Название: Stockholm 1793
Автор: Niklas Natt och Dag
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежные детективы
isbn: 9789949658688
isbn:
Nad pagevad ülepeakaela. Viimane peab nuttes käpuli roomama ja Cardelli saapanina aitab ta üle läve. Kui Cardell tagasi pöördub, seisab mehike endiselt laua peal ja plaksutab käsi, näol kõrvuni naeratus.
Tema tänulikkusel ei ole otsa ega äärt.Ta peab ilmtingimata tellima oma päästjale kannu reinveini ja tõstma tema auks ühe klaasi teise järel. Cardell omakorda arvab, et selle õhtu lahingust peaks piisama Hukatuses rahu kindlustamiseks, kuni on aeg uks ööseks lukku panna. Põrandal on tumedate plekkide muster, mille kõik rajad viivad temani. Ta ei tee Gedda etteheitvatest pilkudest välja ning joob ahnelt ja kaua. Kaklused on üks väheseid asju, mis suudavad talle elu sisse ajada. Vanasti noris ta aktiivselt tüli ja leidis tröösti sellest, et iga võit andis talle illusiooni, nagu oleks ta oma elu peremees. See efekt on aastatega kahanenud. Käsi valutab. Ta tunneb end vanana, liiga vanana säärase elu jaoks. Vein trööstib. Mees esitleb ennast: Isak Reinhold Blom.
„Ma olen skald. Teie teenistuses.”
Cardell kergitab üht kulmu ja mees köhatab.
„Läeb vägilane hoogu, ei peata teda meri! Siis mehi langeb loogu ja voolab vennaveri!”
„Need, kellele ma kitli peale andsin, polnud küll minu sugulased. Kas sa sellega teenidki elatist?”
Blom ajab huuled torru ja läidab rasvaküünla leegist savipiibu.
„Luuletaja needus: kõik on kriitikud. Aga ei, seda just mitte. Äripäeviti istun ma Slottsbackenil Indebetou majas. Töötan politseis. Praegu sekretärina, jaanuarist saadik.”
Cardellile meenub alles nüüd Cecil Winge ja tulevad meelde tema hüvastijätusõnad.
„Kas sa tunned meest nimega Winge, Cecil Winge?”
Blom heidab Cardellile mõtliku pilgu ja puhub välja suitsurõnga.
„Kes on selle mehega kokku puutunud, see teda naljalt ei unusta.”
„Kes ta on? Oskad sa tema kohta midagi öelda?”
„Ta hakkas Indebetou majas käima kevadel, samal ajal, kui Norlin politseimeistriks sai. Neil on mingi kokkulepe. Wingel on vabad käed, ta võib teha, mida tahab, mõistlikes piirides. Teda huvitavad teatud kuriteod, aga teised mitte.”
Cardell noogutab mõtlikult. Blom tõmbab lurinal piipu, enne kui jätkab.
„Juhtumisi õppisime mina ja Winge ühel ajal Uppsalas õigusteadust, kuigi mina olen mõni aasta vanem ega liikunud samas ringkonnas, kus tema. Ta oli alatasa ninapidi Rousseau raamatutes. Wingel oli helge pea, milletaolist polnud pärast Rudbecki5 nähtud, niisugune mälu, et ta võis iga loetud sõna korrata, nagu oleks tal raamat ees. Võib-olla sellest tema probleem alguse saigi. Mõni inimene loeb liiga palju ja talle tulevad pähe imelikud mõtted. Juristina oli ta täbar, sest nõudis, et kaebealune ära kuulataks – enamasti sellest ju hoidutakse, kui vähegi võimalik. Tema kohtuasjade arutamine venis alati pikale. Kuigi kõik võisid olla täiesti kindlad, et Winge kaasabil süüdi mõistetud kohtualuste süü on raudselt tõestatud, ei pidanud ametivennad temast eriti lugu. Suurem osa alamkohtu asjamehi tahab, et õigust mõistetaks nii ruttu kui võimalik, niipaljuke kui see neile üldse korda läheb, aga kuna Winge oli meister oma motiive laitmatu loogikaga kaitsma, ei saanud nad teda takistada, ning pilked ja mõnitused olid Wingele nagu hane selga vesi.
Sellest ajast saadik, kui ta Norliniga mesti lõi, on liikunud ohtralt lugusid kõige selle kohta, mida ta on tänavuse aasta jooksul politsei teenistuses korda saatnud. Teised mehed teevad vigu, on hajameelsed, ja kui nad on küllalt tähelepanelikud, siis mitte küllalt usinad. Wingega seda ei juhtu.”
Blom žestikuleerib oma sõnade rõhutamiseks piibuvarrega. Kui ta teeb küllalt pika pausi, et mahvi tõmmata, märkab ta, et piip on kustunud. Ta paneb selle õlgu kehitades käest.
„Kui ma peaksin tema kohta midagi halba ütlema, siis vast seda, et sel mehel pole eales kuigi palju sarmi olnud.”
„Sellest olen ma juba aru saanud.”
„Ma kohtasin möödunud aastal ooperis tema naist, ja kui ma selle naise nime teada sain ja taipasin, kes tema mees on, olin kindel, et kuulsin valesti. Imeline naine, Cardell, muidugi ilus, aga ka soe, hell, vaimukas ja särav, ja need sõnad on küll viimased, millega ma tema abikaasat iseloomustaksin. Arvata võib, et tal käis karjakaupa kosilasi. Miks ta valis Winge, jääb mulle vist igavesti arusaamatuks. Niisiis on see saatuse iroonia, et just Winge on oma naise maha jätnud, mitte vastupidi, nagu oleks võinud arvata …”
Blom jääb äkitselt vait, otsekui oleks tema hea tuju läinud sinnasamasse, kuhu piibutuligi. Tühiku täidab kõrtsitoa häältesumin. Nurgas hakkab üks lapitud kuuega mees, kelle ees laual on kerjakauss, mängima lihtsal puuflöödil nukrat kolmelöögirütmis viisi. Blom hakkab piibust tubakajäänuseid välja koukima.
„Ah jaa, see asi ka, Cardell. Ma oleksin vist pidanud seda kohe alguses nimetama, aga vein on mulle pähe hakanud. Cecil Winge on tiisikusse suremas. Ta pole küll kunagi suurt kasvu mees olnud, aga tõve pärast on ta tublisti kõhnemaks jäänud. Ta on kahvatu, aga muidu varjab oma tõbe osavalt, köhib harva teiste nähes ja kui köhibki, siis diskreetselt, taskuräti sisse, rätt on tal alati tume, et vereplekid välja ei paistaks. Räägitakse, et ta läks oma naise juurest ära selleks, et säästa naist vaatepildist, kuidas ta pikkamööda kuhtub. Seeravite laatsareti lugupeetud asjatundjad olevat ennustanud tema surma juba kuu aega tagasi. Ta on saanud ajapikendust. Slottsbackenil peetakse Wingest lugu, aga mehed on ta juba Indebetou maja kummituseks ristinud.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
1
Käkkideks nimetati rahvasuus komblusvalvureid, kelle ülesandeks oli jälitada prostituute, kerjuseid ja pisivargaid ning valvata ja konvoeerida naisvange. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
2
Linnavahtide rahvapärane СКАЧАТЬ
5
Olof Rudbeck (1630–1702), Rootsi loodusteadlane ja ajaloolane, Uppsala ülikooli rektor.