Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seinale, kuriteopaigast tehtud piltide kohale Jörgen Pålssoni fotot kinnitades.

      „Valik? Kas sa arvad, et ma suudaks oma naba vahtides sadamasillal lesida, kui samal ajal liigub vabalt ringi keegi, kes on sellist sorti haiglaseks kuriteoks võimeline?“

      „Kui asja positiivsemast küljest vaadata, siis sa alati kaebad oma langude koha pärast, öeldes, et seal olemine on rohkem töö kui puhkus,“ sekkus Lilja.

      „Ühte võin ma kindlasti öelda: ma oleks sada korda parema meelega oma perega koos, kui teiega siin konverentsiruumis, ja seepärast ei tohiks keegi minu puhkuse ajal tõsiseid kuritegusid sooritada, kurat võtaks!“

      „Ma arvan, et sa peaksid esitama ettepaneku seaduse muutmiseks,“ ütles Tuvesson toonil, mis viitas, et lobisemise aeg on läbi. „Ja Fabian, sul pole vaja muretseda. Ükskõik, kui väga ma ka tahaks, ei saa ma su puhkust katkestada. Sa teenisid selle aja Stockholmis välja.“

      Fabian võttis istet.

      „Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud, Risk,“ ütles Klippan.

      „Kas tohiksin küsida ühe küsimuse, enne kui asja kallale asume – ma eeldan, et Jörgeni käelabasid ei ole te veel leidnud?“ uuris Fabian.

      „Selle juurde me olimegi just jõudmas.“ Tuvesson noogutas Molanderi suunas, kes tõusis püsti ja vajutas üht nuppu kaugjuhtimispuldil. Üks laes olevatest projektoritest lülitus sisse, näidates pilti kahest mahasaetud käelabast verisel valgete plaatidega põrandal.

      „See foto on tehtud poiste duširuumis, mis on võimlaga ühendatud.“

      „Räägime ikka veel sellest samast koolist, eks ole?“ küsis Klippan.

      Molander noogutas.

      „Kas olete alustanud ka kahtlusaluse profiili koostamisega?“

      „Mida ma teile ütlesin?“ sõnas Klippan. „Mees ongi juba tööl! Ma võin teile garanteerida, et ta ise ei saa sellest arugi.“

      „Kahtlustatava profiili pole me veel koostama hakanud,“ ütles Tuvesson. „Jäljed näitavad, et meil on tegemist halvimat sorti kurjategijaga – erakliku hullumeelsega, kes tahab midagi tõestada, kellel on tegevusplaan ja kes on tõenäoliselt piisavalt taibukas, et see teoks teha.“

      „Miks te nii kindlad olete, et ta üksi tegutseb?“ küsis Lilja tassi kohvi valades.

      „Sest see on nii äärmuslik.“ Tuvesson viipas ühe käega kuriteopaiga fotode suunas. „Teisalt on see planeeritud ja teostatud liiga hästi, et selles osalenuks enam kui üks isik. Kui sellise hullumeelse teo sooritab seltskond, juhtub see peaaegu alati impulsi ajel ja tugeva narkomõju all. Sellest tulenevalt tehakse vigu ja jäetakse maha hulgaliselt niidiotsi ja tehnilist tõendusmaterjali. Aga käesoleval juhul ei ole vigu tehtud. Me ei ole leidnud ainsatki sõrmejälge ega juuksekarva. Meil pole midagi. Ja Fabianil oli klaasifirma suhtes õigus – seda ei ole olemas. Kraana oli renditud PEAB Ehitusele, kellel polnud selle kadumisest aimugi. Teiste sõnadega öeldes ei olnud Jörgen Pålssoni tapmine kiremõrv, vaid üksikasjalikult läbimõeldud kallaletung: tapja valis hoolikalt sündmuskoha, viisi, kuidas see teostada, ning aja, millal see avastatakse.“

      „Aga miks?“ küsis Molander.

      „See on hea küsimus,“ ütles Lilja. „Miks raiuda maha tema käelabad?“

      „Võib-olla varastas ta midagi?“ pakkus Klippan. „Islami seaduse järgi on see karistus varguse eest.“

      „Arvad, et tapja on moslem?“

      „Miks ka mitte?“ küsis Klippan, võttes laualt koopia klassipildist ja osutades ühele poistest. „See kutt näeb üsna moslemi sarnane välja. Mis sina arvad, Fabian? Mäletad sa teda?“

      „Jafaar Umar. Kutsusime teda Jaffeks. Ta oli päris naljakas sell, veidi nagu klassi kloun. Polnud midagi, mida ta ei suutnud naljaks pöörata.“

      „See kirjeldus ei kõla, nagu võiks tegemist olla meie tapjaga,“ ütles Lilja.

      „Tegelikult on nii, et käte mahalõikamine on tavaks paljudes kultuurides,“ lausus Molander. „Võtame näiteks kasvõi sõja Rwandas. Sõjavangidel raiuti käed otsast, et nad enam võidelda ei saaks.“

      „Mõnedel juhtudel raiuti lausa külade kaupa inimestel käed küljest,“ sekkus Klippan. „Meestel, naistel, lastel, lihtsalt selleks, et nad ei saaks oma isikut tõendada ega hääletada.“

      „Mis mõttes?“ küsis Lilja. „Hääletamine on midagi, mida tehakse anonüümselt.“

      „Jah, aga selleks, et üldse hääletama pääseda, tuleb oma isikut tõendada, ja seda tehti käejälgedega.“

      Fabian ei arvanud, et mõrv oli seotud islami karistusega varastamise eest. Tema mäletamist mööda ei olnud Jörgen Pålsson varas. Riiukukk küll, aga mitte varas. Käed olid maha saetud ja duširuumi viidud. Mida see võis tähendada? Polnud mingit kahtlust, et tapja püüdis mingit sõnumit edasi anda.

      „Risk, millele sa mõtled?“

      Ta vaatas üles ja kohtas Tuvessoni uudishimulikku pilku. „Mida see tapja püüab siin öelda? Kas see, et mõrv leidis aset Jörgeni töökohal, on oluline, või on see lihtsalt kokkusattumus, kuna ta juhtus töötama samas kohas, kus ta kunagi õppis?“

      „Kas sa vihjad, et see võib olla mõni õpilane?“

      „Ma ei ole kindel. See võib olla ka õpetaja. Võib-olla keegi, keda ta kuritarvitas.“

      „Kuritarvitas? Mida sa silmas pead? Nagu vägistas?“ küsis Klippan.

      „Kui motiiviks oleks olnud kättemaks vägistamise eest, siis oleks tal käelabade asemel midagi muud maha lõigatud,“ ütles Lilja.

      „Veel üks asi,“ jätkas Fabian, imestades, kuidas ta küll sõna kuritarvitas peale tuli. „Kui Jörgen Pålsson tõesti Øresundi silda ületas, peaksid selle tõestuseks olema fotod, õigus?“

      „Me teame, et ta üle läks,“ lausus Klippan, ulatades talle väljatrüki logiraamatust. „Siin on kirjas täpsed ajad, millal ta Lernackeni tollipunkti läbis, nii väljumine, kui sisenemine.“

      „Teisalt ei teeks kahju ka visuaalse kinnituse saamine. Risk, oled enam kui teretulnud seda juhtlõnga edasi uurima, kui sa ise tahad,“ pakkus Tuvesson.

      „Loomulikult,“ vastas Fabian, mõistes, et Klippanil oli olnud täielikult õigus. Mõtted puhkusest näisid üha ebamäärasemana.

      „Klippan ja Irene, ma tahan, et te tuvastate kõik selles klassis õppinud ja uurite välja nii palju kui ilma otsese kontaktita võimalik. Kuna kuriteo toimepanija võib olla üks nendest, siis tahan, et hoiaksime asja võimalikult kaua vaka all, kuni oleme rohkem välja uurinud. Kas see on selge?“

      Lilja ja Klippan noogutasid.

      „Aga Fabian? Mida me temaga teeme?“ küsis Lilja. „Ka tema käis selles klassis.“

      Kõik pöörasid pilgud Fabianile.

      „Ma tegelen temaga ise,“ ütles Tuvesson.

      „Ja siis on meil veel ka ohvri naine,“ ütles Klippan. „Ee… СКАЧАТЬ