Väävelkollane taevas. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

      Või tule juba täna. Homme tuleb üks kutt ühest siinsest majast, kuid täna ei ole mul midagi teha.

      Ma ei tea, vastasin. Pean koju sõitma ja isalt küsima.

      Samal hetkel väljus blond naine poest. Tema laup tõmbus tusaselt kortsu, kui ta meid nägi:

      Ma käskisin sul õe käest kinni hoida. Siin sõidavad autod!

      Stella ei tahtnud, ütles Alex.

      Stella! sähvas naine, kuid tüdruk seisis mossis näoga oma kohal.

      Alles nüüd panin tähele, kui pikk see blond naine oli: pikk ja päevitunud. Ja stiilne. Kuid temas oli midagi, mis mind hirmutas, midagi tõrjuvat ja karmi.

      Kas ta tohib praegu meile tulla? küsis Alex.

      Ta ütles just nii, ta, selle asemel et mu nimi välja öelda. Tema õde oli tulnud meie juurde, istus trepile ja silmitses mind uudishimulikult.

      Läksin pika naise juurde ja tutvustasin end, nagu isa ja ema olid mind õpetanud, ütlesin oma ees- ja perekonnanime ja vaatasin talle otsa, kui ma käe ulatasin. Tema pilk kohtus minu omaga, see oli äraolev ja kurd silmade vahel sügav. Mõtlesin, et vist oli mu hääldus jäänud segaseks. Veel olin ma ühel õhtul kuulnud, kuidas isa emale selgitas, et härrasrahvas räägib alati väga selge häälega, ja seetõttu oli tähtis, et nendega tuli rääkida samamoodi, vastasel korral jäid nad külmaks ja vaatasid sinust läbi, nagu oleksid tühi koht. Kuid siis naine naeratas, naeratus oli nii põgus, et silmadesse ei jõudnudki, sirutas käe ja ütles:

      Clara Rabell, Alexi ja Stella ema.

      Ta pöördus poja poole ja jätkas:

      Kahjuks ma arvan, et täna ei sobi, sest vanaisa ja vanaema tulevad lõunale.

      Ta heitis mulle armulise pilgu ja lisas:

      Aga ta võib vabalt tulla mõni teine päev. Tal on ju ratas, nii et ta saab ilmselt ise tulla.

      Teeme siis ülehomme, ütles Alex ja vaatas mulle nii sõbralikult otsa, et oli tunne, nagu oleksime päeva koos kokku leppinud:

      Ja võid ööseks meile jääda, kui soovid.

      4.

      KAKS PÄEVA HILJEM sõin ebatavaliselt suure haugi palasid, isa oli selle hommikul püüdnud, tapnud ja fileerinud ning seejärel praadinud suurte puiste tükkidena, mille külge oli jäänud kollakasrohelisi nahatükke. Pärast sööki sõitsin rattaga esimest korda elus kuus kilomeetrit Metsasuvilast Ramsviki mõisa. Syd-Ollase talu peremees Lindqvist koristas sel päeval suurt nisupõldu, mis jäi roostikulahtede juurde, kombain sõitis mürinal kuldkollasel põllul ja see heli kajas vaiksel õhtul, kui istusin ratta selga ja väntasin minema. Seda lugu kirjutades on tollest päevast möödunud nelikümmend seitse aastat, kuid ma mäletan seda, nagu oleks see juhtunud eile. Justkui oleks terve mu elu olnud Rabellide juurde sõitmise järg ja jätk. Karjakoplid, metsajärv, kõrged männid, punakas valgus: sisimas olen ikka veel too poisike, kes tõuseb sadulas püsti ja uhab seistes läbi Ramslandeti, kui õhtupäike paitab paremat põske.

      Isa arvates asusin teele liiga hilja, ja kui ma seletasin, et võin sinna ööseks jääda, siis küsis ta, kas mul on Ramsviki mõisa telefoninumbrit. Vastasin, et ei ole, kuid lisasin, et ema nimi on Clara Rabell. Isa silmitses mind mõtlikult, kuid noogutas siis ja käskis mul hambaharja taskusse pista ning lubas ise numbri otsida, ta oli eelmise aasta telefoniraamatud suvilasse kaasa võtnud.

      Kakskümmend minutit hiljem keerasin paremale Ramsviki peale, selle asemel et pöörata vasakule Ramsnäsuddi poole. Kõht valutas ärevusest ja viimast kilomeetrit sõites oli mul kogu aeg tunne, nagu kuuleksin selja taga mootorimürinat, ja ootasin, millal too karmi olekuga sitke mees minust sinise Saabiga mööda kihutab. Kuid tol õhtul Rabelli mehi Ramsvikis ei olnud. Kohal olid üksnes Clara Rabell lastega, majahoidja Lahtinen, kes elas väravavahi majas, ja Pohjanmaalt pärit nooruke koduabiline Barbro, kes hoidis ja lahutas Alexi ja Stella meelt, kui Claral tuli võtta ärikõnesid, kirjutada kirju või teha midagi muud olulist.

      *

      Ramsviki mõis asus Ramslandeti edelanurgas. Järsk kaljune rand jäi vaatega läände ja loodesse ning roostikku täis kasvanud lahest pääses mööda kitsast väljasõiduteed lõuna poole. Varjulise lahe sopis oli lai sild, paadikuur ja saun. Kui auto või rattaga lähenesid mõisale kirde poolt, siis muutus kruusatee kitsamaks, kuid ei läinud üle alleeks, vaid seda ääristasid peaaegu kuni lõpuni metsikud puud: Lahtise väravavahi maja jäi tegelikult metsa sisse.

      Metsast hoolimata paistis peahoone mitmesaja meetri kaugusele. Suure ja valgeks krohvituna paiknes see väikesel künkal, ümberringi lillepeenrad ja hoolega pöetud muruplats, mis ranna pool langes allapoole. Majast põhja pool oli koht, kus autod said ringi keerata, maa oli rehitsetud ja selle keskel oli väike purskkaev, seal oli ka suur uhke graniittrepp ja massiivne must uks kullatud koputiga. Ja see oli vaid tagakülg. Maja peafassaad oli vaatega lõuna poole lahele ja paaditeele. Lõunakülje teisel korrusel oli vanemate magamistoal must sepisrauast rõdu ja erkrohelised markiisid, mis sobisid väga ilusasti valgele seinale. Seal oli tohutu suur veranda korvmööbli, diivanite ja patjadega, terrass ronirooside ja püsiklillhernega ning seal oli kiltkiviplaatidega kaetud tee, mis kulges põiki üle murukallaku, väikesest pirnipuusalust mööda ning edasi alla rannavahtrate, paadikuuri ja sauna juurde.

      Alex oli tol õhtul lahke, kuid iseteadlik võõrustaja. Ja mulle ei olnud sugugi raske muljet avaldada. Kõik oli nii ilus ja suursugune ning majas oli nõnda palju tube, et mul läks lugemine sassi juba enne, kui me mööda keerdpuutreppi läksime teisele korrusele, kus oli enamik magamistubadest.

      Alexi tuba oli läänetiiva tagumises otsas, kust ma aja jooksul nägid paljusid imeilusaid päikeseloojanguid. Kuid esimesel õhtul ei näinud ma ei päikese loojumist ega pimeduse saabudes taeva värvumist väävelkollaseks, sest hakkas sadama uduvihma ja pealegi oli juba hiline õhtu. Väävelkollane, aeglaselt tumenev taevas kuulub vara- ja südasuvesse, augusti lõpul katab pimedus maa kiiresti nagu sametine kott, nii et isegi oma kätt ei ole näha, kui valgust ei süüta või taskulampi käepärast ei ole.

      Mulle tundub, et Stella elas juba siis pärnaõierohelise tapeediga toas. Aga teda ma peaaegu ei näinudki, Alex oli õe peale pahane ega tahtnud, et ta meie mängudest osa võtaks. Jõudsime mängida uduvihmas ühe seti sulgpalli, enne kui hämaraks läks. Alex võitis 15:11, ta ei olnud hea, kuid mina olin veel kehvem. Siis tegime õhtuse ujumise, panime silla otsast peakat, ehkki Clara oli hüppamise ära keelanud, ja seejärel sõime. Pakuti ahjus küpsetatud faasanit koorekastme ja pihlakamarjatarretisega, see oli jumalikult hea ja Clara seletas mulle sõbralikult, et see on vana suguvõsaretsept ja et linnu oli Lahtinen lasknud, mees täitis ka metsavahi ülesandeid ja selle eest tohtis ta lasta linde ja väikeulukeid.

      Alex oli heas tujus ja jutukas ja tema hääletoon muutus ainult siis, kui ma pärisin, kas too sitke mees tumesinise Saabiga on tema isa. Siis olime juba tagasi tema toas, ja Alex ütles lühidalt, et mees on Poa, tema vanaisa, kellele kuulub Ramsvik ja kes seal aeg-ajalt elab, ja siis seletas ta, et tema isa nimi on Jakob ja et äsja pidi ta minema Inglismaale, et suurt äritehingut lõpule viia.

      Isal on oma firma, jätkas Alex. Ja emal ka. Kuigi isa oma on palju suurem, ema firma impordib üksnes kosmeetikat. See on nii väike, et ema saab selle juhtimisega siit hakkama.

      Ja siis ta lisas, ja ma mäletan, et pidasin neid sõnu kummaliseks, need olid kummalised juba iseenesest, kuid kõlasid veelgi kummalisemalt, kui kuulsin neid kümne ja poole aastase poisi suust:

      Meil СКАЧАТЬ