Maapõu. II osa. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisab avaral võlujõulõõril, kottitõmbamise juhust ei teki,” möönis Arlen. „Aga kui tekib, on sinu kohustus igatahes siin.”

      „Miks?” küsis Renna.

      „Sinu kohustus on tagada, et kui meile antakse hoop, ei jääks Alagai Ka’st teise teadvusedeemoni suutäit.”

      „Jutt või deemonisõnnik,” urises Renna. „Seda suudab Shanvah’gi. Sa ei raatsi mind kaasa võtta.”

      „Mida mul raatsida?” vaidles Arlen. „Looja, Ren. Su titekõht paistab juba.”

      „Ei paista,” ütles Renna. „Olen natuke priskem, muud midagi. Söön kahe eest.”

      „Ma näen otse su sisse, Ren,” lausus Arlen. „Nõnda ruttu ei tohiks lapsuke kasvada. Leeshaga oli sama lugu. Sünnitus saabus mitu kuud varem.”

      Et tema sõnad olid viga, taipas ta kohe. Leesha Paberivalmistajat ei tasunud tülitsedes kunagi mainida.

      „Nonoh, maakondlased rääkisid kõigile kuulajaile, kuidas emand sõtkus puruks dama’de päid ja tappis terve aja deemoneid,” ütles Renna. „Kas sina, sindrinahk, arvad, et Leesha Paberivalmistaja on minust sitkem?”

      „Pahandused leidsid ta ja tema mõõtis vastu,” seletas Arlen. „Ta ei laskunud Maapõue kaklust norima.”

      „See on küll deemoni loba,” ütles Renna. „Kes üritab meid lõhestada. Nõrgestada.”

      „Ometi pole see tingimata vale,” märkis Arlen. „Just säärane on nende mood. Lajatada tõega hella kohta.”

      „Ja sestap ei tohigi sa õnge minna, Par’chin,” lõikas vahele Jardir. „Sinu jiwah on tagalasse jätmiseks liiga võimas. Sa tead, et tõsi on seegi. Talle pole asendajat, meie aga tarvitseme retkel abikäsi. Ohvreid toogu igaüks.”

      Arlen jõllitas vihaselt. „Sul hea öelda, Ahmann. Maailm kirendab su lastest, su naistest. Minul pole rohkem kedagi.”

      „Kas mõtled, et ma soovin viia sügavikku oma õetütre – vaevalt kosimiseas?” nõudis Jardir. „Ka mu ainuke pojapoeg satub khaffit’i tõttu ema turjal odade pesapaika.”

      „Need asjad pole võrdväärsed sinugi silmis,” nähvas Arlen. „Viiksid sa meiega allilma sügavikku Olive Paberivalmistaja?”

      Jardir ei kõhelnud. „Soodustaks see veidi meie ebatõenäolist sepitsust hävitada Alagai’ting Ka, siis jaa, Par’chin. Plaani õnnestumiseks viiksin ma sügavikku oma naised, oma lapsed. Esimene Sõda asetatakse kõrgeimaks. Vaat mida tähendab Evejah’-usk. Inevera arbus su jiwah’ verega. Ei lasku ta meiega sügavikku, kuhtub meie nigel edulootus praeguse õhkõrnaks murdosaks.”

      Sõbra vankumatu aura kohutas Arlenit ja külvas kadedust. Kui hõlpus oleks elu, suudaks ta saatust usaldada.

      „Valik on minu,” ütles Renna.

      „Nojah, aga sinu valik ei pea mulle meeldima. Tahaksin kasvatada sinuga papa talus põlluvilja ja oodata üheksa kuud, nõnda kui kogu loodud ilma ülejäänud narrid.”

      „Mina unistasin sellest eluaeg,” meenutas Renna. „Hoopis sina, narrike, jooksid ära ja algatasid segaduse. Mille lõpetamine on meie kätes. Su papa talus pole ohutu. Kuskil ei ole, kuni töö saab tehtud.”

      „Hüva.” Arleni toon oli haukuv. „Ent ma ei mäleta, et pärglima arbud oleksid keelanud püsida sul täna vankri juures, kui meie väravat paotame.”

      Renna põimis käsivarred rinnal risti. „Sina ei pidurda mind. Minnes pane mind või deemoniga luku taha, muidu tulen sulle kannule.”

      Arlen pigistas sõrmed rusikasse. Tema noorukiks sirgudes jutustasid Ragen ja Elissa sageli, et abielu on ränk kokkulepete kunst, kuid alles isikliku kogemuse läbi mõistis ta kuuldut päriselt.

      *

      Mööda mäenõlva ronimisel koondus Arleni vägi ihu meeltesegamis- ja nähtamatuseloitsudesse. Ta tunnetas maa-aluste vürsti, kelle teadvus kammis ümbruskonda, küttimata näiliselt sugugi neid.

      Renna talitas samuti. Heites pilgu otse naise poole, ilmnes too ainetuna nagu peegeldus klaasist aknaruudul. Katse keskenduda kuju peegeldavatele üksikasjadele ajas pea pööritama. Ning silmanurgast piiludes sulas naine enam-vähem olematuks.

      Säherduse mulje jättis Renna sõnul temagi. Ehkki nende loitsud olid häälestatud mõjutama deemoneid, oli deemoniliha vitsutamine neid osaliselt muundanud ja mõju laienes jao pärast neilegi. Et teineteise vaateväljalt mitte kaduda, hoiduti lähestikku.

      Jardir jälitas neid kroonipilguga raskusteta. Laugles ülal öötaevas, kuni nemad liginesid koopalõõrile.

      Jardiri võime kuulda öötuules deemoni sosinat lõi Arleni senimaani tummaks. Mida rohkem aega veetis ta Kaji oda ja krooni seltsis, seda rohkem imetles ta esimest Damajah’d, kes need tuhandete aastate eest välmis. Nimetanuks Arlen end ajastu esiloitsijaks, poleks ta põrmugi suurustlenud, kuid võrdluses olid nood kaks eset võluorkester ja tema keedupotti kolistav laps. Saamata küll hakkama kehaminetusega, arenes Jardir jõudsalt ning avastas meistrioskusi, mida ei suutnud matkida isegi Arlen.

      Nad saabusid teadvusedeemoni loitsuvõrgu servale, selle olid uuristanud puudeemonite küünised mäejalamit piiravate puude tüvedesse. Üleni peitmiseks kerkis rinnak liialt, eriti kuna lõõrist hoovas väge. Tavapilguga nägiArlen võrgu sisemust, ent loitsupilguga oleks põrnitsenud justkui paksu kumendavat udu.

      Arleni tajumuse järgi oli tõrjeala häälestatud deemonite asemel inimestele. Läbitungi üritajad paisatakse valgusesähvaka saatel valusalt eemale, andes teadvusele kohaloluhäire.

      Ka Jardir peatus järsult. Arlen eristas sõpra huljumas, tutvumas loitsuvõrgu äärega kõrgusest.

      Renna osutas taevasse. „Ma tahan näha seda, mida temagi.”

      Arlen sirutas käe ja võttis naise sõrmed. „Ole valvas, lahtu vaid natuke.”

      „Sa oled mind tuhat korda õpetanud,” ütles Renna. „Kui lähen liiga kaugele, veavad loitsud alt. Deemon aimab meid ja puhkeb tahtelahing.”

      „Sellist võitlust peame võimaluse korral vältima meie mõlemad,” manitses Arlen. „Ammugi täna, sest deemoni teadvust kaitseb lisaks loitsuvõrk.”

      „Ma vaatan ette.”

      Nad lahustusid osaliselt, säilitasid loitsude käitamiseks piisavalt keha, aga minetasid parasjagu nii palju, et muutuda õhust kergemaks. Nagu paarike külatanuma tantsupeol, põtkasid nad jalaga maad ning lehvisid ära kõrgusse Jardiri juurde.

      Öö oli klaar: lähtumata muust kui tähtedest, tabas Arleni terane silm lõõrini kulgeva kitsukese teejupi. Oodatust väiksem koobas kiirgas väge, koguseid ei suutnud peita deemonivürstki. Koobast ümbritsesid iidsed kivisambad, loitsumärgid murenenud ja rikutud.

      „Sügaviku Suu,” sosistas Jardir aupaklikult. „Siingi on alagai’d rüvetanud pühitsetud pinda.”

      „Väejuht oled sina,” ütles Arlen. „Mis mängu me mängime?”

СКАЧАТЬ