Maapõu. II osa. Peter V. Brett
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Maapõu. II osa - Peter V. Brett страница 7

Название: Maapõu. II osa

Автор: Peter V. Brett

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Героическая фантастика

Серия:

isbn: 9789985346198

isbn:

СКАЧАТЬ ohkas, triikides ninajuurt. „On sul mõistlikke ettepanekuid, Ren, praegu oleks aeg neid teistega jagada.”

      Renna kõõritas teadvusedeemonit. „Ma lihtsalt torisen. Sabinas oleme ju kõik. Teie minge vankri saatjateks. Mina hoian niikaua lõõri.”

      Ta oli arvestanud kahtlustamisega, aga Arlen näis tema vaidlematusest leebuvat. Igal juhul oli ta abikaasal õigus. Mõttetu oli plaani maha teha, pakkumata etemat asemele.

      Mõlemad mehed tõusid lendu ning tema pöördus deemoni surnukeha poole. Kas toimib see tõesti kaksipidi? Alagai Ka ei eksinud. Ta ei tohi seada ohtu nende retke, tappes ainukese teejuhi ehku peale. Kuid siin lebas värske teadvus, kehagi veel soe ...

      Pikemalt mõtlemata oli Rennal nuga peos. Tera loitsitud serv lõikus sügavale deemoni kolju muhklikku ihusse, ta kooris nahka kätega ning paljastas pealuu. Pühkis musta vere jäägid pihkudest ja lutsis sõrmed puhtaks.

      Deemonivere raipehaisu ei märganud ta enam kuigivõrd, nagu rõvedat maitsetki, küll aga õppis ta tasapisi sedastama peeneid erisusi võlujõus. Ta oskas eristada künka- ja kivideemoni verd, noppida tuuledeemoni maigust välgudeemonile omase pakitsuse. Mällu sööbivaim oli järeleaimaja veri, lakutud pussilt ja iseenese nahalt, võlujõud rullumas keelel otsekui närimistubakas.

      Ent miski polnud valmistanud teda ette väesööstuks, mis kaasnes teadvusedeemoni verega. See jahmatas nagu viskumine jääkülma vette. Renna judises, tundes end elusama ja virgemana kui iial varem. Siin ühines tervikuks kogu võlujõu võimalik maitsepalett, ja rohkemgi.

      Mõrastanud paksu kolba noapea löögiloitsu järsu nätakaga, libistas ta pussi siis lõhesse, et kangutada ja päästa lagedale kolbas sisalduv aju.

      Välimuselt nagu hüübinud tarretis, mustast verest lige ja läiklev. Heledamat hõõgust kui deemoni teadvuses ei olnud Renna loitsupilk eales näinud. Ta lõikas paraja pruukosti, krabas kinnastamata pihkudega ja toppis aplalt suhu.

      Musta vere vägi oli tühine vaibakarvade prigin võrdluses praeguse piksenoolega suus. Nauding kohises, ümbritsev maailm polnud ta meeltele kunagi nõndamoodi avanenud. Hetked sirutusid lõpmatusse, maailma ehituskivid läideti. Ta imestles õhus tardunud tolmuebemeid, täheldas võlujõu loodeid küütlemas lõõrist jäätunud kosena.

      Ometi valgusid teadmised temasse käsitamatul kiirusel. Kosutava sõõmuna alanu ähvardas ta uputada.

      Vägi särises soontes, kõrvetas erkusid. Ja mitte ülemäära ammutatud võlujõu kuiva mädarõikamekiga. See meenutas elusalt matuseriidale heitmist. Karjudeski oleks ta nagu hinganud tuleleeke.

      Järgnes sisendite laviin, eritlematu. Aistingud, millele tal puudus nimetus, teabevool, mis möirgas justkui jõgi kevadiste sulavete aegu. Seosetud kangastused.

      Leidus ka tundmusi, kuid neid oskas Renna nimetada.

      Kurjus. See puges temasse. Kidises temas. Saastas teda.

      Renna kukkus põrandale, või õigemini tajus põranda antud hoopi, ent raju mattis sellegi. Ta öökis, must veri ja hüübinud söekarva tarretis segunesid sapiloigus. Ta ei suutnud mõelda, ei tunnetanud keha, tal polnud aimu, kas ta üldse hingab. Kõiksuse valulik paljuhäälsus tungis ihusse ja hingepõhja. Nägemisväli võnkus ja põrus, ta taipas end tõmblevat.

      Ning edasi laskus ta silme ette öö.

      „Teda ei saa usaldada, Par’chin!”

      „Kedagi meist ei saa usaldada,” väitis Arlen. „Aga nagu sa ütlesid, pole meil asemikke kusagilt võtta.”

      Renna näkku lartsas külma vett, ta kargas istuli. Arlen seisis ta kohal pangega ja põrnitses altkulmu. Mehe selja tagant sihtis Jardiri oda, kuid mitte väliseid ohte.

      Oda osutas temale.

      Renna lõdises. Ta üritas ringi vaadata, aga loitsupilgule oli kõiksus ikka veel elus, õhus sädelesid palja silmaga nähtamatud tillukesed olendid. See oli peadpööritav, käte najal otsis ta tasakaalu.

      „Rahulikult.” Arlen põlvitas ta kõrvale, toetas teda ühe käega, lobistas pangest vett ja tõstis huultele. „Sa tegid hirmsa rumaluse.”

      Elu sisaldus veeski. Ta ei suutnud uskuda, et ei märganud selgesti varem. Miljonid pisilased. Tundes, kuidas need suus vingerdasid, pistis ta köhima ja pritsis Arleni täis. „Ma pidin.”

      „Ei pidanud.” Arlen pühkis vee ta silmist. „Meil on ju plaan.”

      „Plaan on ogarus, sa tead küll,” ütles Renna. „Ise tahtsid parandusettepanekuid. Mul tuligi üks.”

      „Parandused võiksid olla plaanist vähem ogarad,” kostis Arlen.

      „Sina oled see, kes mõtleb alati üle,” mainis Renna. „Teised tegutsevad kõhutunde järgi.”

      „Ülemõtlemine hoiab mind elus,” ütles Arlen. „Kõhutunne viib omadega rappa.”

      Renna vahtis meest, nägi abikaasa aurasse nagu ei iial enne. „Sa tuleta õige meelde, kes hakkas esimesena deemoneid sööma.”

      „Jajah, ja kas ei laabunud kenasti,” mühatas Arlen.

      „Tänu sellele viibid sa praegu siin,” ütles Renna. „Vanasti Ojaäärsel oli tänane ülemõtleja, minu tuttav Arlen Põldaja hulljulge.”

      Arlen vajutas näo peopessa. „Poleks ma nii hulljulge, ei oleks me pruukinud selle supi sisse sattuda.”

      „Ehk tõesti,” soostus Renna. „Või ehk poleks meil lihtsalt sama head juhust olukorda õigeks seada.”

      „Vaidlemine on tulutu,” ütles Jardir. Pilku heites nägi Renna, et üks kalliskivi krasialase kroonil särab rohkem, sest tema aurat vaadeldi, püüti jõuda otsusele, kas deemoni teadvus on teda kuidagiviisi moonutanud.

      Maapõu võtku, kui ma tean, arutles ta. Mingis mõttes näis ta iseendana, mõnes mõttes aga oli muutunud pöördumatult.

      Ometi paistis Jardir hetke pärast rahule jäävat. Odateravik langetati. „Mida sa nägid, Renna vah Harl? Sinu auras valitseb ...”

      „Tohuvabohu,” lõpetas Arlen.

      „Ma nägin kõike,” ütles Renna. „Ja ei midagi. Nagu oleks terve Välurahvas Maa-aluste Kalmistul kobaras ja räägiks korraga. Liiga palju, et sotti saada. Seosetu värk.”

      Arlen noogutas. „Nõnda oli ka siis, kui mina puutusin deemonivürsti teadvust. Ent üht-teist sööbis mulle mällu. Asjad, mis võisid tuua kaotuse asemel võidu. Suudaksid sa natuke meenutada ...”

      „Ei suuda,” katkestas Renna. „Esimese jutiga mitte. Aega on vaja.”

      „Aega meil napib,” ütles Jardir. „Pimedaim tund on juba möödas. Kui me ei vabasta Alagai Ka’d ega suundu Sügaviku Suhu, oleme sunnitud passima päeva siin ja minetame üllatuse eelised.”

      Renna võttis juba jalad alla, tõusis püsti ja hingas meele rahustuseks rütmiliselt. „Teel panen pildi kokku. Läki.”

      26. СКАЧАТЬ