Suvi merel. Katie Fforde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kas see kuulub kambüüsiorja tööülesannete hulka?“

      „Tegelikult on meil tekimadrus ka. Drew. Aga kui käsil on mõni keerukam manööver või kui me end millegi kõrvale parkima peame või miskit, siis on kasulik, kui vendrite juures on veel mõni inimene abiks.“

      Emily naeratas endamisi. Billie kasutas tehnilisi termineid, millest Emily päris täpselt aru ei saanud, kuid nii nagu Billie, nii mõtleb ka tema nende tähenduse ise välja. „Kas ma pean õppima, kuidas seda teha?“

      „Oojaa.“ Billie näoilmest oli näha, et ta kahtleb sügavalt, et Emily seda teha suudab.

      „Kuna Rebeccat ja Jamesi pole kohal, siis äkki tutvustaksid sina mulle laeva?“

      „Okei.“ See ei äratanud Billies just suuremat entusiasmi, kuid ta otsustas vastu tulla. „Nii et see on siis kambüüs, nagu sa isegi juba aru said.“ Billie viipas kergelt käega. „See on küll väike, kuid tagapool on veel veidi ruumi. Mis on päris kasulik, me saame ühel ja samal ajal tööd teha. Aga sa pead enda järel kõik korras hoidma.“

      Emily oli köögis töötades väga korralik. Rebecca teadis seda ajast, mil nad koos töötanud olid. See oli üks põhjus, miks Rebecca just teda oli tahtnud ja mitte kedagi, keda ta ei tunne. Nad olid suurepärase meeskonna moodustanud.

      „Ma näitan sulle, kus me magame,“ sõnas Billie. „Võta oma kott kaasa. Kas sul on veel pagasit?“

      „Ei.“

      „Hästi. Siin jagub ruumi ainult kõige olulisematele asjadele.“

      Emily läks Billie kannul tekile ning astus üle metallist katte, mille Billie justkui sardiinikarpi lahti korkides eest tõmbas.

      Katte all paistis midagi, mis tundus pimeda tunnelina, kuid siis märkas Emily redelipulki ja püstloodis redelit, mis alla laeva sügavusse viis.

      „Alla tuleb alati selg ees minna,“ ütles Billie. „Las ma võtan su koti.“

      Pideva praktika käigus omandatud kergusega haaras Billie Emily seljakoti, astus redelile ja kadus. Emily hingas sügavalt sisse ning seejärel, püüdes imiteerida Billie tehnikat, ronis ta kuidagi redelile ning jõudis alla.

      „Oh jumal,“ pahvatas ta enne, kui jõudis end peatada. „Rebecca ei maganud ju ometigi siin?“

      Ruumis olid kaks sisseehitatud üheinimese koikut, mõlema all hoiukapid. Koiku kohal, mis paistis Billiele kuuluvat, oli võrguribast tehtud riiul, kus seisid tualetttarbed, pudel vett, ajakirjad ja üks raamat. Mõlema koiku otsas oli just niipalju ruumi, et mahutada seljakott, kui see just liiga suur või liiga tuubil täis ei ole.

      „Loomulikult mitte. Rebecca elab laevaomaniku kajutis. Kuigi ka see on paras pigistamine, nüüd kui ta on suur nagu valaskala.“

      Rebecca oli peaaegu seitsmendat kuud rase, nii et see ei pruukinudki väga suur liialdus olla, aga kuna Emily teda veel näinud polnud, hoidus ta kommenteerimast. „Nii et ma trügin nüüd siis sinu ruumi?“ ütles ta hoopis. „Mul on kahju. Ma mõistan, miks sa mind nähes just vaimustuses ei olnud.“ Kajut oli juba ühe inimese jaoks väga väike, kahel elanikul aga saab seal väga kitsas olema.

      Billie kehitas õlgu, tunnistades Emily öeldu tõeks. „Ma lihtsalt loodan, et sul pole vaja öösel pissil käia.“

      „Eee … ja tualettruumid asuvad kus?“

      „Trümmis. Neid on seal kolm. Ja kaptenisilla all on samuti üks, kuid seda kasutavad tavaliselt poisid. See ei lõhna just kõige paremini.“

      „Ma näen, et see töö hakkab mulle meeldima,“ ütles Emily tõsiselt. Nüüd sai ta aru, miks Rebecca talt töö üksikasjadest rääkides küsis, kas telkimas käimine meeldib talle endiselt. Kuid tegelikkuses ei lasknud ta end sellistest asjadest nagu kitsad tingimused ja kaugel asuvad tualetid just suuremat häirida. Kui ta suudaks Billie enda suhtes pisut leebemaks muuta, siis oleks kõik hästi.

      „Emily!“ hüüdis tuttav naisehääl. „Kas sa jõudsid ilusti kohale? Alasdair vannub, et võttis su kenasti peale.“

      Emily ronis redelist üles, pakatades rõõmust, et taas oma vana sõpra näeb.

      „Becca!“

      Naised ruttasid üksteisele vastu ja koperdasid mõlemad – Emily, kuna ta komistas millegi otsa ning Rebecca, sest ta oli rase. Nad embasid tugevalt.

      „Oh! Sind on nii tore näha!“ ütlesid nad korraga.

      „Sa pole grammigi muutunud!“ märkis Rebecca, astudes sammu tagasi, et Emilyt silmitseda. „Kuigi sul on juustes heledamad triibud. Su juuksed olid alati nii tumedad.“

      „Kui ma hakkasin enneaegselt halliks minema, siis otsustasin ma sellega mitte võidelda ning juustesse mõned heledamad salgud teha.“

      „Muus osas aga oled sa täiesti samasugune. Ei ole kasvanud ega midagi.“

      Emily naeris. „Sinu kohta just päris sama öelda ei saa, kuigi kui jätta välja see, et sa oled suur nagu maja, siis muidu oled sa endiselt seesama Becca, kellega ma koos üliõpilane olin.“

      „Ma olen hiigelsuur, kas pole?“

      Emily noogutas. „Oled sa kindel, et su beebil on veel paar nädalat seal oodata?“ Emily kallistas oma sõpra veel kord – kõik kahtlused, mis tal tuleku osas olnud olid, hajusid hetkega.

      „Üsna kindel!“ Nad mõlemad naersid, tundes rõõmu, et nad pärast nii mitmeid aastaid taas koos on.

      „Billie, kas sa oled Emily juba laevaga tuttavaks teinud?“ küsis Rebecca Billielt, kui too välja ilmus.

      „Natukene.“

      „Sel juhul joome tassikese teed või midagi ja siis ma teen sulle põhjaliku ekskursiooni.“

      „Ma oleksin väga tänulik, kui see ekskursioon algaks tualettruumidest,“ sõnas Emily.

      Veidi aega hiljem istusid Emily ja Rebecca salongis, laual teekruusid ning taldrik kodutehtud küpsistega. Emilyl olid märkmik ja pliiats käekõrval. Billie oli kuhugi läinud, mis Rebeccale ilmselgelt kergenduseks oli. Emily kahtlustas, et sõbranna soovib talle Billie kohta asju rääkida, mida ta tüdruku juuresolekul teha ei saa.

      „Oled sa kindel, et sa ei taha lõunat süüa?“ küsis Rebecca, taldrikult küpsist haarates ja sellest ampsu võttes.

      „Ma sõin bussis võileibu. Ja lennujaamas, kui ma bussi ootasin.“

      „Selge, siis on hästi. Vaatame siis koos läbi, mida sa täpsemalt tegema pead. Reisijad jõuavad kohale umbes kella viie paiku. Me pakume neile teed ja kooki. Seejärel õhtusöök, umbes kell kaheksa? Avatud on ka aususel põhinev baar, kuid James peab kõigepealt tervituskõne ja pakub neile meeleolu loomiseks esimese napsu. Ma tegin sulle kaks suurt lasanjet valmis – nendest piisab kahekümnele …“

      „Oh!“ Emily tundis, kuidas märkmete tegemise käigus teda kerge nostalgiapiste ja „esimese päeva“ ärevus tabas. „Kas sa mäletad neid, mida me toona seal kohvikus tegime? Läksid müügiks nagu soojad saiad!“

      „Ma kasutan taimetoidu versiooni jaoks sama retsepti. Me palume, СКАЧАТЬ