Maapõu. II osa. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mullu suvel.”

      „Enne kui kõik algas, leidus teadvusi üle tosina,” ütles Par’chin. „Mitu on teid nüüd? Kas neli ongi alles?”

      „Neli, kes piisavalt küpsed, et elada üle paaritumine, saamata selle lõpus elusalt söödud.” Shanjati muie laienes irveks. „Kuid teie Vabade Linnade ärapühkimiseks jätkub meil alaealisi vürstikesi. Nemad pudenevad laiali, ründavad seal, kus rahvad ei oska kahtlustada, rajavad uusi tarusid, ning hoopis teie liik aetakse pudulojustena maa alla äsja koorunud kuningannade toiduks.”

      „Mispärast viibis tugevaim isend siis siin, inimlinnadest kaugel?” küsis Jardir.

      Shanjat vahtis teda otsekui juhmakat. Säherdust ilmet oli Jardir venna näol sageli näinud, ent mitte kunagi tema aadressil. „Paiga vägi. Mu järelkasv oleks jätnud nooremad vennad te maa-aladele võitlema ja haaranud hiljem, kui jõud on parajalt nõrgestatud, kogu noosi.”

      „Kust sa tead?” küsis Renna.

      „Sest olen aastatuhandete jooksul tihti käitunud samamoodi,” ütles Shanjat.

      „Kas lõõri hakkab nõutama mõni teine teadvus?” küsis Par’chin.

      „Valveta olekut taibates tingimata,” ütles Shanjat, „kuid kuna vanemate vendade alasid noolitakse harva, ei avastata seda tõenäoliselt ruttu.”

      „Millal antakse löök?” küsis Jardir.

      Pea kuklas, pahvatas Shanjat naerma. „Viibis mu järelkasv siin, siis on löök juba antud! Krasias. Thesas.” Pilk pöörati Rennale. „Vahest koguni teie Ojaäärsel. Eraklik küla, maiuseks hulk hunnitult tühje teadvusi.”

      Renna paljastas hambad, aga pidas suu ja vajutas jalad maha.

      Värahtas hoopis Par’chin. „Pimedus kestab veel. Ma võiksin uisutada koju ...”

      „Mille jaoks, Par’chin?” päris Jardir. „Et hoiatada, kuigi löök on antud? Või hüljata meie retk ja võidelda pisemate vürstikestega?”

      „Ei tea,” ütles Par’chin. „Ehk õnnestuks mul kuidagi aidata.”

      „Me hoiatasime ju üksipulgi,” märkis Renna. „Eks jutlusta sa alati vastupidist. Et end lunastataks ise?”

      Par’chin hingas pahinal. „Kui on kuri karjas, pole mina kõrvalseisja.”

      „Sukelduda siit vahepealsusse oleks sinust igatahes uisapäine,” ütles Shanjat. „Sääraste hoovuste lähedal lahustan minagi keha vaid ülima hoolega.”

      „Võib kaotsi minna,” möönis Par’chin.

      „Maapõuest ei naasta,” ütles Shanjat. „Ei naase minugi tõug.”

      Par’chin pöördus Shanjatit pinnima. „Miks latrad sa ühtäkki sedasi? Miks rääkida meile löögi andmisest üldse?”

      Hingetõmme ninasõõrmete kaudu, sügav ja pilkav. „Sest ahastuse lõhn, mida te eritate, hõrgutab mind.” Kuigi Par’chini sõrmed sulgusid rusikasse, polnud Shanjat lõpetanud. „Ning et kinkida teile lootust.”

      „Lootust?” imestas Jardir. „Mida teavad lootusest Nie ebardid?”

      „Me teame, kuidas see on teie, ahvide aare,” ütles Shanjat. „Selle külge te klammerdute. Selle nimel te tapate. Selle röövimine sööb teie südant.”

      „Kas niisugune ongi su plaan?” küsis Jardir. „Narritada meid lootusega nagu kassi nöörijupiga, kuni see napsatakse ära?”

      „Aga loomulikult,” ütles Shanjat.

      „Ja milline lootus meid narritab,” jätkas Jardir, „nüüd kus sa paljastasid riuka? Nüüd kus sa avaldasid, et sõda me kodupaigus on alanud?”

      „Teie lootus tärkab veendumusest, et kui mu järelkasv sõdib te kodupaigus, on teadvuste õukond tühi,” ütles Shanjat.

      Jardir jäigastus. Vastab jutt tõele, saadab nende retke ehk ehtne eduvõimalus. Suudaksid rahvad hoida alagai’sid eemal saabuva kuu – kõige enam kaks –, on mõeldav taru halvamine igaveseks.

      Kuid deemon oli tõotanud lootuse ära napsata. Kas neile luisati või on Alagai Ka väited poolikud?

      Küllap vist mõlemat.

      „Meelemuutuse aeg on möödas.” Jardir läks vankri juurde ja sikutas pagasiorvast oma kompsu. Shanvah’l oli komps juba õlal. „Kui kavatseme kõndida sügavikku, võtkem tee jalge alla.”

      Jardir liikus arjergardis, jälgides Alagai Ka’d selja tagant. Shanjat laskus tunnelinõlvast ning rajas piha külge aheldatud käte kiuste endale teed tuttavliku nõtkusega. See meenutas, et deemoni valduses pole pelgalt tema õemehe keha. On ka mehe elus korjatud teadmised ja oskused.

      Nood tegid Shanjati vägagi ohtlikuks.

      Renna ja Shanvah kõndisid teine teisel pool ning valvasid deemonit silmanurgast. Ees oli Par’chin lahkunud vaateväljalt rajale maad kuulama.

      Valguseta tunneleis kadus Jardiri ajataju. Nad polnud puhanud, ent võlujõu turgutusel matkati tema arusaamist mööda vahest mitmendat päeva.

      Sügaviku rada ei olnud ootuspärane. Elu leidus siingi, pühast päikesest kaugel. Deemoneid polnud nad esiotsa trehvanud, aga niiske mullapind kihises putukatest ja kroonipilgu valgel muudestki olevustest, kes palja silmaga nägemiseks liiga tillukesed. Allmaaojad olid tulvil kalu, seinad samblaid ja samblikke. Sisalikud. Salamandrid. Konnad.

      Mõnikord suuremadki jäljed. Need ei pruukinud kuuluda deemoneile, kuid olid talle ometi võõrad.

      Nõlva jalamil lõppes tunnel, päädis kaljusimsil, kust avanes sedavõrd tohutu lõhang, et vastasserv ei paistnud. Par’chin tervitas kaaslasi serval, nõjatudes krasialiku kujundusega krobelisele võlvkaarele.

      „Sild on kokku varisenud.”

      „Tarvis ronida taarna põhja ja teisalt uuesti üles,” juhendas Shanjat. „Toimetulekuks vajab mu lihtsurelik kõiki jäsemeid.”

      Hoides üht silma vangil, astus Jardir seisma Par’chini kõrvale. Kahekesi kiigati kuristikku. Kroonipilgu äärel oli näha murenev sillatugi.

      „Ma võiksin lennata,” ütles Jardir.

      „Ehk tõesti, kuid Ren ja mina ei tohi,” vastas Par’chin. „Deemon ei eksi. Meie sügavamale minnes on Maapõue kutse tugevnenud. Kehatuks hajumist peab vältima, niipalju kui õnnestub.” Ta vidutas silmi taamale, sillatoe poole. „Hüppeks liialt kaugel, koguni võluväega timmides.”

      „Ma võiksin vedada meid üle nagu paadimees,” pakkus Jardir.

      „Kas deemoni samuti?” küsis Par’chin. „Lubad sa teda lisajulgestuseta nii ligi, olgugi meil valik olemas?”

      „Järelikult ronime,” ütles Jardir.

      Renna ühines nendega ja nad piilusid üle serva taarna põhja, mis suubus võlujõuvinesse. СКАЧАТЬ