Suvi merel. Katie Fforde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätkas selgitamist, kuidas neil asjad korraldatud on, ning lõpuks oli Emily kolme lehekülje jagu märkmeid teinud.

      „Nii, aga räägi nüüd mulle Billiest,“ ütles Emily pliiatsit kõrvale pannes. „Miks sa seda tööd talle ei andnud? Kas poleks olnud lihtsam uus assistent leida ning paluda, et Billie kokaameti üle võtaks?“

      Rebecca ohkas. „Noh, lisaks sellele, et ma tõesti tahtsin, et sa tuleksid …“

      „Ma oleks võinud ka kambüüsiori olla.“

      „Billie on mitmel moel väga tubli. Ta on tekil lihtsalt suurepärane. Ta oskab tüürida ning tassib isegi söekotte, kui talle selleks vaid võimalus antakse. Kuid köögis pole ta eriti osav. Ta on lohakas ja kuigi ta teeb suurepäraseid kooke ja küpsiseid, ei oska ta näiteks leiba küpsetada. Kas sina oskad leiba teha?“

      Emily kehitas õlgu. „Ma vaatan pagarisaadet ja ma oskan retsepti järgida.“

      Rebecca kortsutas kergelt kulmu. „Oh. Noh, ma loodan, et saad selle peagi käppa. Või ma võin leivad kodus valmis teha ja kohale tuua.“

      Emily raputas pead. „Ei, ma õpin selle ära. Ma olen graafikut näinud. See oleks küll minu poolt kehv esitus, kui sa oma seisundis peaksid üle terve mägismaa ja saarte rändama, et meile leiba tuua.“

      „Ja sa saad Billiega hakkama? Ta on parasjagu keeruline tüüp! Ja mul on nii kahju, et peate kahe peale nii tillukest ruumi jagama. Ma ei maininud seda telefonis, sest ma kartsin et äkki sa ei tule ja ma nii tahtsin, et sa tuleksid.“

      Emily andis endast parima, et sõbrannat kallistada, kuigi Rebecca kõht oli selle juures parajaks takistuseks. „Kõik on hästi. Ma saan hakkama, ja mis kõige olulisem, ma suudan terve öö ilma tualetti minemata vastu pidada.“

      „Mis on märksa enam kui mina,“ sõnas Rebecca süngelt. „Vaevalt on beebi mu kõhus põntsutamise ja mu üleval hoidmise lõpetanud ning ma lõpuks ometi uinuda saan, kui mu põis mind juba üles ajab.“

      „Vähemalt saad sa nüüd päevasel ajal oma unetunnid tasa teha ja korralikult välja puhata. Archie ja Henry on piisavalt vanad, et aru saada, et sul on vaja diivanil magada, sel ajal kui nemad telekast seda draakonite värki vahivad.“ Emily püsis kodukülastusi tehes laste televisiooniga kursis. See oli kasulik.

      „Tuleb tunnistada, et mõte sellest, kuidas ma end poistega teleka ette diivanile kerra tõmban, tundub lihtsalt jumalik. Samuti tundub jumalik see, kui ma lastehoiu graafiku pärast muretsema ei pea.“

      „Ja minu ja Billie pärast ei pea sa samuti muretsema, sest me hakkame töid jagama. Nii ei pea ma talle ütlema, mida teha, vaid võin lihtsalt taktitundeliselt soovitusi anda.“

      Taas tõmbus Rebecca kulm kortsu. „Nonoh, edu sellega.“

      Nad vaatasid läbi veel viimased punktid, mida Emilylt oodati ning seejärel tegi Rebecca talle kambüüsis ringkäigu. Langustid liigutasid ja krabistasid kraanikausis murettekitaval moel edasi, kuid nüüdseks oli Emily nendega juba harjunud.

      „Millal iganes peaks juhtuma, et kalapaat sulle midagi imelist müüa pakub, siis hülga kõik senised menüüplaanid ja osta kala. Peenrahatopsis peaks selleks piisavalt raha olema, aga kui pole, siis ütle Jamesile ja ta ajab asja korda.“ Rebecca nõjatus köögiletile, blokeerides kogu vahekäigu. „Ma armastan seda spontaansust. Mõne koka jaoks see ei toimi ja kuigi mulle meeldib, kui mul plaan paigas on – kui ma tean, et on viis rooga, mida ma ilma poodi minemata valmistada saan – eelistan ma siiski seda, kui midagi suurepärast mu töölauale visklema satub ja erilist lähenemist nõuab.“

      „Ma osalesin ükskord ühe oma vana poisssõbraga kalaroogade valmistamise kursusel, nii et see on ka minu jaoks põnev.“ Emily mõistis, et Rebecca ei taha mitte ainult seda, et toiduvalmistamine oleks kindlates kätes, vaid et ka siinne toiduvalmistamise filosoofia edasi kestaks. „See kõik saab lihtsalt suurepärane olema. Minu jaoks ideaalne. Mul hakkab nii kiire olema, et mul ei jää hetkegi aega sünnitusosakonnas toimuva pärast muretsemiseks. Ja ma saan kogu aeg toidu peale mõelda! Kas sellest saaks veel midagi suurepärasemat olla!“

      „Suurepärane jah,“ nõustus Rebecca märksa vähema entusiasmiga. „Nüüd aga vii mind oma armueluga kurssi. Kas jätsid koju mõne murtud südamega armastaja sind taga igatsema?“

      Emily itsitas. „Ei! Võimalik, et jätsin kellegi, kes oleks soovinud end selles rollis näha, kuid tal ei läinud sel rindel just kõige paremini.“

      „Seega hetkel valitseb su armuelus vaikus?“

      „Nii see on.“

      „Hästi. Mulle poleks meeldinud, kui sa siin viibides igatsuse käes oleksid pidanud vaevlema.“ Rebecca peatus hetkeks. „Mis sa Alasdairist arvad?“

      „Kellest?“

      „See mees, kes sind bussipeatusest üles korjas.“

      „Ah tema! Ta ei teinud terve teekonna jooksul peaaegu suudki lahti. Ma eeldasin, et ta on kohalik takso, kuid ta polnud nõus raha vastu võtma, nii et …“

      „Kas ta meeldis sulle?“ küsis Rebecca, enne kui Emily lause lõpetada jõudis.

      Emily pani selle hormoonide süüks. Tavaliselt poleks Rebecca kunagi kellegi kohta, keda Emily vaid napilt korra näinud oli, midagi sellist küsinud. „Ei! Ma tahaks lihtsalt teada, miks ta üldse mulle vastu tuli, kui ta oli otsustanud tumma mängida. See pidi tema jaoks paras piin olema. Tegelikult sain ma aru, et oligi.“

      „Ära võta seda isiklikult.“ Rebecca jäi hetkeks vait, mõeldes ilmselt endamisi, kuidas seda, mida ta öelda tahtis, kõige paremini serveerida. „Ta on Jamesi vend. Ma ütlesin talle, et tõenäoliselt oled sa väsinud ega taha lobiseda.“

      „Päriselt?“ Emily oli hämmingus. „Oled sa kunagi näinud, et ma lobiseda ei taha?“

      „Noh, sul oli pikk teekond seljataga ja sa tead ise ka, kui tüütu on inimestele selgitada, mida sa teed ja nii edasi.“

      „Mis ime pärast peaks mul olema midagi selle vastu, et rääkida inimestele, mida ma teen? Ma olen oma töö üle uhke.“

      „Ma mõtlesin, et antud olukorras võiksid sa end pisut ebamugavalt tunda,“ selgitas Rebecca.

      Emily polnud sellega päris nõus, kuid kuna ta sellest suuremat ei hoolinud, siis ütles ta ainult: „Ei, selles osas on kõik korras. Lõpuks ei teinud ma ju midagi valesti.“

      „Ei, muidugi mitte, ja kui nüüd töö juurde tagasi tulla, siis ma tegin tänaseks tee kõrvale koogi juba valmis.“ Tundus, et Rebecca soovis innukalt teemat vahetada ega tahtnud rääkida sellest, miks Emily järsku oma karjäärist loobuda ja Šotimaale tulla oli otsustanud. „Reisijad on umbes viie paiku kohal ja nii jõuavad nad enne seda, kui James seitsme ajal tervitusnapsi pakub, tassi teed juua. Ja nagu ma juba mainisin, on õhtusöök planeeritud kella kaheksaks. See on selle varuga, et kui kellelgi peaks esimesel õhtul siia kohalejõudmisega raskusi tekkima. Tavaliselt sööme me umbes kella seitsme paiku.“

      „See sobib hästi. Ja kui sa oled toidu juba valmis teinud, siis kas ma teen ehk lihtsalt küüslaugusaiu ja salatit lisaks?“

      Rebecca noogutas. „On üks külastaja, kellest ma sulle lähemalt rääkima peaksin. Ta käib iga aasta koos oma pojaga meie reisil. Poeg, kes on tõeline aurumasina fänn, kaob terveks reisi ajaks masinaruumi. СКАЧАТЬ