.
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу - страница 10
Jan-Roger – ei ole kunagi suutnud kutsuda teda Jajoks või Roggeks – põlastas ja terroriseeris enda ümber olijaid kõik need aastad, mil me käisime Hummelviki ranna lähedal punases telliskivimajas algkoolis. Olen vahetevahel aimanud, miks ta nii käitus. Taga-Tölö enamiku laste vanemad oli tollal usinad ja töökad nagu minugi vanemad. Mul oli toimekas isa, kes oli olnud poe juhataja asetäitja ja kes endiselt läks igal hommikul tööle, kandes valget särki, lipsu ja ülikonda, ja mul oli ema, kes oli mõnikord ehk elus pettunud, aga kes oli kohal ja tegi iga päev süüa ja kes oli endiselt ilus. Jan-Rogeri isa istus Messeniuse ja Viie Penni restoranis ja jõi, et unustada sõjakoledusi ja hirmu keha suvaliselt läbistavate granaadikildude ees. Ja Jan-Rogeri emast ei teadnud keegi midagi, aga kuna kõik Taga-Tölö lapsed poissi vihkasid, levisid kuuldused, et tema ema oli olnud hoor, kes oli kõigi kohalike jotatega suuseksi ja keppi teinud, palju vallaslapsi saanud ja viimaks süüfilisse surnud.
Nüüd juhtus see, et Jan-Rogeri tähelepanu kandus vanalt kodukandilt mujale ning kogu tema huvi koondus Alex Rabellile ja kahjuks ka Krister Tuomisele. Minust ta välja ei teinud: terve sügise ja talve ei kõnetanud ta mind kordagi, ja kui ta juhtus mind nägema, kui me seisime Angervo juures pundis, oli tema pilgus väsinud põlgus.
Nii Alex kui ka Jan-Roger olid aasta algul saanud kaheteistkümneseks ja tähistanud seda sellega, et hakkasid suitsetama. Kui me vahetunnis väljas seisime ja lõdisesime, siis süütasid nad sigareti nagu suuremad poisid. Minu ülesandeks oli jälgida õpetajaid ja vajaduse korral hoiatada: õpetajad teadsid, et õpilased käivad Angervo juures suitsetamas, ja tegid üllatusreide, et tabada nooremaid.
Krister Tuomise ülesandeks oli – see sai talve käigus üha selgemaks – olla peksukott nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. Jan-Rogeril kujunes harjumuseks teda iga päev kiusata, ta pilkas teda, et ta on spordis nii vilets, ta pilkas Kristeri lühinägelikkust, tema suurt ilmasõjahuvi ja et ta tuli kooli paksude hallide flanellpükste ja mitte teksadega. Telekas näidati endiselt igivanu Don Camillo filme, kus peaosas oli nukker koomik Fernandel, Jan-Roger juhtus nägema üht neist ja avastas, et Kristeri murelik hobusenägu meenutab Fernandeli oma. Ta hakkas hirnatama iga kord, kui ta Kristerit nägi, ja kutsuma teda The Horse’iks ja Pagana Papiks. Veel hullemaks läks asi siis, kui Jan-Roger kuulis Kristeri puudest. Krister oli taotlenud võimlemisest vabastust, kuid ei saanud seda, ja pärast võimlemistunde nägid riietusruumis kõik, miks ta oli seda soovinud. Ta oli väike ja kõhetu ja peaaegu ilma lihasteta. Kuid tema nokul oli suur inetu lõikusarm. Alles palju aastaid hiljem jutustas Krister mulle, et sündides oli üks tema munand olnud sügaval kõhukoopas, selle asemel et olla seal, kus see olema peab, ja arstidel tuli kogu kupatus lahti lõigata, et pall saaks oma õigele kohale. Kuid Kristerit ei oleks aidanud isegi see, kui ta oleks kogu loo meile seal gümnaasiumi keldrikorruse riietusruumis ära rääkinud. Me olime üheteistaastased ja meie maailmas armu ei antud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.