Suvi merel. Katie Fforde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Teadmine, et Derekil on üksuse ohus olemise osas õigus, polnud just abiks. Emily viha kees üle ääre: „Kuidas te julgete? Mis õigus on teil …“ Ta tonksas kummist sünnitusbasseini nii tugevasti, et kenake hulk vett üle selle serva välja loksus, leotades ühtlasi läbi ka Dereki püksisääred. Mees hüppas vandudes sammu tagasi ning Emily tõstis käe suu juurde. Hetkeks valitses vaikus, kuid siis lausus Emily läbi kokkusurutud hammaste: „Ma võtan mõneks ajaks puhkuse ning pärast seda võin ma ka sabatiaasta võtta. Kuid nüüd palun ma teil lahkuda. Mul on koristada vaja.“

      „Emily … Miss Bailey, ma püüan teid vaid aidata.“

      Emily tõmbas sügavalt hinge. „Ma ei võtaks teilt isegi siis abi vastu, kui ma oleksin pime ja mul oleks vaja, et keegi mind üle kuuerealise kiirtee aitaks. Nüüd palun lahkuge!“

      Enne oma valikuvõimaluste kaaluma asumist tegi Emily mõned hingamisharjutused, mida ta tavaliselt lapseootel naistele õpetas, pühkis seejärel kokku vee, kustutas küünlad ning kogus kokku oma varustuse, sealhulgas kudumistöö. Ta teadis, et oli Derek Gardneriga liiga kaugele läinud. Nii võis ta asjad nii iseenda kui kogu osakonna jaoks ära rikkuda. Kui ta poleks olnud sedavõrd väsinud, poleks ta iial niimoodi plahvatanud. Ei, mitte lihtsalt väsinud – ta oli üdini kurnatud. Asi polnud lihtsalt selles, et Emily eelmisel ööl magada ei saanud, tal polnud juba kaua pikemat hingetõmbepausi olnud. Tal oli päris palju puhkust saada ning nagu ta Derekile öelnud oli, võiks ta sabatiaasta võtta. Järgmise paari nädala jooksul polnud oodata ühtki sünnitust ja tema lapseootel klientidel oleks piisavalt aega mõne teise ämmaemanda leidmiseks. Ta ei pea muretsema, et jätab kellegi hätta.

      Kuhu ta täpsemalt minna võiks või mida teha, oli pisiasi, mille üle Emily ka hiljem muretseda võis.

      Paar päeva hiljem istus Emily kodus arvuti taga ja sirvis reisibüroode lehekülgi, imestades, miks küll ükski neist suurepärastest päikesesäralistest randadest temas vähimat emotsiooni ei ärata, kui järsku helises telefon. Toru otsas oli tema parim sõber ülikooliajast, keda Emily juba aastat enam näinud ei olnud.

      „Rebecca! Nii tore sinust kuulda.“ Kuna vastu ei kostnud ühtki rõõmuhüüatust, jäi Emily hetkeks vait. „Kas kõik on hästi?“

      „Tegelikult, Em, olen ma pisut hädas. Aga enne kui ma sinult elu suurimat teenet palun, räägi mulle, kuidas sul läheb?“

      Emily tegi lühidalt, tahtes juba teada, mida Rebecca temalt paluda tahab. „… nii et põhimõtteliselt on mul kõigest pisut kõrini ja ma otsin internetist võimalusi, kuhu veidikeseks ajaks pausile minna,“ lõpetas ta. „Niisiis, mis on see teene, mida sa vajad?“

      „Oh, Em! Tundub, et jumal on tõesti olemas! Mul on vaja kedagi, kes popsutaja pardal toiduvalmistamise üle võtaks – tead ju, see meie aurulaev, millel me Jamiega hotelli peame? Ja sina oled ainukene inimene, kes mulle pähe tuli, keda ma usaldan ja kes mind hulluks ei aja.“ Rebecca tegi pausi. „Ma peaksin vist pisut selgitama. Ma olen rase.“

      Emily kaalus kuuldud infot. „Kui rase?“

      „Umbes kuus kuud. Ma arvasin, et suudan hooaja lõpuni välja vedada. Kuid ma olen viimasel ajal üsna kergesti ärrituvaks muutunud ning James otsustas, et nüüd aitab.“

      Emily hammustas huulde, et naeru tagasi hoida. „Oh, kullake!“

      „Mul pole energiat, et kellelegi oma nalju lahti seletada. Või võõrale inimesele köögis valitsevaid reegleid selgitada,“ jätkas Rebecca. „Ma mõtlesin sellele imelisele suvele, kui me sinuga koos tervisetoidu kohvikus töötasime, sa ju mäletad seda? Me olime nii hea meeskond ning sa sobiksid lihtsalt ideaalselt …“

      „Aga Becca!“ Emily püüdis mitte liiga hukkamõistvalt kõlada. „Sa ju teadsid, et sa oled rase, miks sa siis juba varem kedagi ei palganud?“

      „Nagu ma juba ütlesin, ma ei arvanud, et mul kedagi vaja läheb. Mul on mõned inimesed, kes võivad vajadusel paariks nädalaks appi tulla, kuid mitte peaaegu kolmeks kuuks järjest. Mu eelmised rasedused kulgesid nii kergelt, et ma ei saanud arugi, et ma rase olen, kuid seekord olen ma üdini väsinud.“

      „Peadki olema, kui sa kuuendat kuud rase oled. Millal sul tähtaeg on?“

      „Septembri lõpus. Ja mul on kõik korraldatud, tõesti on, aga ma ei osanud arvata, et ma end sedavõrd väsinuna ja haiglasena tunnen.“

      Emily ohkas. „Kolmas rasedus on tihtipeale teistmoodi.“

      „Nii et kas sa siis tuled? Sa ütlesid, et sul on kõigest kõrini ja et sa otsid kohta, kuhu mõneks ajaks puhkama minna? Mitte, et see nüüd just päris puhkus oleks …“

      Kui nad tund aega hiljem kõne lõpetasid, oli Emilyl otsus tehtud. Nüüd tuli tal veel ainult Sallyga kokku saada.

      Sally ja Emily, kes olid kaks aastat kolleegid olnud, ei saanud just tihti aega pikemaid jutuajamisi maha pidada. Enamasti andsid nad kärmelt vahetusi üle ning vestlesid lapseootel naistest, kes peagi sünnitama pidid hakkama või koolitustest, mida nad neile korraldasid. Aga kui Emily helistas, oli Sally talle öelnud, et tulgu ta otse tema juurde ning Emily oli selle eest väga tänulik.

      „Asi on selles,“ lausus ta mõne aja pärast, „et ma pean mõneks ajaks puhkust võtma. Rebecca on mu parim sõber ja ta on rase. Mulle jäi mulje, et see polnud just päris planeeritud. Igatahes ta ei saa ta enam popsutajal süüa valmistada …“

      „Ja see on mis? Mingisugune rong?“

      Emily naeris. „See on laev, vana kaubalaev. Endistel aegadel vedas see Šoti mägismaa ja saarte vahel kaupa, nüüd on see omamoodi ujuv hotell. Inimesed teevad sellega puhkusereise.“

      „Ja sina oleksid kokk?“

      Emily noogutas.

      „Kas sa oskad siis süüa teha?“

      Emily viskas sõbrannat pistaatsiapähkli koorega. „Sa tead, et oskan. Ja ajastus on minu jaoks ideaalne. Ma olen tüdinenud sellest, et süsteem mulle kogu aeg vastu töötab ja ma ei jaksa enam kuulata seda juttu, et kodus sünnitamine on ohtlik. Ma vajan pausi.“

      „Nii et sa jätad siis meid omapäi kogu selle kupatusega tegelema – kõigi nende muredega, mis teevad meie töö veel raskemaks, kui see juba on?“

      Emily paistis jahmunud. „Mul on kahju – tõesti on! Asi on lihtsalt selles, et ma olen nii väsinud …“

      „Ah, ole vait! Ja ära muretse,“ Sally haaras laualt pudeli ja jagas viimased sellesse jäänud piisad nende kahe klaasi vahel, „me saame hakkama. Ma loodan.“

      „Loomulikult saate! Ma tean, et osakonnal puudub rahastus, aga me teeme väga head tööd.“

      „Ja sina tahad minna ja ühe vana paadi pardal süüa valmistada, selle asemel et koos minuga seda head tööd teha?“

      „Jah! Aga ma tulen tagasi. Mul on lihtsalt väikest keskkonnavahetust vaja.“ Emily ajas end püsti ja kallistas oma sõpra. „Mul on selle osas hea tunne. Ma tean, et tagasi tulles olen ma energiast pulbitsev ja tugev, ja luban, et pean meie kõigi nimel süsteemiga võitlust edasi!“

      Esimene peatükk

      Emily põrnitses oma seljakotti, istudes laevukeses, mis talle ülekasvanud vannileluna paistis. Sellel oli suur korsten ja kõrge roolikamber, millest СКАЧАТЬ