Väävelkollane taevas. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ehrensvärdsvägenil olid samasugused nagu esimene lõuna Ramsvikis. Neist võtsid osa Clara, Alex, Stella, koduabiline ja mina. Mõnikord oli söögi valmistanud Clara, mõnikord koduabiline. Ühel jaanuarikuu pühapäeval, kui väljas paukus pakane, olid lõunale kutsutud vanaisa Per-Olof ehk Poa ja tema abikaasa Gerda. Poa sõi hea isuga vasikapraadi, kuid märkis, et talle ei meeldi brokoli ja et kaste on pisut soolane. Lindu meenutav vanaema Gerda peaaegu ei söönudki midagi, sorkis hajameelselt kahvliga praadi ja osales seltskonnavestluses põgusate kommentaaridega, parandades rahulikult Poa äsjaöeldut. Poa ja Gerda jäid külla kauemaks, nad jõid Claraga kohvi ja šerrit ja ajasid salongis vaikselt juttu, sel ajal kui meie Alexiga vaatasime telekat ja Stella harjutas klaveripalu. Lauda istumisel olin vastanud Poa küsimusele – ja kes see poiss siis on? – enda võimalikult viisaka ja otsekohese esitlemisega. Tuli välja, et ka mõjukas Poa teadis Träskman & Antelli poodi Kajsaniemis, mis aitas mul oma ujeduses ja armetuses uhkust tunda. Kuid pärast seda ei pööranud Poa mulle enam mingit tähelepanu.

      Esimese talve lõpul – olin siis Ehrensvärdsvägeni korteris käinud mõned korrad – hakkas mind huvitama Alexi isa Jakob. Miks ta ei ole kunagi kodus? Jah, muidugi, tema tööpäevad olid pikad ja ta reisis palju, kuid mulle, kelle isa võti avas igal argipäeval mõni minut pärast poolt kuut raginal ukseluku, oli nii pikk äraolek arusaamatu. Tegin sellest Alexiga ühel õhtul juttu, kui me istusime tema toas ja Clara oli käskinud meil koolitükke teha.

      Su isa reisib tõesti palju, ütlesin ma.

      Alex vaatas mulle otsa ja ütles, uhkus hääles:

      Reisib jah. Ja enamgi veel. Võin sulle usaldada ühe saladuse, kui soovid. Aga siis sa pead mulle lubama, et vaikid nagu haud.

      Üldiselt ei kasutanud Alex nii dramaatilisi väljendeid, ta rääkis otse ja keerutamata ja ta vandus palju. Vaikida nagu haud, see väljend kõlas rohkem nagu mõnest seiklusraamatust, mida mulle meeldis lugeda.

      Kindla peale, vastasin ma. Ma luban.

      Ma pean saama sind usaldada, ütles Alex tõsise moega. Sellest ei tohi keegi teada saada.

      Ma vannun, kordasin ma ja mõtlesin, et nüüd räägin ma ise ka raamatu sõnadega.

      Alex istus kirjutuslaua taha, see oli vanaaegne tumedast puust massiivne laud, mille juurde kuulus jämedate treitud jalgadega tool. Ta oli hiljuti saanud üheteistkümneseks ja mõjus tooli peal väga väikesena. Mina lösutasin tema leentoolis ja ootasin, et ta tuleks oma saladusega lagedale, kuid Alex toetas parema käe küünarnuki kirjutuslauale, surus lõua käelabale ja oli mõnda aega salapärase olekuga, enne kui ta viimaks ütles:

      Isa on kolinud New Yorki, et saaks firmat paremini juhtida. Reisidest enam ei piisanud. Ta on elanud seal aasta algusest peale.

      Kolinud New Yorki? Tõesti või?

      Tegelikult ei oleks pidanud see mulle üllatusena tulema. Rabelli pere elus oli kõik suurejooneline ja esinduslik. Aadressid, autod, mööbel, lõunad. Kuid see ületas kõik, mida ma oskasin ette kujutada.

      Ta elab Manhattanil, ütles Alex rahulikult. Central Parki vasakul küljel. Pilvelõhkuja kahekümne seitsmendal korrusel.

      Manhattan. Central Park. Alex rääkis juba head inglise keelt ja need nimed kõlasid tema suus maagiliselt.

      Ta ajas end toolil sirgu ja koputas sõrmenukiga kiiresti ja otsustavalt laua pihta, enne kui jätkas:

      Nii see on. Tunnen isast puudust. Kuid firma on tähtsam. Ja tal on seal midagi suurt teoksil.

      Kui mulle jäi Alexi jutu tõepäras veel mingeid kahtlusi, siis hajutati need järgmisel korral, kui ma saabusin Ehrensvärdsvägenile. Käes oli juba kevad: meie kodus valmistus isa esimeseks nädalalõpuks Metsasuvilas ja Rabelli peres oli uuele au pair’ile Annile tehtud ülesandeks sõita Ramsviki ja Lahtisega nõu pidada, mida tuleks enne suve parandada ja korda teha. Kui me tol õhtul lauda istusime – Stella oli oma klassiõe juures, käes oli maikuu ja päike hakkas juba loojuma, Rabellide söömine jäi tihti hilja peale –, küsis Alex:

      Ema, kas ma tohin kaarti näidata? Seda, mille isa saatis.

      Clara Rabell naeratas sõbralikult, pani noa ja kahvli käest ja tõusis püsti.

      Kui sa just pead, ütles ta ja soris köögiriiulil, kus olid kokaraamatud ja lehtedest välja lõigatud retseptid, võttis siis sealt klantspostkaardi ja ulatas selle Alexile. Alex andis selle edasi mulle, mina keerutasin kaarti sõrmede vahel ja uurisin õhtuvalguses Brooklyni silda, mille taustal oli Manhattani valgustatud siluett. Pöörasin siis kaardi taas ümber ja libistasin näpu üle Ameerika margi – kogusin marke ja mul oli kogus just sellise hinnaga mark – ning lugesin siis nappi teksti, mis oli kirjutatud nii kauni käekirjaga, et jättis suisa naiseliku mulje:

      4/5 1970

      Kallis Alex ja kallis väike Stella!

      Seal kodus on olnud volbriöö ja siin ehitatakse maailma kaht kõrgeimat pilvelõhkujat ja aeg läheb kohutavalt kiiresti. Peagi on suvi ja puhkuse aeg ja siis tulen ma koju, sest tunnen teist nii suurt puudust! Tugev kalli issilt Suure Õuna linnast.

      Kui ma kaardi Alexile tagasi ulatasin, tundsin aukartust. Alex võttis kaardi vastu, lausumata sõnagi, ta vaid noogutas ja naeratas saladuslikult, aga ka kinnitavalt, nagu oleks meist saanud vandeseltslased juba tol hetkel, kui ta oli jutustanud mulle Jakobi kolimisest. Siis tõusis ta lauast, läks riiuli juurde ja torkas kaardi samasse kohta, kust Clara oli selle võtnud.

      6.

      LUBADUSEST HOOLIMATA ei tulnud Jakob Rabell suvel koju. Kui juuni oli möödas ja minu sünnipäevani, mil ma pidin saama üksteist, oli veel vaid mõni päev, küsisin Alexilt, missugused on väljavaated, ja siis raputas ta pead ja selgitas, et äriasjad olid osutunud keerukamaks, kui isa oli algul arvanud, need nõudsid New Yorgis olemist ning sagedasi käike Chicagosse ja Londonisse, võibolla püüab ta näpistada endale nädalaks-paariks puhkust ja tulla augustis Ramsviki, kuid isegi see ei olnud kindel.

      Mis äriasjadega õieti tegu on, ta ei ole ju oma peret näinud kes teab kui kaua, ütlesin ma.

      Nii hull see asi ei ole, vastas Alex. Ta oli ju meiega terve suusapuhkuse. Kahju, et te olite Ellivuoris suusatamas, sest kui sa pühapäeval meile tulid, oli ta just lahkunud. Ja maikuus oli isa ema ja Stellaga siin, kui meie olime skaudimatkal.

      Kuulusime Alexiga samasse, Pistrike skaudimalevasse, kuigi elasime eri linnosades. Isa ja ema olid sundinud mind skaudiks hakkama. Alex oli edutatud juba salgaülema abiliseks ja ta paistis silma kõiges, alates sõlmede tegemisest ja lõpetades seltsimehelikkusega. Jälestasin kõike, mis oli skautlusega seotud, ja ootasin üksnes õiget silmapilku, mil saaksin emale ja isale teatada oma lõpetamisest. Vihkasin sõlmede tegemist. Jälestasin uljaid sõnu rühmavaimust ja ohvrimeelsusest. Mulle oli vastik magada magamiskotis, kui telk oli hakanud vihma läbi laskma. Vihkasin hööveldamata laual istudes auku sittumist ja pindude tagumikku saamist. Pealegi teadsin ma, et Alex teeb üksnes vaprat nägu, sest kui me olime omaette, pilas ta ohjeldamatult malevajuht Theslöfi omadusi ja rääkis taga ka oma kaaslasi.

      Need äriasjad …, alustas Alex, kui ma midagi ei öelnud, kuid jäi siis vait ja jälgis pilguga Stellat, kes istus terrassitoolil ja mõnules, silmad kinni, päikese käes. Stella oleks nagu tajunud Alexi pilku, sest äkki pööras ta pead, vaatas meie poole ja näitas keelt, tundus, et mulle. Stella oli veider tüdruk, pahur ja kangekaelne, kuid võluv, ja ma ei saanud sinna midagi parata, et ta mulle meeldis. Kuid tema ja Alexi õe-venna suhted olid keerulised: nad tülitsesid tihti, karjusid, vandusid ja vahel isegi kaklesid. СКАЧАТЬ