Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noogutas ja nad pöörasid ümber nurga koolimaja taha. Umbes kahekümne meetri kaugusele, kraana kõrvale, oli pargitud kastiga maastur, Chevy. Politseilindiga oli juba eraldatud küllaltki suur ala. Territooriumit valvasid kaks mundris politseinikku.

      Fabianile ja Tuvessonile tuli vastu keskealine hõrenevate juustega mees, kes kandis ühekordset sinist kaitseriietust. Mehe prillid toetusid peaaegu ninaotsale.

      „Tahaksin teid omavahel tutvustada,“ sõnas Tuvesson. „Ingvar Molander, meie kohtu-uurija, see on Fabian Risk, kes alustab ametlikult alles augustis.“

      „On seal vahet, kui käsil on selline juurdlus, millest läbi hammustada?“ Molander nihutas oma prillid veelgi allapoole ja sirutas käe, samal ajal ainiti Fabianit silmitsedes. „Paneb mõtlema küll,“ valetas Fabian Molanderi kätt surudes.

      „Selle koha pealt on sul õigus. Luban, et sa ei pea pettuma.“

      „Ingvar, ta on siin vaid kiire ülevaate saamiseks.“

      Molander kostitas naist pilguga, mis küll vastumeelselt, aga siiski tekitas Fabianis uudishimu. Seejärel juhatas Molander nad koolimajja ja andis kummalegi samasuguse kaitseriietuse komplekti nagu tal endalgi.

      Fabian polnud selles koolimajas sees käinud peaaegu kolmkümmend aastat. Kõik nägi välja täpselt selline, nagu ta mäletas – punastest tellistest koridoriseinad ja heli summutavad kahhelkivid, mis sarnanesid lakke kinni jäänud kokkupressitud prügiga. Nad suundusid koridori kaugemas otsas asuvasse puidutöökotta. Fabian polnud puidutöötlemise vastu vähimatki huvi tundnud seni, kuni mõistis, et tööõpetustunnis on võimalik endale ise rula meisterdada. Semester hiljem oli ta kuumutanud, painutanud ja saaginud niipalju vineerplaate, et säästa nende müügist saadud raha paari ehtsate Trackeri rattakinnituste ostmiseks.

      „Lubage mul näidata teile mõrvapaika, mis ilma igasuguse kahtluseta kvalifitseerub kümne kõige hullema mõrvapaiga hulka, mida mina kunagi näinud olen.“ Molander juhatas Fabiani ja Tuvessoni üle ukseläve. „Õnneks sättis kurjategija õhukonditsioneeri kõige madalama seadistuse peale. Vastasel juhul oleks see olnud esiviie hulgas, arvestades seda, et laip on siin lebanud juba enam kui nädal aega.“ Molanderil oli õigus: töökojas oli väga külm. Tundus, nagu oleks astunud külmkappi, kuigi termomeetri järgi oli seal kaheteistkümne ja kolmeteistkümne kraadi vahel. Teised kolm sinistes kaitseriietustes politseinikku tegid ruumist pilte, uurisid sündmuskohta ja kogusid tõendeid. Puidu ja saepuru tuttav lõhn oli segunenud imala mädahaisuga. Fabian läks Jörgen Pålssoni surnukeha juurde, mis lebas ukse kõrval suures kuivanud vereloigus. Lukumehhanism ja uksekäepide olid samuti verega kaetud. Lohmakates kulunud teksastes ja verises valges alussärgis surnukeha oli olnud suur ja heas vormis mees.

      Fabian ei mäletanud Jörgenit nii suurena – sitke ja ennasttäis küll, aga mitte nii jäme. Ta pidi olema tugev nagu härg. Aga ometi oli kurjategijal õnnestunud mehe tätoveeritud käsivarte otsast mõlemad käelabad maha lõigata. Köndid olid randmete kohalt verised ja narmendavad ning Fabian ei suutnud ettegi kujutada, millist piina see võis teha. Miks just käelabad?

      „Nagu isegi näete, viitavad verised jäljed põrandal, et ta liikus tööpingi juurest selle ukseni, kust me sisse tulime,“ selgitas Molander. „Uksel pole küll lukku, aga ta ei teadnud, et see oli teiselt poolt pinkide, toolide ja laudadega blokeeritud. Kui siitkaudu pääseda ei õnnestunud, liikus ta sinnapoole ja püüdis sellest uksest välja pääseda. Aga pole ju lihtne uksekäepidet pöörata, kui sul käsi pole?“

      Fabian uuris verist käepidet.

      „Oled sa jõudnud luku üle vaadata?“ küsis Tuvesson. „See on superliimi täis, mis selgitab ka ohvri suu olukorda.“ Molander võttis välja pintsetid ja tõstis Jörgeni ülahuult, paljastades rea katkiseid esihambaid.

      „Ta püüdis seda suuga pöörata?“ küsis Tuvesson. Molander noogutas. „Rääkides ellujäämisinstinktidest. Mina oleks kindlasti surnud tervete hammastega.“

      „Ma ei mõista. Osutas ta vähemalt mingitki vastupanu?“ küsis Tuvesson.

      „Hea küsimus. Võib-olla osutas, aga ta võis olla ka uimastatud. Seda me veel ei tea. Vaatame, mida Pats laboris leiab.“

      „Kui kaua ta vastu pidas?“

      „Pakuksin, et kolm või neli tundi.“ Molander juhatas nad töökoja teises otsas oleva tööpingi juurde, mis oli niisamuti kuivanud verega kaetud. „Tapja pani tema käed selle pitskruvi vahele ja amputeeris labad selle käsisaega.“ Ta osutas pintsettidega verisele saele, mis oli põrandale visatud.

      „Kas olete suhelnud ka selle klaasifirmaga, kes auto teisaldamist nõudis?“ küsis Fabian.

      „Milleks? Kas arvad, et nad võivad asjaga seotud olla?“ küsis Tuvesson.

      „Minu arvates ei ole tegemist sellise tegelase kätetööga, kes jätaks midagi saatuse hooleks.“

      Tuvesson ja Molander vahetasid pilke.

      „Firma number on mul olemas.“ Tuvesson võttis oma telefoni välja, valis numbri ja lülitas kõlari sisse. Pärast iseäralikku helinat andis automatiseeritud häälsõnum neile teada, et valitud number ei ole kasutusel. „Näib, et sul võib isegi õigus olla. Peame kindlaks tegema, kes selle kraana rentis. Ingvar, lase kraana üle vaadata, võib-olla on seal mõni niidiots.“

      Molander noogutas.

      „Ja käed?“ jätkas Tuvesson.

      „Me pole neid veel leidnud.“

      Tuvesson pöördus Fabiani poole. „Nii? Mis sa arvad? Kas tuleb tuttav ette?“

      Fabian libistas silmad üle tööpingi, verise käsisae, põrandal olevate veriste jälgede ja ilma käelabadeta surnukeha. Ta vaatas kordamööda Tuvessonile ja Molanderile silma ja raputas pead. „Kahjuks mitte.“

      „Mitte midagi? Mitte ainsatki vihjet, et see oli keegi teie klassist, või mõtet, miks keegi just Jörgen Pålssonile midagi sellist teha võis?“

      Fabian raputas veel kord pead.

      „Olgu, proovida ju võis. Luba, et kui sul mingi idee tuleb, siis helistad mulle või tuled jaoskonnast läbi. Okei?“

      Fabian noogutas ja astus Tuvessoni kannul puutöökojast välja, peas kummitamas küsimus, mis ei annaks rahu, kuni ta sellele vastuse leiab.

      Miks just käelabad?

      18. august

      Kirjutan siia päevikusse esimest korda, kuigi sain selle emalt jõuludeks juba kaks aastat tagasi. Ta ütles, et alati on hea oma mõtted üles kirjutada, siis ei unune midagi ära. Koristasin eile kogu oma toa ära ja sain ühe musta prügikotitäie prahti. Ema oli superõnnelik ja ma leidsin üles oma C-3PO nuku, mis oli juba üle aasta aja kadunud olnud.

      Täna olid kõik taas koolis, peale Hampuse. Kõik peale minu tundsid rõõmu meie uue klassiruumi ja uute raamatute üle. Nüüd on minu kord ja see sai alguse matemaatikatunnis. Kõik vaatasid mind nii, nagu ma poleks midagi teinud. Püüdsin käituda normaalselt, nagu ma ei märkaks, aga nad vahtisid mind ikka. Ma tean, mida see tähendab. Kõik teavad. Ma teadsin, et see juhtub. Ma teadsin seda kohe, kui Hampus ütles, et ta minema kolib. Ma muudkui lootsin, et ma eksin, aga ilmselt mitte. Ma mõtlesin sellele terve suve.

      Inglise keeles istusin kõige ette, et ei näeks, kui nad mind vaatavad. Nad vahetasid omavahel kirju, aga mina teesklesin, et ka seda ei СКАЧАТЬ