Maapõu. II osa. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ naisterahvas pidurdamatu. Ettearvamatu. Ebamõistlik. Peru.

      Aga kes on sel juhul tema, et nõustub plaaniga? Lasta end juhatada sügavikku Alagai Ka’l isiklikult? Harli tütar on kartmatu. Väeküllane. Ohverdab Esimeses Sõjas enese ja lapsegi elu. Evejah’-usk ei peitu vaid Krasia inimeste südameis. Jardir häbenes kahtlusi taolise naise suhtes.

      Shanvah seisis koopasuu lävel, valves Alagai Ka türmi juures. Olgugi isa ikka pingile aheldatud ja deemonite kuningas loitsuterasest luku taga, püsis Shanvah virge, oda ja kilp löögivalmis, seirates ohtusid – väliseid ja sisimast pärinevaid.

      „Päästja.” Neiu kummardas onu lähenemisel. „On Harli tütrega hästi?”

      „Ehkki ta käitus narrilt, et riskis õgida vürstikese teadvust,” vastas Jardir, „paraneb ta, kui Everam soovib.”

      „Kas see ... toimis?” küsis Shanvah. „Sai ta deemoni mälestused?”

      Jardir raputas pead. „Ilmselt mitte. Me jätkame esialgse plaaniga. Kohe praegu.”

      „Inevera.” Shanvah torkas oda tuppe, hüppas kergejalgselt pingile ning tagurdas vankri koopasuhu. Sidus lahti hobused ja eemaldas trengid. Deemoni puuri ei sõidutata sügavikku kaasa, mistõttu oli aeg lasta loomad priiks.

      Neile pilku heites arutles Jardir, kas täkkude priiks lubamine tähendab surmasaatmist. Kapjadesse olid lõigatud loitsud ja päikesetõusuni jäi mõni tund. Ümbruskonna deemonid olid valdavalt surnud, hukkunud teadvusedeemoni vaimukisenduse läbi. Saabuvad päevad üle elada on hobustel rohkem lootust kui Jardiril ja seltsilistel.

      Ta kergitas oda ning sehkendas olevuste kohale õhku loitsumärgid. Hobuste külge klammerdunud võlujõud süstis veel viimast korda tarmu, varjates ühtlasi alagai’de küüniste eest. Koidikul hääbub võluvägi, kuid varavalgeni ollakse kaitstud.

      Uuesti ärksad, tõstsid täkud pea. „Valvaku teid Everam, õilsad ratsud,” ütles Jardir. „Ma nimetan teid Jõud ja Meelekindlus. Õnnestub mul tulevikus pajatada meie rännust, ei unusta pühad salmid te nimesid.”

      Ta joonistas õhku järgmise loitsu, esile manatud kahjutu pauk ja sähvatus läkitasid täkud mööda muistset maanteed kapakul minema.

      Jardir astus Shanjati juurde, et keerata lukust lahti ahel, millega sõdalane oli köidetud pingile. Shanjat ei reageerinud, vaid tuiutas hobuse tuimusega. Jardir vinnas õemehe alla ja viskas õlale justkui harjutusnuku.

      Shanjat seati põlvili vankri ukseesisesse, kus Jephi poeg ja Harli tütar ootasid juba Shanvah’ga kolmekesi.

      Minu õe abikaasa, mõlgutas Jardir. Treenis ja võitles Hannu Pash’ist saati mu kõrval. Ja mina asetan ta Alagai Ka jaoks põlvili.

      Jardiri pilk langes elupõlisele sõbrale. Vend, ma vannun Everami ja oma paradiisilootuse nimel. Kui on õige aeg, maksab Alagai Ka sulle tehtu eest.

      Sellega keeras Jardir lukust lahti ka vankriukse ja tõmbas pärani. Deemon lebas keskpaigas, kontvõõrad hiigelsilmad põrnitsemas. Tema sammus loitsuringi, vallandas olendi ahelad, krahmas deemoni kõripidi ja lohistas sisistavana ringist välja. Lennutas vangi pidulikkuseta maapinnale Shanjati naabrusse.

      Ala hüvanguks kingib ta olendile elu, aga väärikust pole too ära teeninud.

      Alagai Ka ei hakanud sedapuhku teesklema, haarates Shanjati üle viivitamatu kontrolli. Sõdalane paotas rüühõlmu ja sättis deemoni kindlalt turjale, riide alusküljele.

      Ühiselt vahtisid deemon ja käsuline hukatud teadvuse surnukeha, mille lõhkine kolju oli tühjaks kaabitud nagu melon. Edasi pöörasid mõlemad Renna poole.

      „Ilus öö,” ütles Harli tütar ning lutsis sõrmedelt musta verd.

      Shanjat näis lõdvestuvat ja naeratas. „Pääseb su kutsikas mingi ime läbi eluga, tuleb ta tugev. Pigem minu kui teie nõrgukeste suguvanemate tõugu.”

      Renna aura loitis nii tuliselt, et vaadates oli Jardir sunnitud silmi kissitama. Naine tõmbas noa ja rühkis deemoni juurde. Shanjat taganes, kuid põgeneda polnud sissepiiratul kuhugi, ning kukutanud sõdalase jalahoobiga põlvili, surus Renna väerikka pussiteraviku deemoni kõrile.

      Shanjat heitis naisele pilgu. „Eks lase käia. Tapa mind, kui julged. Oleks sinu riugas läinud läbi ja võimaldanud su algelisel ajul käsitada mu järelkasvu mõõtmatut teadvust, poleks teil mind tarvis ja Pärija oleks mu tapnud, kui lamasin abitult.”

      Huuled kaardusid muigeks. „Aga te vajate mind, kas pole, Kütt? Minu tapmisega hukutad sa oma liigi.”

      „Ehk tõesti,” urises Renna. „Siiski, mainides mu maimukest veel, sured ammu enne minu liiki.”

      Naine ei naljatanud. Jardir nägi seda aurast. Ta pelgas, et naine võib kaotada enesevalitsuse ning määrata nende plaani hävingule, kuid Alagai Ka hirm oli kasulik. Turvatundes deemoni lakkamatu talitsemine kujuneks kardetavasti keeruliseks.

      Sest paljukest nad teda praegugi talitsesid?

      „Valede Vürst, su elul on väärtust ainult seni, kuni sinust on meile tolku,” ütles Jardir. „Evejah’ kirjelduses marssisid Kaji sõjaväed sügavikku jõudmiseks kolm korda seitse päeva. Oli see nõnda?”

      „Sügavikku jõudmiseks?” Deemon naeris Shanjati kurgupõhjast. „Nie sügavik on kokkuluuletatud looming, et utsitada alamaid. Sellist kohta pole.”

      Ennast täis naeratus ajas Jardiril harja punaseks – tedagi haaras kiusatus tappa närune olend jäädavalt. Neid võeti haneks, sosistati tõdesid, mis kõlasid valena, ja valesid, milles helises tõde. Kummastaval kombel oli deemonil teadvusse piilumatagi soont töödelda nende hingekeeli. Sihiga külvata segadust, kahandada valvsust. Nende mõte püsigu vahe.

      „Kui kaua võtab kõndimine teie tarusse?” küsis Par’chin.

      „Umbes kuuringi jagu,” vastas Shanjat ja tegi Jardirile silma. „Me reisime sügavamale kui Kavri ja tema penid.”

      Shanjati pilk oli ootusärev, aga Jardir vaid muigas.

       „Sestap päästis

       Kaji ketist sõjakoerad,

      kihutas kurja Sharum’i odadele

       nagu rebased küti ette.”

      „Kas arvad mind solvavat, deemon?” küsis Jardir. „Või minu rahvast? Kaji penid kihutasid su liiki tagasi maa alla nagu karielajaid.”

      „Tal on hirm nahas, ehkki ta ei tunnista,” ütles Renna. „Mitte iga päev ei pisteta kellegi poega pintslisse.”

      Shanjat puhkes taas naerma. „Koristada teelt mu tugevaim võistleja – ootamatu teene. Selle eest tänan ma teid.”

      „Oli too Aanoki Päikeses käinute seast?” küsis Par’chin.

      Shanjat raputas elutruult pead. Kõhe vaatepilt. „Ei. Üks kahest, kes jäid teadvuste õukonda, kuna olid küllalt võimsad, et mu kutsest keelduda.”

      „Sinuga СКАЧАТЬ