Maapõu. II osa. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ käe, kutsus taas võlujõu ja vihtles kuningliku kaasa loitsumärke. Lihtsurelik varises jalust, mõlemad ulgusid-vintsklesid üheaegselt. Tundes inimvere maiku, mõistis teadvus, et lihtsurelik oli hammustanud keelde.

      „Ma hoiatasin, et sa ei pruugiks suud,” ütles Avastaja, ammutades väe tagasi. „Meie seas ei usaldata üksnes sind.”

      „Maa alla teejuhiks värbasite mind ometi,” klammerdus kuninglik kaasa kukkunud lihtsureliku külge.

      „Jah, nii et ära jokuta,” ütles Kütt.

      Kuninglik kaasa kaalutles. Ta võiks juhtida nad lõõrini, jalutada nendega otse järelkasvu küüsi ja näha vahest nende kõigi langust.

      Ent mismoodi talitab tema võistleja, tabades kuningliku kaasa abitult ja kütkendatuna? Kas päästab ta? Mõeldamatu. Võistleja talitab võistleja viisil. Tapab kuningliku kaasa ja õgib tema teadvuse, omandab piisava väe, et naasta Maapõue ja haarata sigitaja koht, saada isaks uuele deemonite sugupõlvele.

      „Lõõri valvatakse.” Tema sõnad olid urisevad.

      „Mismoodi?” nõudis Avastaja.

      „Kas te ei tunneta seda? Üks minu järelkasv valitseb lõõri. Olgugi te teinud mu sandiks, tajun ma teda ikka.”

      Inimesed tardusid, keerasid pea kuulatlevalt viltu. Tähelepanu hetkelist hajumist oleks kuninglik kaasa ehk kasutanud põgenemisürituseks, poleks ta olnud liiga nõrk ega kartnud Kütti sõna pidavat.

      „Mina kuulen,” ütles Pärija viivu möödudes. „Ööõhk sosistab.”

      Avastaja kortsutas kulmu, harjumata võlujõuküsimustes teiseks jääma. Avastaja oskused olid suuremad, aga Pärija kantud tehised ei olnud labased nipsasjad. Talletasid-jäädvustasid kauges minevikus miljonite usujälje.

      „Jah,” nõustus Avastaja varsti. „Käes.”

      „Minul mitte,” lõrises Kütt.

      „Vürstike peitub loitsingute varju, samuti kui meie,” ütles Pärija.

      „Ära pinguta, ammuta voogu lugemiseks,” õpetas Avastaja. „Otsi lünka, mis meenutab teeauku.”

      Kütt sulges jälle silmad, keskendumisest krampis pale loomalikult moondunud. Avas need lõpuks, pöördus ja osutaski lõõri poole. „Seal.”

      Pärija kõnetas Lauljat. „Shanvah?”

      Tütarlapse aurasse tulvas häbi, sedagi nautis kuninglik kaasa väga. Tüdruk kummardas. „Vabandust, Päästja. Teil kolmel on kuus meelt, aga minule suvatses Everam kinkida vaid viis.”

      „Ei maksa põdeda,” ütles Avastaja. „Sinul on lauluhääl, meie kraaksume nagu varesed.”

      Raske oli hoida lihtsureliku näolt ära tülgastunud krimpsutust. Väge mõistsid nad parimal juhul algtasandil. Madalaima klassi deemonidki valitsesid vaistusid rohkem kui inimkonna tipud.

      Võlujõu taltsutamise võti kätkes aistingute lahterdamist kuningliku kaasa kombel. Ning siiski lämmatas teda rõhuv häbi, sest üllatusvõttega olid temasuguse vangistanud ... imetajad.

      Kuid ühtlasi pakkus see mõte lootust. Suudavad nad hoovusi vaevu lugeda, avaneb kuninglikule kaasale peenekoeliste võlukunstide jada, mis võimaldab tal tegutseda hiljukesi.

      Keerdsõlm oli väeallikas. Loitsud ihul ei lubanud kuninglikul kaasal tõsta sisimast isiklikku võlujõudu ega ammutada väljastki. Lihtsureliku kaudu saab ta toimetada, aga Shanjat, ehkki tugev ja tervise juures, oli loitsimata, murtud ja tahtetu – võlujõu seisukohast õieti surnud. Võlujõuga askeldamiseks vajab ta salve, vangistajate kantud esemete laadis.

      Hajub nende valvsus põgusalt, õnnestub deemonil vahest ulatuda küllalt kauaks mõne eseme loitsuannuseni. Lihtsureliku kaudu ei pärsi kaitseloitsud tema tegevust.

      Ent selle kallal vaevab ta pead hiljem. Praegu oli pakilisemaid muresid. „Et siirduda lõõripimedusse, on teil tarvis mu järelkasv kõrvaldada.”

      Avastaja pöördus taas kuningliku kaasa poole. „Kas katsud veenda meid oma abis lihase poja tapmisel? Võib-olla hoiatasid sa meie saabumisest ja kavatsed jalutada meiega lõksu.”

      „Jalutaksin kõhklemata, inimene,” vastas kuninglik kaasa, „kuid kui järelkasv tajub mu nõrkenud seisundit, tapab ta ebaluseta mindki.”

      „Iseenda papa?” küsis Avastaja kahtlevalt. Deemonisoo äratatud jälestus kilgendas mehe auras.

      „Usu parem,” ütles Kütt.

      „Kuula paarilist, inimene.” Lihtsureliku naeratus pöörati Pärijale. „Ta poleks kaugeltki esimene vürst ega prints, kes isade trooni nimel tapab.”

      Pärija aura kinnitas oletust pikemata. Pärija uhked kutsikad meenutasid teadvuste õukonda üpriski, kui kisklesid võimutühemiku surutises. Mäss maapinnal oli lömastamiseks küps.

      „Tabab ta mu kütkendatult, pidutseb mu järelkasv, süües kahjurõõmsana mu teadvust, et liita see oma väega. Sellisel juhul suudaks ta teid kindlasti trotsida. Teiegi teadvustest saaks sööming, ta õpiks põhjalikult tundma teie rahvast ja plaane, enne kui naaseks Maapõue, et jäädvustada enese jälg uude deemonite põlvkonda. Nood viljuvad kähku ja kerkivad ikestama maapinda, andmata teie rohmakatele suurloitsudele mahti saavutada ülimust.”

      Vangistajad vahetasid pilke, edasi vaatas Pärija talle otsa. „Sina kasi türmi, Valede Vürst.” Loitsumärkidesse läkitati vägi, ning teadvus ja lihtsurelik kukkusid kummuli vintsklema nüüdki.

      Avastaja ligines, et tirida ta lihtsurelikust vabaks, ent ahelate kõrvetus ihul ei heidutanud kuninglikku kaasat kuigivõrd. Lahkurebimisele eelnenud hetkel puutus deemoni küünis kobamisi midagi, mis tilpnes lihtsurelikul nahkpaelaga kaelas, pesitses jämedate rinnalihaste rüpes.

      Laulja oli teinud saatusliku vea. Oli arvanud, et riputab sigitajale kaela tunnustähise, aga pisarapudelikeses peitus ehtne väevõim. Kuigi napp, oli anumasse jäädvustunud kurbus, ese ammutas ja talletas võlujõudu.

      Lihtsurelik, keda ei kütkenda märgid kuningliku kaasa ihul, võib kahmata pudelikese pisemat masti loitsuannusteks.

      Loodetavasti jätkub sellest kuningliku kaasa priiuse ostmiseks.

      Lukustades Alagai Ka taas teraskuuti, kontrollis Arlen loitsusid kolm korda. Olgugi julgestus tugev, tundis Arlen teadvuste võimeid. Peaks too teine deemonivürst peilima vankri asukoha ja määratlema lasti, ei kulu kaitsemeetmete nurjamiseks kaua.

      Pinget õhkus Jardiristki. „Ma ei usalda Nie teenrit.”

      „Pole ka põhjust,” ümises Arlen.

      „Ta istus meil kuude kaupa kongis,” ütles Jardir. „Kuidas teadis ta mu poegadest?”

      „Ega ta vist teadnudki,” lausus Arlen. „Oletas Shanjati mälestuste järgi huupi, ja kuna sa polnud hoolas, kinnitas oletust su aura.”

      „Või ehk ei talitsenud me Shanjati kuuldes piisavalt keelt,” ütles Renna.

      „Edaspidi on СКАЧАТЬ