Stockholm 1793. Niklas Natt och Dag

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käskinud läbi viia kuulujutu asjus, et ta on üritanud kroonprintsi ära mürgitada. Sama kuulujutt väidab, et paruni võimuiha allikaks on impotentsus ja kõiksugused perverssed kalduvused. Parun on enda arust juba piisavalt kaua oodanud, et saaks näha süüdlase nuhtlemist, ja nõuab nüüd täielikku aruannet minu abinõude ja edusammude kohta.”

      „Kas sa saadad selle talle?”

      „Kuna ma ei ole midagi ette võtnud, on vist targem saatmata jätta. See mees on aru kaotanud. Reuterholm on despoot, sõprade ja perekonnata, kes aitaks tal tervet mõistust alal hoida. Tahab, et selgeltnägija Arvidsson tema nimel surnutega kõneleks. Edev, kergesti solvuv ja pealekauba pika vihaga, nagu lõpupoole Gustav isegi. Hirm revolutsiooni ja reetmise ees on tõbi, mis hakkab külge igaühele, kelle ahter troonile liiga lähedale satub. Nagu sa tead, käskis õnnis majesteet värvata nuhke, kes rahva seas liikuvad kuulujutud ja vandenõud ette kannaksid. Asi ei ole selles, et rahvas ei nuriseks. Asi on hoopis selles, et Liljensparre nuhid saadeti valest kohast halbu kavatsusi otsima. Samal ajal kui kuningas Gustav nägi õudusunenägusid Prantsuse revolutsiooni ideede levimisest meie põhjamaal ja tegi kõik mis tema võimuses, et kohvimajade kuulujutte pealt kuulata, käisid tema mõrtsukad ringi tema enda õukonnas. Ta kartis nii väga pööblit, kellega ta iial kokku ei puutunud, et pidas oma nina all tegutsevat aadlit ohutuks.”

      Norlin viipab kirjutuslaua poole.

      „Kuigi ma katsun Liljensparre klatšimooridest mitte välja teha, saabuvad mulle endiselt nende ettekanded, üks segasem kui teine. Keegi Ödman nuriseb, et keegi Nilsson laulnud Strängnäsis ühel joomapeol ümberpandud sõnadega „Marseljeesi”. Üks kahtlaste sümpaatiatega ratsaväelane olevat kiitnud kahtlase intrigandi Juhlini rinnanõela. Kullmer ja Ågren kandsid kirikus pikki pükse ja teenisid sellega ära Weinåsi ja Falki kiiduavaldused. Carlénil on padja all Thorildi raamat. Plää-plää-plää. Ja kui mind nõndaviisi eksitatakse, siis muud asjad kannatavad.

      Aga Liljensparrele, vanale despoodile, pakkusid säärased asjad suurt huvi. Kas tead, mis hüüdnimi tal politseis oli? Perse3, sest tema keskmine nimi on Aschan.”

      Winge silmitseb kirjakuhja, võtab ühe kätte, heidab sellele ükskõikse pilgu ja paneb selle oma kohale tagasi. Norlin tõmbab paruka peast, viskab selle paberivirnale ja sügab pead.

      „Käivad jutud, et Reuterholm otsib mulle juba asemikku.”

      „Kas sa tead, kellest jutt?”

      „Kuulsin, et ettepanek on tehtud Magnus Ullholmile. See nimi on sulle liigagi tuttav.”

      „Oskad sa öelda, kui kauaks sa veel ametisse jääd?”

      „Ei. Aga paruni plaanid viiakse enamasti ruttu täide. On vist ütlematagi selge, et Ullholm ei lase sul oma ülesannete täitmist jätkata. Niisiis on selle asjaga kiire, Cecil.”

      Winge tõstab käe nina kohale ja mudib paistes silmalauge. Väsimus tantsitab tema silme ees häguste valgustäppide virvet.

      „Mina olen viimane inimene, kellele oleks tarvis meelde tuletada, et on kiire.”

      Tühja tooli poole viibates pakub Norlin Wingele istet. Politseimeister paotab ust ja hõikab koridori, et toodaks kohvi, ning kõige lähem mees läheb käsku täitma. Norlin istub raskelt ohates Winge vastu.

      „No nii. Räägime nüüd sinu väljaõngitsetud surnust. Kas sa loodad süüdlase üles leida?”

      „Mul on põhjust arvata, et surnu visati vette vaid mõni tund enne leidmist. Ma hakkan otsima tunnistajaid, kes videvikus sealkandis viibisid.”

      „See ettevõtmine tundub üsna lootusetu. Kas see on kõik?”

      „Üks asi on veel. Surnu oli alasti, aga poolest saadik mähitud lina sisse, milletaolist ma ei ole enne näinud. Riie on minu meelest liiga kallis, et seda sääraseks otstarbeks pruukida.

      Mõni asjatundja oskab ehk midagi rohkemat öelda.”

      Norlin näib mõttesse vajuvat ja noogutab endamisi aeglaselt.

      „Aja seda asja diskreetselt, mitte ainult Reuterholmi pärast. Linnas käärib rahulolematus. Ma ei pea vist sulle meelde tuletama, et kevade poole seisis Slottsbackenil vihane rahvasumm ja nõudis verd, sest üks aadlik oli üht kodanikku kogemata mõõgaga kriimustanud. Iga vägivallategu tuleb uurida ülima ettevaatusega. Palun tee mulle see teene.”

      Uksele koputab teenija ning toob tinakandikul kannu ja tassid. Norlin kallab ja Winge võtab oma kitsaste huultega tassiservast kinni, et püüda elustavat jooki. Kass hüppab julgelt üles ja seab end politseimeistri süles sisse ning Norlin vaatab Winget mureliku pilguga.

      „Vabanda, et ma nii ütlen, Cecil, sest ma ei ole ise ka palju parem, aga sa näed kuradima jube välja.”

      5

      KÕRTSI NIMI ON Hukatus. Seintel on paks tahmakiht, aga silmi pingutades võib näha ähmast seinamaalingut. See kujutab surmatantsu. Talupojad ja linnakodanikud, aadlikud ja vaimulikud tantsivad üksteise käevangus ümber luukere, kes kääksutab süsimusta viiulit. See maal võtab paljudel tuju ära ja külastajaid on vähe, kuni jõuab kätte hiline õhtutund ja joomauimas pole dekoratsioonidest enam lugu. Kõrtsmik Gedda tõrjub kõiki katseid veenda teda seinu üle lupjama. See on Hoffbro4 enese tehtud, nähvab ta, meistriteos.

      Cardell ei salli seda maali, iseäranis seetõttu, et kokkulepe Geddaga sunnib teda enam-vähem kaineks jääma. Cardell on siin palgaline musklimees, kes hirmutab mõne killingi eest nädalas rahurikkujaid ja saab iga väljaviskamise eest lisatasu. Oma käkipalgast ei ela ta ära ja lisateenistus on teretulnud. Trepi kõrval oma pingil istudes tunneb ta tuhandendat korda, kuidas luukere tühjad silmaaugud tema pilku otsivad. Cardell raputab end ja topib suu tubakat täis.

      Ta aimab, et see öö ei too midagi head, aimab ja samas ka ootab. Päikeseloojangust saadik on siin valitsenud vaenulik meeleolu. Joomavennad tülitsevad oma viinatopside ja röömerite kohal, rüsinas järgnevad müksudele kurjad sõnad. Ikka ja jälle peab Cardell püsti tõusma ja vahele astuma, katsuma aru pähe panna inimestele, kes ei kuule ega saa aru, enne kui ta neil turjast kinni võtab ja kannad maast lahti tõstab ning nad tänavale viskab.

      Uksest pressib sisse üks meremeeste seltskond, kõik korraga ja üksteise käevangus, kuni keti kõige nõrgem lüli järele annab ja teised pilkavalt naerma hakkavad. Nad üürgavad täiest kõrist mingit roppu laulu. Mõttelageda refrääni vahel aimab Cardell süütuseröövidega kiitlemist ja teab nüüd kindlalt, et õhtu lõpeb halvasti.

      Noored mehed, ohjeldamatud ja purjus, kamp, mis peab ühtehoidmist auasjaks. Ta tunneb neid hästi. Kunagi oli ta üks nende seast.Ta armastab ja vihkab neid. Oma kohalt ukse kõrval vaatab ta neid nagu jänesekarja piidlev hunt ja teab, et on ainult aja küsimus, millal nad tema saagiks langevad.

      Ei lähegi kaua aega. Üks tüse mees komistab oma kingapannalde otsa ja loksutab madrusele õlut selga. Mõne hetkega tõstavad nad patustaja laua peale ja sunnivad seda vaesekest tantsima, seistes ise laua ümber ja kõigutades seda, nii et puu kääksub. Üks on noa välja tõmmanud ja püüab selle otsaga mehe varbaid tabada.

      Gedda vaatab saali teisest otsast Cardelli poole. Jooke loksutavatest ja veritsevatest külalistest ei tee kõrtsmik rohkem välja kui hädasti tarvis, aga mööbel maksab raha. Ilma et Cardell peaks selle peale mõtlema, tõmbab tema käsi vasaku puukäe kinnitusrihmad koomale.

      Sõda on СКАЧАТЬ