Ilma näota ohver. Stefan Ahnhem

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see tema?“ uuris ta, osutades sõrmega pikkade lokkis juustega blondile tüdrukule läbikriipsutatud Jörgeni kõrval. „Nad olid juba tol ajal koos. Uskumatu. Kui soovite, siis võtaksin temaga meelsasti ühendust.“

      „Kindel see, et võtaksid,“ ütles Klippan klassipilti silmitsedes. „Oli see vast kaunitar.“ Ta krabas Fabianil õlast.

      „Sellel, kuidas nad sel fotol paistavad, on ilmselt väga vähe ühist sellega, kuidas nad praegu välja näevad, kahjuks,“ lausus Molander.

      „Jah, no vaadake Fabianit,“ ütles Lilja ning kogu ülejäänud grupp purskas naerma. Nad korjasid oma dokumendid kokku ja lahkusid ruumist – kõik peale Tuvessoni.

      „Ma ei ole kindel, mis sa sellest arvad, aga ilmselgelt oleksin sulle väga tänulik, kui sa tõesti tahaksid meid uurimises aidata, aga ma saan väga hästi aru, kui eelistad sellele oma puhkust perekonnaga. Valik on täielikult sinu enda teha.“

      „Ma aitan hea meelega,“ kinnitas Fabian rõõmsalt. Aga ta ei suutnud peast heita mõtet, et Tuvesson on asjadest täiesti valesti aru saanud. Mis valikut tal on, arvestades juhtunut? See polnud tal esimene kord töötada juhtumi kallal, kus kurjategija oli üksikasjalikult ette valmistunud. Aga see kord oli täiesti erinev. Keegi tema vanast klassist oli jõhkralt tapetud ja leitud mõni päev hiljem, täpselt samal päeval, kui ta koos oma perega tagasi kodulinna saabus. Muidugi võis tegu olla juhusega. Aga miski ütles talle, et see oli samavõrd juhuslik, kui maha saetud käelabad.

      „Ühe asja tahan ma sulle täiesti selgeks teha,“ ütles Tuvesson Fabiani pilku kohates. „Ma ei tea, kuidas te Stockholmis asju ajasite, aga siin oleme me üks meeskond ja töötame koos – ja see kehtib ka sinu kohta.“

      Fabian noogutas.

      „Tore. Ma korraldan nii, et su palk hakkab jooksma alates tänasest.“

      „Oleks suureks abiks, kui sa mind andmebaasi lisad, et see valvelaua Florian mind edaspidi sisse laseks.“

      „Loomulikult. Saad ka pääsukaardi. Ilmselgetel põhjustel ei ole me jõudnud su töölauda veel valmis seada, aga sa võid seniks laenata Hugo Elvini oma. Nagu sa kuulsid, on ta mõned nädalad töölt eemal. Ma näitan sulle, kus see asub.“

      Fabian järgnes läbi jaoskonna Tuvessonile, kuid ei kuulanud sõnagi, mida naine talle rääkis. Tema mõtted olid hoopis mujal. Alates sellest, kui ta Jörgen Pålssoni tapmisest teada oli saanud, näris tema alateadvuses miski, miski, mis keeldus pinnale tõusmast. Nõupidamise ajal oli see tunne veelgi tugevnenud. Ei olnud juhuslik, et ta Jörgeni mõrvamotiive arutades kasutas sõna kuritarvitas.

      Tema kooliaja mälestused hakkasid muutuma selgemaks ja intensiivsemaks. Temas tekkis eriskummaline tunne, et Jörgen Pålsson oli saanud täpselt selle, mille oli ära teeninud.

      5

      ESIALGU EI TUNDNUD LINA PÅLSSON TEDA ÄRA, kuigi ta kasutas enda tutvustamisel oma täisnime ja meenutas naisele, et nad õppisid terve koolipõlve ühes klassis. Tegelikult rääkisid nad küll telefoni teel, mitte ei kohtunud isiklikult, aga naine oli täielikus segaduses, mis tekitas Fabianis kahtluse, kas see ikka tõesti oli Lina, kellega ta samas klassis käis. Tal ei tekkinud mingisugust seost enne, kui mees kasutas hüüdnime „Fabbe“, pärast mida kutsus naine ta juba samal päeval kella üheks enda poole kohvile. Fabianil jäi veel aega end oma uue töölaua taga sisse seada ja Øresundi sillaga ühendust võtta.

      Hugo Elvini töötool nägi välja nagu väga lahe katseeksemplar tulevikust. Selle küljes oli hulgaliselt igasuguseid nuppe ja kange, kuid istuda sellel väga meeldiv ei olnud. Tõtt-öelda oli see äärmiselt ebamugav, nii et Fabian hakkas seda mitmete kangide abil reguleerima, püüdes samal ajal Øresundi silla peakeskuse administraatorile oma helistamise põhjust selgitada. Teda suunati kellegi teise juurde. Sel ajal, kui telefon kutsus, õnnestus tal leida toolil enda jaoks ideaalne seadistus. Ta püüdis ette kujutada, milline on Hugo Elvini kehatüüp.

      „Kas te olete nagu see Kurt Wallander?“ kostis järsku toru teisest otsast naisehääl. Fabian, kes polnud õigel ajal aru saanud, et telefon oli kutsumise lõpetanud, selgitas naisele, et Wallander oli temast auastmelt kõrgemal. Õigem olnuks öelda, et oleks olnud temast auastmelt kõrgemal, kui Wallander poleks olnud väljamõeldud tegelane.

      „Kas te tõesti olete kõik päriselus nii nutikad?“ jätkas naine teisel pool telefonitoru.

      Viis minutit hiljem oli Fabianil õnnestunud Kurt Wallander vestlusest kõrvaldada ja hakata ise küsimusi esitama. Naine teisel pool toru vastas neile ja seletas talle, et igat sõidukit, mis läbis Lernackeni tollipunkti, pildistas kaks kaamerat: üks eest, et jäädvustada sõiduki numbrimärk, ja teine pealt, et mõõta sõiduki pikkust ja tagada korrektne teemaks. Samuti kasutas silla peakeskus fotosid tõendusmaterjalina, kui keegi püüdis maksmisest kõrvale hiilida.

      Fabian ütles naisele, et nad otsivad Chevy maasturit numbrimärgiga BJY 509, mis pidi Taani sõites tollipunkti läbima teisipäeval, 22. juunil, pisut peale kella kuute hommikul, ja naasma samal õhtul 23.18. Naine lubas fotod üles leida ning küsis Fabiani e-posti aadressi, millele ta need saata saaks. Fabian andis talle Tuvessoni meiliaadressi, kuna talle endale polnud seda veel loodud, ning tänas naist abi eest. Seejärel lahkus ta politseijaoskonnast, et minna kohtuma Lina Pålssoniga.

      GPS KÄSKIS FABIANIL Ödåkra juurest ära pöörata; see juhatas teda läbi piirkonna, mis ei erinenud ükskõik millisest teisest äärelinnast, kuni ta jõudis Tögatanile, kus peatus maja number üheksa ees. Ta väljus autost ja kõndis kahekorruselise maja juurde, mis oli ehitatud samasugustest punastest tellistest nagu Fredriksdali koolimaja. Fabian ei suutnud mõista, kuidas Jörgen ja Lina olid kokku jäänud enam kui kolmekümneks aastaks. Kooli ajal oli ta kindel olnud, et nad ei pea semestritki vastu.

      Fabian helistas uksekella ja meenutas, kuidas ta esimest korda Lina perekonna korteri uksekella helistas. Ta õppis siis neljandas klassis ning polnud piisavalt julge, et paigale jääda – enne kui tüdruku isa ust avama jõudis, pages ta korrus kõrgemale peitu.

      Fabian ja Lina olid kokku leppinud, et kõnnivad hommikuti koos kooli ning sealt alates helistas ta igal hommikul tüdruku uksekella. Teekond kooli oli olnud tema päevade kõrghetk. Siis oli Lina ainuüksi tema päralt. Nad jalutasid ja naersid ning ta oli teinud kõik, et see teekond võimalikult kaua kestaks. Klippanil oli õigus. Lina oli kindlalt olnud nende klassi kõige ilusam tüdruk ning Fabian tahtis teada, kas ta oli ikka veel sama kena.

      Ukse avas suur, rasvumisele kalduv naine. Ta kandis kottis pruuni kleiti ning tema juuksed olid mustad, välja arvatud juuksejuured, mis olid hallid. Ta näis väsinud ja kurnatud. Eelkõige nägi ta välja tunduvalt vanem kui nelikümmend kolm. Ilmselt oli Molanderil vananemise suhtes õigus, mõtles Fabian. „Teie olete vist Fabian Risk,“ ütles ta. Fabian noogutas, surudes naise kätt. „Agneta. Lina onutütar. Me oleme siin vahetustega, et ta üksi ei peaks olema. Tulge sisse.“

      Fabian järgnes naisele majja. Tema silmad libisesid üle elutoa, mis oli palju kenam, kui maja välisilme järgi võinuks arvata. Linat aga polnud kusagil näha. „Oodake siin, ma toon kohvi,“ ütles Agneta kööki kadudes.

      Fabian astus raamaturiiuli juurde. Isegi praegu, digitaalse allalaadimise ajastul, on kodune raamaturiiul üks neist kohtadest, mis kätkeb endas kõige rohkem saladusi.

      See konkreetne riiul sisaldas üsna harilikke raamatuid, kultuuriesemeid ja muid asju. Klaasitagust täitsid värviliste likööripudelite kollektsioon ja erineva suurusega kristallklaasid, millele lisaks suveniirid Kreekast ja Kanaaridelt. CD-kollektsiooni moodustasid mõned vähesed kogumikplaadid ja DVD-plaatidest pooled СКАЧАТЬ