Väävelkollane taevas. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Väikeulukid. Koduabiline. Ja nüüd ettevõtjate suguvõsa. Olin kuulnud sel õhtul nõnda palju uusi ja kummalisi sõnu, et suutsin ainult tummalt noogutada.

      Tema see ongi seal kaminaruumi maalil, jätkas Alex, kui ma midagi ei öelnud. Karvamütsi ja mundriga.

      Alex istus voodil, jalg üle põlve, kui ta seda rääkis, ta oli voodi jalutsis, sügavmeresinine mustriga pidžaama seljas, püksisääred olid üles keeratud, nii et päevitunud kõhetud sääremarjad paistsid, ja jutustamise ajal oli tähtsa moega. Noogutasin leplikult kaasa ja mõtlesin isa peale, kes müüs pesumasinaid, ja ema peale, kes töötas koguduse kantseleis, ja kustutasin siis tule. Alexki ei öelnud enam midagi, temagi laskis tule surnuks, ja siis ma uinusin jalamaid võõras voodis, mille koduabiline Barbro oli tassinud Alexi tuppa ja pannud sinna siledad lõhnavad linad.

      Kui ma hommikul ärkasin, oli sajuala sealt üle läinud. Oli särav kastene augustihommik, ja kui ma tualetti läksin – majas oli mitu tualettruumi –, tuli alt korruselt kohvilõhna ja merepoolsest aknast nägin, kuidas Clara Rabell läks hommikumantlis ja tuhvlites alla sillale suplema ja kuidas selgelt pahur Stella talle järele lontsis.

      5.

      Isa hakkas mind autoga viima Rabelli pere korterisse Ehrensvärdsvägenil juba talvel pärast esimest kohtumist. Aga seda ei juhtunud eriti tihti. Meil oli viimane aasta algkoolis ja me ei käinud Alexiga veel samas koolis. Meie sõprus oli alanud Ramsnäsuddis ja oli seotud nii Ramslandeti kui ka Helsingiga, kui me asusime õppima samasse gümnaasiumi. Teisel talvel, kui ma hakkasin ise trammiga Alexi juurde minema, käisime mõlemad juba Kolmandas Rootsi Gümnaasiumis. Minu jaoks oli see valik loomulik, gümnaasium asus Taga-Tölöst paar kilomeetrit põhja pool. Aga ma ei saanud aru, miks Alex pidi igal hommikul Haga eeslinna tulema, kui rootsikeelseid koole oli ka südalinnas. Kui ma selle kohta küsisin, seletas Alex, et nii tema isa kui ka vanaisa olid käinud kesklinnas Rootsi Kolmanda Gümnaasiumi eelkäijakoolis – De Bruyni poeglaste gümnaasiumis. Siis ma taipasin, sest olin juba hakanud aimama, et kui Rabelli suguvõsa elus olid paljud asjad seatud kindla korra järgi, siis pidid need samamoodi jätkuma.

      Isa optimism oli vankumatu, ja samuti minu oma. Kuid neil aastail, mil ma õppisin Alex Rabelli tundma, ei läinud hästi ei isal ega minul. Konkreetne põhjus, miks ma hakkasin Alexi juurde sõitma trammiga ja mitte isa autoga, oli selles, et isa oli Träskman & Antelli poes asejuhatajast taandatud tavaliseks müüjaks. Ta ei saanud enam tööaegu oma vajaduste järgi seada, vaid muutus töögraafiku orjaks nagu teised müüjad, ja ma ei oleks sellest ilmselt tükk aega teada saanud, kui mitte isal ei oleks olnud kombeks keerata muusika valjuks, kui ta oli rõõmus või kurb.

      Tulin ühel hallil aprilli pärastlõunal koju, juhtumisi oli see sama päev, kui Jan-Roger Johansson oli rikkunud meie vaikivat kokkulepet, et ta jätab mu rahule. Jan-Roger oli kooliõues minu juurde tulnud ja teatanud, et soovib vaadata minu koolikotti, kas seal ei ole kogutavaid pilte, sigarette või midagi muud. Raputasin pead ja vaatasin talle külmalt otsa ning eemaldusin nii aeglaselt ja enesekindlalt, kui suutsin. Aga ma tundsin, kuidas jalad värisevad ja kuidas sammud lähevad vastu tahtmist pikemaks ja kiiremaks, ja ma teadsin, et Jan-Roger märkab seda. Ta sai mu Kirjanike pargis kätte, väänas mul kätt ja rebis koti enda kätte. Kui ta midagi väärtuslikku ei leidnud, viskas ta koti vandudes porilompi ja tõukas mu eelmise aasta märja rohu sisse ning nimetas mind armetuks homoks, kes tuleks nurga taha viia ja kuklalasuga vagaseks teha. Siis ta lahkus. Tõusin püsti, õngitsesin koolikoti lombist välja ja läksin raskel sammul Messeniusgatanile, minu imestuseks olid isa ja ema mõlemad kodus: isa laskis „Abbey Roadi” nii valjusti, et nad ei kuulnud, kuidas ma sisse tulin ja ukse enda järel sulgesin. Kavatsesin vannituppa minna ja poriplekid koolikotilt maha pesta, kuid siis muutsin meelt, panin koti esikuvaibale, riputasin jaki varna ja läksin hoopis elutuppa. Sinna pääsemiseks tuli mööduda köögist, kuid isa ja ema olid nii ägedas jutuhoos, et nad minu minekut ei märganud. Mina aga jõudsin tähele panna õllepudelit ja klaasi isa ees, ehkki ta üldiselt argipäeviti alkoholi ei joonud. Viskasin elutoa sinepikollasele sohvale pikali ja sulgesin silmad ning minu vaimusilma ette kerkis pilt, kuidas ma Jan-Roger Johanssonit alandan – surun ta porilompi ja taon rusikaga näo veriseks massiks ning ise räägin samal ajal talle, et tema isa on vaene alkohoolik, põhjakihi jota. Just sel hetkel muusika lõppes ja ma kuulsin isa ja ema juttu.

      Aga nad peavad ju seda kuidagi põhjendama, ütles ema mureliku häälega.

      Seda nad tegid, vastas isa. Nad väidavad, et olen töögraafikute koostamisel omavolitsenud ja et ma olen läinud asju ajama, ilma et oleksin minekut kirja pannud.

      Kas sa siis käitud nii? küsis ema.

      Ei, vastas isa. Või siis olen vist millalgi mingeid asju ajanud, postkontoris või mujal käinud ja jätnud selle kirja panemata. Aga see ei ole oluline ja nad teavad seda.

      Aga miks siis ikkagi? küsis ema. Peab olema mingi põhjus. Sa rääkisid ju, et juhataja Träskman kiitis sind advendiaja jõulupeol.

      Kiitis jah, kinnitas isa. Aga selge see, et peab olema põhjus, ja seda ei ole raske ära arvata. Antelli vanem poeg lõpetas kaubanduskõrgkooli ja vajab head töökohta. Sellest oli juttu juhtkonna lõunal veebruaris.

      Nii et tema saab siis … alustas ema, kuid isa kibestunud hääl katkestas teda:

      Keegi ei ole seda veel öelnud, kuid nii see läheb.

      Nii et midagi ei ole enam teha, ütles ema. Kas nad su palka ka alandavad?

      See on läbirääkimiste küsimus, ütles isa otsustavalt, ja siis kuulsin ma, kuidas isa tooli kolinal tagasi lükates püsti tõusis.

      Õnneks on meil mõlemal töökoht, ütles ema, aga siis oli isa juba elutoas, nägi mind sohval ja ütles imestunult:

      Pagana pihta, sina juba kodus?

      Siis tõmbusid ta silmad vidukile ja ta jätkas:

      Kui kaua sa oled siin lamanud? Kas oled meid salaja pealt kuulanud?

      Jõudsin äsja koju, vastasin ma. Ja ma ei kuula pealt. Mõtlen oma asjadele.

      Su nägu on päris porine. Mis sinuga on juhtunud?

      Me mängisime jalgpalli, vastasin. Ma kukkusin.

      Ma ei teadnud, et sa jalgpalli mängid, ütles isa.

      Vahetevahel mängin, vastasin ma.

      Tahad võibolla mõnda klubisse minna? küsis isa lootusrikka näoga.

      Ei, ma mängin ainult sõpradega, ütlesin ma.

      Nägin, kuidas lootus isa näos kustus. Ta läks tagasi kööki ja ma kuulsin, kuidas ta avas külmkapi ukse, võttis uue õllepudeli ja avas selle.

      Minu talvised käigud Ehrensvärdsvägenile sarnanesid Ramsviki külastustega, need tuli hoolega läbi mõelda. Ei saanud lihtsalt karata trammi või ratta selga ja lihtsalt sisse astuda, Alex oli juba tollal märku andnud, et ta on tähtis ja hõivatud inimene.

      Esimesel talvel oli koduabiline Barbro veel alles, järgmisel suvel oli tema asemele võetud teine maatüdruk, kelle nimi oli Anni, järgmisel talvel oli tüdruku nimi Kerstin. Siis oli sõna koduabiline asendatud uue ja peenema sõnaga, mille Alex oli õppinud ema Clara käest, au pair, mis hääldus oopäär. Noorem õde Stella, kes muidu paistis olevat terane ja kellel olid kõigis ainetes head hinded, oli sõnast valesti aru saanud ja kutsus neid aastaid „opaaltüdrukuteks”, justkui oleksid Anni, Kerstin ja teised tüdrukud mingid ehted. Meid Alexiga ärritas Stella tublidus ja trotslik hoiak ning seetõttu tegi tema eksitus meile nalja ja me ei parandanud teda СКАЧАТЬ