Suvi merel. Katie Fforde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pead. „Ei, meie ringreis on tavalistest puhkusereisidest erinev. Inimesed tulevad meie juurde, sest nad tahavad siinsetes tegemistes kaasa lüüa. Loomulikult pole neil mingit kohustust seda teha, kuid nad naudivad seda. See on kodustest toimetustest hoopis erinev. Ja Maisie, kellest ma just rääkisin, talle meeldib siin väga. Ma muretsen alati, kuidas ta hakkama saab, sest ta pole enam oma esimeses nooruses, kuid siin leidub alati keegi, kellega lobiseda ning lisaks pojaga koosveedetud aeg. Või noh, vähemalt söögiaegadel.“

      „Ma juba ootan temaga tutvumist. Mulle meeldivad vanemad inimesed. Nende kortsus nägude ja kummaliste soengute taga peitub nii palju huvitavat.“

      „Mul on väga hea meel seda kuulda! Billie muutub teinekord pisut kannatamatuks. Ta ütleb, et meil peaks vanusepiirang olema. Mõnes mõttes on tal õigus, inimeste pardale ja maha saamine on teinekord päris tõsine ettevõtmine ja ma muretsen selle pärast, et majutusruumidesse viiv trepp on väga järsk, kuid muus osas on see neile ideaalseks puhkusereisiks. Ja Maisie tõesti armastab seda kõike, nii et senikaua, kuni ta tulla jaksab, on mul väga hea meel teda popsutaja pardal võõrustada.“

      Lõpuks suutis Rebecca end minekule sundida, tundes rahulolu, et on oma armastatud popsutaja kambüüsi headesse kätesse jätnud. Emily jätkas kambüüsiga tutvumist omal käel, otsis välja, kus asuvad talle tööks vajalikud köögiriistad ning oli rahul, et Billie polnud sealt, kuhu iganes ta ka läinud oli, veel tagasi jõudnud.

      Kui Billie lõpuks tagasi tuli, ulatas Emily talle teekruusi, mida kaunistas kiri „Peakokk“. „Niisiis, kuidas me oma tööülesanded ära jagame? Mina hoolitsen tee eest, nii saan ma ka klientidega tutvumist harjutada …“

      „Reisijatega ikka.“

      Emily noogutas. „Hästi. Ja kas õhtusöögi valmistame koos? Mulle tundub, et mul on parem kohe sügavasse vette hüpata.“ Emily naeratas. „Ilmselgelt küll mitte sõnasõnaliselt. Ma pole just suurem asi ujuja.“

      Billie isegi ei naeratanud selle ebaõnnestunud nalja peale. Emily hammustas huulde. Kui tema kambüüsikaaslane hakkabki nii sõnaaher olema, siis ei kujune sellest küll eriti rõõmus aeg.

      Enne kui ta selle üle pikemalt pead jõudis murda, kostis trepilt saabaste kolinat ning pilku tõstes nägi Emily Jamesi, keda ta ilma habemeta peaaegu et äragi ei tundnud. Jamesi järel laskus trepist alla veel üks noorem meesterahvas.

      Emily astus kambüüsist välja samal hetkel, kui magamisruumidest ilmus Rebecca, et tulijad omavahel tuttavaks teha.

      „James! Sa ju mäletad Emilyt?“

      „Loomulikult! Kuidas ma võinuksin teda unustada? Meie kõige ilusam pruutneitsi.“ Ta embas Emilyt südamlikult.

      „Ma olin teie ainus pruutneitsi, James,“ sõnas Emily meest vastu kallistades. Sellest ajast peale kui ta Jamesi viimati pulmas nägi, oli mees pisut tüsedamaks muutnud, kuid ta oli endiselt väga võluv. Polnud raske mõista, kuidas ta oma äris, mis hõlmas inimestega suhtlemist, nii edukas oli.

      „Kuid ilus ikkagi,“ sõnas James. „Ma mäletan su kaunist naeratust. Nüüd luba ma tutvustan sulle meie vanemtüürimeest Drew’d.“

      Noormees, kellel olid teksad jalas ja seljas pusa kirjaga „Popsutaja meeskond“, astus lähemale. „Tere, meeldiv tutvuda. Tavaliselt viidatakse mulle kui tekimadrusele, kuid ma võtan edutamise hea meelega vastu.“

      Välja ilmus veel üks mees, teisest pisut vanem, seljas tunked ja näol lai naeratus, ning ulatas käe. „Ja mina olen Bob, peainsener, tihtipeale tuntud ka kui McPhail, viitega Para Handy lugudele.“

      „Hei, Drew. Siin on su kohv, must, kahe tüki suhkruga,“ sõnas Billie. „Talle meeldib see just nii,“ selgitas ta Emilyle omanikutundega hääles, just nagu oskaks ainult tema seda õigesti valmistada.

      „See on lahustuv kohv ja ma saan selle valmistamisega ka ise väga hästi hakkama,“ lausus Drew muigega, mis ta väga atraktiivseks muutis.

      Emily tabas pilgu, mille Billie poisile heitis ning diagnoosis kerge armumise. „Seda on hea teada.“

      „Niisiis, tere tulemast Emily! See on tore, et sa olid nõus kõrgmaa suve koos meiega veetma,“ sõnas James. „Nüüd aga, kas meil on aega, et enne külaliste saabumist üks tassike teed juua?“

      Kui tee oli valmis ning „meeskonnakook“ välja võetud, tuli Emilyle järsku meelde, et Alasdair, tema vaikiv taksojuht, oli Jamesi vend. Nad olid väga erinevad. James rääkis inglise aktsendiga, mis kõlas pisut peenutsevalt, ning võlus kõiki oma lihtsa ja sarmika sõbralikkusega. Alasdair oli vaikne, kuid nendes mõnes sõnas, mis nad vahetanud olid, oli mehe hääles kõlanud kergelt käre ja madal šoti aktsent. Emily arvates oli Alasdair oma mõtlikul moel päris nägus, kuid Rebeccale poleks ta seda mitte mingi hinna eest tunnistanud. See oleks ta sõbrannale vaid mõtteid pähe pannud. Emily tunnistas endale, et tegelikult on tal hoopis olulisemaid asju, millele mõelda, kui kahe venna vahelised erinevused.

      Teine peatükk

      Üsna pea hakkas Emily end laevaköögis koduselt tundma ja kuna Rebecca oli õhtueine jaoks juba nii palju ette valmis teinud, oli tal aega portsu juustukõrsikute ning järgmiseks päevaks tee kõrvale keeksi valmistamiseks. Rebecca oli soovitanud, et ta iga vaba hetke küpsetamiseks kasutaks, sest reisijatega lobisemine on tema töö juures samavõrd oluline kui toiduvalmistamine.

      Billie oli kuskile kadunud, kuid sellest polnud midagi. Emilyle meeldiski pigem see, kui ta asjade leidmiseks kappe ja sahtleid avama ja sulgema pidi, kui et keegi talle neid peaaegu mõnitaval ilmel kätte oleks näidanud. Tal tuleb oma uue kolleegiga veel kõvasti vaeva näha ning näidata Billiele, et temast pole talle ohtu.

      Emily leidis aega ka allkorruse kajutitega tutvumiseks, nii et selleks ajaks, kui tekilt hakkas külaliste saabumisest märku andvaid tervitushõikeid kostma, tundis Emily end reisijatega kohtumiseks valmis olevat.

      Ta sättis end salongi viiva trepi alumiste astmete lähedusse, valmis iga hetk tervitusnaeratust näole manama.

      „Vabandust, me jõuame alati esimestena kohale.“ Kerge šoti aktsendiga hääl, mis kuulus üsna eakale naisterahvale, andis märku Rebecca lemmikreisija kohale jõudmisest.

      Rebecca oli Emilyle Maisiega ümberkäimiseks detailsed juhtnöörid andnud, mille võinuks kokku võtta sõnadega: „Hoolitse ta eest nii, nagu oleks tegemist sinu enda armastatud vanaemaga.“

      Emily läks Maisiele poole trepi peale vastu, juhuks kui vanadaamil peaks trepist alla saamisega raskusi tekkima, kuid hoolimata kõrgest vanusest oli Maisie küllaltki krapsakas ning oli ilmselgelt selle trepi astmetega juba vana hea tuttav. Emily tundis kergendust.

      „Tere, mina olen Emily,“ ütles ta.

      „Ja mina olen Maisie,“ vastas vanadaam, kui oli trepist alla jõudnud. „Rebecca rääkis mulle sinust. Ta helistas mulle, kui sai aru, et ei suuda seekord reisi kaasa teha. Rumal tüdruk, niimoodi asjatult muretseda! Ma kinnitasin talle, et me saame kindlasti suurepäraselt läbi.“

      „Muidugi saame!“ vastas Emily. „Rebecca rääkis mulle sinust ka ja ütles, et sulle meeldib kududa. Kudumine on ka minu hobi.“

      „Oh, see on ju väga tore, mu kullake.“ Maisie lubas end toetada ning puupliidi juurde polsterdatud pingile juhtida. „Mu kotid on kõik Roberti käes. Ta tuleb kohe alla – ta läks korraks Jamesiga juttu puhuma, et kuulda, mis popsutaja pardal uut on sellest peale, kui me viimati siin viibisime. Seega, kui sul midagi selle vastu ei СКАЧАТЬ