Väävelkollane taevas. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ootasid liikumatuna lõikust, ja ma õppisin armastama maha jäänud teravaid õlgkollaseid kõrretüükaid. Ma nautisin kraavikalda maasikate ja ristikheina järellõhna, lapsuliblikate loperdavat lendu ja kiilide ekslevaid äkksööste meie suvila õue kohal. Mulle meeldis õhtuvalgus, mis juulivalgusega võrreldes oli nõnda külluslik ja raske, jälgisin rõõmuga haugide sabalööke, kui nad tulid jahenevas vees laheroostikku saaki otsima, mulle meeldisid isegi kihulaseparved, mis lendasid otse suhu, kui ma unustasin selle rattasõidu ajal lahti.

      Metsasuvila ise oli üsna tavaline. Väsinud kolmekümnendate aastate maja, punaseks võõbatud ja ketendavate valgete nurkadega, seal olid köök, suurem ja väiksem tuba, kus mina magasin, ja pööning, kus oli nii madal lagi, et isa pidi käima seal küürus ja jälgima roostes naelu, mis laelaudadest välja ulatusid. Köögisein jäi ida poole ja õhtuti oli seal hämar ning ema paistis tihti olevat segaduses, kui ta päikeseloojangu ajal lauda kattis ja teed, leiba, poolsuitsuvorsti ja hapupiima lauale tõstis. Isa kas lõhkus puid või istus verandal ja luges Hufvudstadsbladetit, vahel juhtus sedagi, et ta jättis lugemise katki, istus ja laskis pilgul käia üle õue ning vilistas tuttavat viit. Tollal ei saanud ma sellest aru, kuid Metsasuvila oli rohkem isa kui ema unistus: kaldun arvama, et ema oleks pigem töötanud terve suve koguduse kantseleis, mina oleksin saanud päevad otsa Tölö aedades mängida ja isa oleks toimetanud Kajsaniemigatani poes, valge särgi käised üles kääritud.

      Ramslandetist lõuna poole jäi meri, ja neeme lõunaküljel oli ka Seiklus. Seiklus ei alanud sel augustipäeval, kui ma Alex Rabelli esimest korda kohtasin, see algas juba esimesel poeskäigul, kui me Simcaga kaupmees Berglundi poodi sõitsime, ja jätkus peaaegu igapäevaste rattaretkedega Ramsnäsuddi.

      Metsasuvilast oli sinna seitse kilomeetrit. Algul tulid segamets, karjakoplid ja välud, kus kasvas kukeseeni. Kõrvalteid ja jalgradu oli vähe, sest enamik suvilaid jäi kaugemale lõuna poole. Poole tee peal oli metsajärv ja sealtpeale läks neem kitsamaks ning kruusatee ääres olid kõrged männid, mis lasid tublisti valgust läbi ja mille tüved paistsid päikeseloojangul apelsinivärvi. Seal kasvasid kanarbik ja pohlavarred ja mida lähemale jõudsin lõunarannale, seda rohkem oli kivikangruid ja kaljusid ning männitüved muutusid pahklikuks ja jändrikuks.

      Ramsviki mõisa tee keeras ära lääne poole viie kilomeetri pärast. Sinna ei julgenud ma rattaga sõita, sest ühel õhtul, kui ema seisis hämaras köögis, keetis teed ja tõstis lauale leiba ja hapupiima, oli isa tulnud verandalt sisse ja nad olid klatšinud Syd-Ollase Lindqviste ja teisi kohalikke inimesi, ja ma olin kuulnud, kuidas isa oli emale öelnud, et Helsingi suguvõsa, kellele kuulus Ramsvik, oli rahva jutu järgi kõrk ja veidrustega. Ma ei teadnud, mida kõrk tähendab, ja suvilas ei olnud seletussõnaraamatut, aga ma ju kuulsin, et see ei saanud tähendada midagi head. Seetõttu sõitsin alati ida poole ja väntasin kaks kilomeetrit neeme tippu.

      Kaljune neemenina ulatus kaugele kagusse ja oli otsast lausik. Neeme otsas oli üksnes punane poehoone ja tolmune ümberpööramiskoht, kuhu Berglundi kliendid parkisid auto, ja siis veel kütusepumbad ja kolm pikka pontoonsilda, mis moodustasid külalissadama. Läbi kahe suurema laiu vahelise väina paistis Soome laht ja kaugemal merel vilktulega tuletorn, mille punane valgus tungis suveõhtuhämaruses üha paremini läbi pimeduse, mõnikord möödus laevateel kaubalaev, ja kui õhtu oli eriti vaikne, võis kuulda laevamootori mürinat. Pumbad haisesid bensiini ja diisliõli järgi, ja mõnikord tundsin grillvorsti ja süütevedeliku lõhna, mis tuli mõne kaugema suvila õuest. Ramsnäsuddis hakkas mulle kohe meeldima, kuigi seal ei olnud midagi eriti teha. Mul ei olnud peaaegu kunagi raha ja osta ma midagi ei saanud, nii ma lihtsalt seisin ja vaatasin suvitajaid, kes saabusid autoga, läksid poodi ja tulid jälle välja. Paar korda nädalas tulid rannavalve või tolliameti suured paadid tankima, ja siis ärkas sadam korraks ellu. Üks rannavalve mees viskas minuga nalja ja ostis mulle ühe korra jäätist ning seda üle andes sasis mu juukseid. Kuid üldiselt oli mul igav, ja mulle see meeldis. Igavustunne oli äge ja kõditav: süda lõi rinnas tugevasti, ja kuigi sadamas ei juhtunud suurt midagi, tajusin, et on olemas suurem ja avaram maailm.

      3.

      1969. AASTAL ALGAS kool viimast korda septembris ja mina olin augusti viimase nädala isaga koos suvilas. Ema oli juba tagasi tööl kantseleis, kuid isa oli Kajsaniemi poes müünud kodumasinaid poole juulini ja ta oli saanud lisapuhkusenädala, mille ajal tahtis ta püüda haugi suvilast põhja poole jäävas roostikus. Meie toiduks olid isa inetud haugid ja konservid – lihapallid kastmes ja hernesupp sealihaga, ning kui me olime söönud, võtsin ratta ja sõitsin läbi Ramslandeti lõuna poole. Isa küsis iga kord, kas ma ei taha roostikku kaasa minna lanti loopima, kuid lahtedes oli lämmatavalt palav ja palju sääski ning pealegi ei pakkunud kalapüük mulle huvi.

      Ühel kuumal pärastlõunal tolknesin nagu tavaliselt Berglundi poe juures. Paik oli hulk aega olnud inimtühi, aga siis saabus sinna blond naine kullakarva autoga – peagi sain teada, et see oli Peugeot – ja läks poodi, kaasas kõhn tumeda peaga poiss ja heledate juustega tüdruk, kes tujutses ja sõdis vastu.

      Poiss heitis mulle poodi minnes pilgu ja tuli paari minuti pärast välja trepile. Ta hoidis tüdrukul käest kinni ja oli näha, et see talle ei meeldinud. Neil oli käes mahlajäätis, tüdrukul punane ja poisil kollane, ja tüdruk hammustas suuri tükke ning tegi nägusid, kui külm hambad hellaks tegi. Aga enam ta ei tujutsenud ja paistis olevat rahul ja rõõmus.

      Poiss silmitses mind ja küsis:

      Oled sa Helsingist või mis?

      See kõlas rohkem käsu kui küsimusena ja tema hääletoon ärgitas minus soovi vastu põrutada. Vaatasin talle nii tõsiselt otsa, kui suutsin, ja vastasin ilmetu häälega:

      Miks sa nii arvad?

      Poiss vastas veelgi üleolevamalt:

      Sa olid korra juulis siin poes. Mind sa ei märganud. Sa olid koos isaga. Kuulsin, kuidas te rääkisite.

      Noh ja mis siis, vastasin tõredalt. Isa kasutas Berglundi juures sisseoste tehes mõnuga helsingipäraseid sõnu, nagu pusar rahakoti ja lavka poe asemel ja nii edasi. Kodus ei kasutanud ta neid kunagi, üksnes siin maal.

      Kas teil on siin lähedal suvila?

      Poisi hääl oli nüüd sõbralikum, minu umbusk taandus, võtsin tuld ja vastasin:

      Ei ole. Me elame Metsasuvilas. Syd-Ollase talu lähedal.

      Seal roostikulahtede juures? Kas sa oled sealt rattaga siia tulnud?

      Ta oli imestunud, ja enne kui ma jõudsin kinnitada, lisas ta:

      Kas seal ei ole palju sääski?

      Ohutunne tuli tagasi ja ma ütlesin:

      Ei, mitte eriti.

      Minu nimi on Alex. Me elame Ramsviki mõisas. Kas sa tead, kus see asub?

      Tema hääl kõlas uhkelt, kui ta seda küsis. Noogutasin ja ütlesin oma nime.

      Imelik nimi, ütles Alexi-nimeline poiss ja irvitas. Mis su isa teeb?

      Ta on poe juhataja, vastasin ma ja unustasin „ase” eest ära. Träskman & Antellis.

      Seal Raudteeväljaku juures? Pesumasinad ja selline kraam?

      Seal jah, vastasin ja tundsin uhkust.

      See on mu noorem õde Stella, ütles Alex ja osutas tüdrukule, kes oli tal käest lahti lasknud, mõne sammu eemale läinud ja noolis keelega pulgalt punase mahlajäätise riismeid. Kas sul on õdesid või vendi?

      Ei ole, vastasin.

СКАЧАТЬ