Suvi merel. Katie Fforde

Чтение книги онлайн.

      „Viimasel ajal tuleb lennukile jõudmiseks millegipärast alati enne koitu ärgata,“ vastas Emily. „Aga ma teen hea meelega sulle tassi teed.“

      „Ära lase end minust segada, mul pole häda midagi. Ma ootan, kuni kõik teed jooma tulevad. Mul on mu kudumistöö ja Robert aitab hiljem mind minu kajutisse.“

      Ja kuna Maisie paistis tõesti end seal istudes väga koduselt tundvat, läks Emily kambüüsi tagasi, et panna tulele tohutu suur teekann ning tassid kandikule laduda.

      Tasapisi jõudsid kohale ka teised reisijad ja enamikul neist oli tee üle väga hea meel pärast pikka teekonda popsutaja kodusadamasse Crinani. Lõpuks olid kõik kohal ja kogunesid salongi Jamesi kuulama, mõte teest ununenud, sest avamist ootas pudel viskit.

      Kui James oli kõiki tutvustanud ning maha pidanud lühikese tervituskõne, lisas ta: „Ja meie erimeelelahutuseks homme pärastlõunal on punkerdamine. Samal ajal kui mina siin teie ees sõna võtan, on kaile, mille suunas me liigume, saabumas suur söekoorem. Seega: kõik, kes soovivad selle ladustamise juures abiks olla, saavad tunked, labida ja lõuna kõrvale õlle. Kõik teised aga peaksid eemale hoidma, sest söetolm tungib kõikjale. Aga nüüd – helistage kellukest –, ma kuulutan meie baari avatuks.“

      „Esimene jook on meie poolt,“ jätkas ta. „Kuid pärast seda tuleb teil oma jookide eest ise maksta. Meil on aususebaar. Igal kajutil on oma kaart ja te märgite sellele üles kõik, mida te joote. Nüüd aga pakub Billie teile klaasikese šerrit või piisakese viskit, oleneb, mida te eelistate. Saadaval on ka karastusjoogid.“

      Samal ajal kui Billie joogikandikuga ringi liikus, pakkus Emily oma juustukõrsikuid.

      „Oh, need on mu lemmikud!“ teatas Drew. Ta haaras mõned kõrsikud ja asus neid innukalt krõbistama. Siis aga tabas ta Billie pilgu.

      „Kas sa soovid õlut?“ küsis Billie. „Ma toon sulle ühe ja märgin sinu tulpa. Meil on lubatud juua, kui me kõik kirja paneme ning nädala lõpus ära maksame,“ selgitas Billie Emilyle.

      „Me saame kõike omahinnaga,“ lisas Drew. „See on lahe.“

      Ta vaatas Emilyle otse silma ning Emily märkas ta pilgus peegelduvat huvi. Emily oli poisist vanem ja ta mõtles, kas Drew on ehk sellises eas, mil vanemad naised hakkavad kuidagi eriti atraktiivsed tunduma. Ta mõistis, et piisab vaid sellest, kui Drew talle pilgu heidab, et Billie jääkski temasse tõrjuvalt suhtuma ning nende koostööst ei tuleks iialgi midagi välja. Ta saatis Drew’le naeratuse, mis pidi selgelt märku andma, et huvi pole vastastikune. Või ta vähemalt lootis nii.

      Reisijate hulgas taldrikuga ringi liikudes piidles Emily neid inimesi, kellele ta järgmise nädala jooksul süüa pidi valmistama. Rebecca oli talle rääkinud, kui armsaks nad tavaliselt said ning kui kahju oli neid reisi lõppedes lahkumas näha. Aga kui saabus järgmine grupp, siis said ka nemad just sama armsateks.

      „Ma arvan, et see on sellepärast nii, et me hoolitseme nende eest,“ oli Rebecca talle seletanud. „Nii hakkad sa neid armastama. Nagu merisigade puhulgi. Tead ju küll? Kui sa pead kellegi ära olles tema lemmiklooma eest hoolitsema? Juba ainuüksi see, et sa talle süüa annad, muudab ta sulle armsaks.“

      Emily polnud päris kindel, et inimesed ja merisead nii väga sarnased on, kuid Rebecca oli rase ja seetõttu olid pisut kummalised fantaasialennud talle lubatud. Popsutaja külaliste reisijate juures polnud midagi sellist, mis võiks nende eest hoolitsemisel raskusi tekitada ning Rebecca oli kinnitanud, et probleeme tekib vaid väga harva.

      „Popsutaja pardale tulek on hoopis teistsugune puhkus. Enamik inimesi on sellest teadlikud ning nad ei oota viie tärni kruiisi.“ Siis aga kortsutas ta kulmu. „Küll aga on meie teenindus kindlasti viie tärni vääriline – või tegelikult kümne – kuid mitte selline nagu kruiisilaevadel.“

      Võeti veel mõned joogid ning siis oligi õhtusöögi aeg käes. Billie helistas laevakella ja pärast ohtraid mõttevahetusi ning meelemuutusi olid kõik endale laua taga sobiva koha leidnud. Emily oli köögis ja hoidis silma peal, et kõik sujuvalt kulgeks. Ta oleks pidanud lauas istujatega liituma, kuid tal oli õnnestunud veenda Rebeccat – kes oli vahepeal sisse põiganud, et kontrollida, kuidas tal läheb ja et popsutaja pole vahepeal põhja läinud – et ta parema meelega koristab ning peseb taldrikud niipea, kui need kööki tagasi jõuavad.

      James keetis valmis langustid ning Emily lisas omalt poolt kaks suurt kausitäit küüslaugumajoneesi. Koorikute jaoks sätiti taldrikute ja salvrättide vahele kausid. Söögiaeg oli parasjagu korratu, kuid kõik jäid ülimalt rahule. Emily asetas lauale kuuma vee ja sidrunilõikudega täidetud kausid, et inimesed saaksid sõrmi loputada, mille peale Billie halvakspanevalt muigas, sõrmeloputuskausse ilmselgelt liialduseks pidades.

      Õhtusöök kulges kui lepase reega. Kordagi ei tekkinud ebamugavat pausi, kõik toidud valmisid õigeks ajaks ning õnneks ei osutunud keegi reisijatest küüslaugule allergiliseks. Ometigi tundis Emily end söömaja lõpuks viimseni kurnatuna. Rebecca oli koju läinud ning mehed olid kogunenud tekile, juues kas kohvi või linnaseviskit ning mõni oli isegi sigareti süüdanud. Osad reisijaid olid valgesse suveõhtusse jalutama läinud. Kui Emily poleks end nii kurnatuna tundnud, oleks ta sama teinud. Ümberringi oli kõik nii ilus. Aga ta tundis end isegi ühe jala teise ette tõstmiseks liiga väsinult.