.

      „Ta ei tohiks nimetuna hauda minna. Niimoodi sünnivad kodukäijad. Kas te ei tahaks talle nime panna, kuni te tema õige nime välja uurite?”

      Winge peab veidi aega aru ja Cardell aimab, et ta rehkendab enne vastamist, kuidas hauakaevajast kõige kiiremini lahti saaks.

      „Ma arvan, et ka meil on kergem, kui saame teda mingit nime pidi nimetada. On sul ettepanekuid, Jean Michael?”

      Cardell vaikib, küsimus tuli talle ootamatult. Hauakaevaja köhatab tagasihoidlikult.

      „Ristimata lastele on kombeks panna kuninga nimi, kas pole nii?”

      Cardell judistab ennast vastikustundega. Ta sülgab nime välja, nagu oleks sel ebameeldiv maik man.

      „Gustav? Kas see vaeseke ei ole juba küllalt kannatanud?”

      Schwalbe kibrutab laupa.

      „Siis mõni teie Karlidest? Neid on lausa kaksteist. See nimi tähendab teie keeles meest, kui ma ei eksi, ja peaks seepärast enam-vähem kogu meessoole sobima.”

      Winge pöördub Cardelli poole.

      „Karl?”

      Surma lähedus toob vanad mälestused meelde.

      „Jah. Karl. Karl Johan.”

      Schwalbe naeratab neile mõlemale, näidates pruunide hambakontsude rida.

      „Hästi! Selle peale soovin teile head ööd, kuigi kahtlen, kas see soov täide läheb. Härra Winge, härra …?”

      „Cardell.”

      Schwalbe seisatab lävel ja lisab üle õla:

      „Härra Karl Johan.”

      Hauakaevaja naerukõhin kaob koos temaga kalmude vahele. Winge ja Cardell seisavad kahekesi laternavalguses. Winge kergitab linasiilu ja paljastab surnu jala, kubemest kaks kämblalaiust allpool läbilõigatud köndi. Veidi aja pärast pöördub ta uuesti Cardelli poole.

      „Tule СКАЧАТЬ