Название: Ilma näota ohver
Автор: Stefan Ahnhem
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современные детективы
isbn: 9789949610457
isbn:
Põrand.
Vein ja küünlad.
For Emma, Forever Ago…
4
Fabian ja Sonja ärkasid selle peale, et Matilda neile otsa ronis, pärides, miks nad ometi elutoa põrandal magavad. Nad aitasid teineteisel selgitust improviseerida ja seletasid tütrele, et nende toas olev voodi vajab kohandamist, enne kui nad selles magada saavad. Theodor tuli trepist alla ning aitas verandal lauda katta, samal ajal kui Sonja ja Matilda poodi hommikusöögikraami järele ruttasid. Üsna pea nautisid nad hommikupäikeses ühist söömaaega. Puudu oli vaid ajaleht, mille Sonja unustas enda sõnul osta.
„Mida me täna teeme?“ küsis Matilda.
„Ma arvan, et jätkame lahtipakkimist ja…“
„Kohendame voodeid! Siis te ei pea enam põrandal magama!“
„Jah, seda ka!“ naeris Sonja. „Ja ma mõtlesin, et me võiksime pärastlõunal ujumas käia.“
„Jah!“
„Isa, kas võiksime enne poest läbi käia ja mulle hingamistoru osta?“ küsis Theodor.
„Mul on kahju, aga täna peate te ilma minuta ujuma minema.“
„Mida?! Miks?“ hüüdis Matilda. „Kas me ei olegi siis puhkusel?“
„Oleme ikka, aga isal on tarvis mõned asjad korda ajada,“ ütles Sonja. „Ja ta on täpselt sama pettunud kui meie. Meil jääb vaid üle loota, et see väga kaua aega ei võta.“ Tema pilk kohtas Fabiani oma ja mees sai aru, et naine oli poes ajalehte lugenud.
FABIAN ASTUS HILJUTI ehitatud valgesse politsei peamajja, mis asus kohe E4 maantee ääres ja vaid kiviviske kaugusel vanast kindlusesarnasest Berga vanglast. Ta läks valvelaua juurde. Sellele oli kuhjatud neli ajalehte: Helsingborgs Dagblad, Kvällsposten, Dagens Nyheter ja Svenska Dagbladet. Fabian heitis pilgu kõige pealmise ajalehe esiküljele: TÖÖÕPETUSE ÕPETAJA PIINATI JA MÕRVATI OMAENDA KLASSIRUUMIS.
Kas seda pealkirja Sonja lugeski? Kahes ajalehes oli toodud sama foto, millel oli koolimaja taha pargitud kraana ja Jörgeni maastur. Maasturi numbrimärk oli häguseks tehtud, aga punane hoone ja selle pikad vangikongi aknaread näitasid väga selgelt, millise kooliga on tegu. Ja kui palju tööõpetuse õpetajaid seal ikka töötab?
Fabian tutvustas end mehele valvelauas ja selgitas olukorda: ta ei pidanud tegelikult tööle tulema enne augustit, aga Tuvesson oli ta mõrvatud tööõpetuse õpetaja tõttu välja kutsunud ja palunud läbi astuda, kui tal mingi mõte tuleb. Valvelauaametnik, kolmekümnendates eluaastates ja politseivormis mees, hakkas enda ees olevat klaviatuuri toksima. Mehe soeng meenutas Fabianile pilte 1930ndate aastate Saksamaalt ning talle avaldas muljet tema sirge rüht.
„Kuidas teie nimi oligi?“
„Risk. Fabian Risk. Aga ma ei usu, et te mind andmebaasist leiate. Nagu ma ütlesin, ei alga minu teenistus enne kui alles augustis.“ Valvelauatöötaja ignoreeris teda, maadles hiirega, sisestas käske ja põrnitses ekraani, tema ilme muutus järjest närvilisemaks. „Palun vabandust, kuid ma ei suuda teid leida.“
„Ma ütlesin, et te ei leia mind, aga kui te helistate Tuvessonile…“
„Astrid Tuvesson on nõupidamisel ja talle ei meeldi, kui teda sel ajal tülitatakse.“
„Mina peaksin samuti sellel nõupidamisel olema! Ta ilmselt ootab mind praegu,“ valetas Fabian ning taipas siis, et tema toon on ülemäära vihane. „Kas teie arvates on parem, kui mina talle helistan?“
„See ei ole minu otsustada, kellele te helistate, aga ma luban teile, et ta ei vasta. Ta ei võta kunagi telefoni vastu, kui on koosolekul.“
Fabian teadis, et ilmselt on mehel õigus. Ta oli juba püüdnud helistada, kuid tulemuseta.
„Niisiis, kuidas ma sisse pääsen?“
„Ärge minu käest küsige. Mina ei tea. Ma ei saa ju kõiki sisse lasta, kes tahavad. Kujutage ette, kuidas see välja näeks.“
„Te olete ilmselt Fabian Risk,“ kuulis ta oma selja taga naise häält ütlemas.
Fabian pööras ümber ja nägi naist, kes tema hinnangul võis olla umbkaudu kolmekümne viiene. Naine oli heas vormis ning kandis lühikeste varrukatega ruudulist särki ja rebitud äärtega lühikesi teksasid. Tumedad juuksed olid pügatud poisipeaks ning ühes kõrvas oli vähemalt kakskümmend kõrvarõngast.
„Kaks-Ühes ütleski, et tõenäoliselt sa seisad siin ja püüad sisse saada. Ma ei uskunud, et sa enne augustit alustad.“
„Mina ka mitte,“ vastas Fabian, mõeldes, kui palju Tuvesson õigupoolest tema kohta teada oli saanud.
Nad surusid kätt.
„Irene Lilja.“
„Ehk suudad sina veenda seda meest mind sisse laskma,“ ütles Fabian valvelauas olevale mehele osutades.
„Teda pole andmebaasis ja mulle on antud selgesõnaline korraldus mitte kunagi, mitte mingil tingimusel sisse lasta kedagi, keda ei ole…“
„Kõik on kontrolli all. Ta võib koos minuga tulla ja ma hoolitsen selle eest, et ta end sisse kannab.“ Lilja andis Fabianile käeviipega märku järgneda talle läbi klaasuste liftide poole. „Vedas sul, et ma hilinesin. Florian võib olla ülemäära innukas.“
Nad astusid lifti ja Lilja pöördus tema poole.
„Kas sul on juba mingeid mõtteid?“
„Paraku mitte.“
„Aga miks sa siis siin oled? Nagu ma aru sain, kolisid sa alles äsja linna tagasi ja sul peaks olema kuhjaga tegemisi.“
Fabian hakkas midagi vastuseks pomisema, kuid liftiuste avanemine katkestas teda.
Lilja juhatas ta koosolekuruumi. See oli avar ruum, kust avanes suurejooneline vaade Helsingborgile, Øresundile ja kaugemale. Toa keskel oli ovaalne laud ning hästivalgustatud seinad toimisid nii märkmetahvlina kui ka ekraanina lakke monteeritud projektorite jaoks. Fabian ei olnud kunagi varem näinud nii uut ja kaasaegset konverentsiruumi. Ta oli harjunud koosolekutega akendeta ja ventilatsioonita tubades.
„Ei, ta ei ole veel välja nuputanud, kes kurjategija on, nii et võite uuesti sisse hingata,“ teatas Lilja.
„Tahtsin lihtsalt istuda ja kuulata, mida olete teada saanud, kui see teile sobib?“ küsis Fabian.
„Muidugi sobib. Tule sisse ja võta istet,“ vastas Tuvesson ning tutvustas teda ülejäänud rühmale.
Ruumis oli vaid üks inimene, kellega Risk veel kohtunud ei olnud: Sverker „Klippan“ Holm, pisut üle viiekümnene jõulise olekuga mees. „Peame ilma Hugo Elvinita hakkama saama. Ta sõitis äsja Keeniasse ega tule sealt enne kuu aja möödumist tagasi.“
„Keenia,“ torises Klippan. „Ah, et sinna pead minema, kui tahad veidikeseks aja maha võtta.“ Ta pöördus Fabiani poole. „Risk. See on su nimi, õigus?“ Fabian noogutas. „Ma hoiatan sind. Niipea, СКАЧАТЬ