Märk. Jason Pinter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles ta, „mul on sulle töö.”

      „Jah? Kes siis nüüd suri?”

      Wallace naeris südamlikult. „Ei, mitte midagi sellist. Sa oled ju Rockefelleri keskust näinud?”

      „Ma tean seda, jah.”

      „Siis oled sa ju ka neid ämblikke näinud, mis selle ees seisavad?”

      Mulle ei meeldinud suund, kuhu see jutt liikus.

      „Oh, jah, ikka.” Ämblikud, kellest Wallace rääkis, ei olnud muidugi elus. Ta mõtles tohutuid kujusid, mille mingi kuulus kunstnik oli vanametallist konstrueerinud. Ainsad, keda selline „kunst” huvitas, olid fotokatega turistid ning põngerjad, kes turnisid kujudel nagu Stephen Kingi õudusunenäost pärit ronimispuudel.

      „Ma tahan kolmsada sõna kujude ja kunstniku kohta. Minimaalselt kaks tsitaati möödakäijatelt. Kolmapäevase lehe jaoks.”

      Ma kuulsin Paulina köhatust. Wallace ei lahkunud, vaid ootas mu vastust.

      „Ma arvan, et tal on ülesandega probleem, Wally,” ütles Paulina, ajastades lause täiesti valele ajale. Wallace kergitas kulme. Mina vältisin mõlema pilku.

      „On see tõsi?” küsis Wallace. Ma ei öelnud midagi. Paulinal oli õigus. Ma ei tahtnud nekrolooge kirjutada ja päris kindlasti ei tahtnud ma intervjueerida mingeid Põhja-Dakota turiste lennukisuuruste metallputukate teemal.

      „Kas tahad, et vastaksin ausalt?” küsisin.

      „Kindlasti.”

      Ma vaatasin Paulina poole. Naine teeskles, et kirjutab.

      „Ma arvan, et see pole päris minu ala. Ei taha ämblikearmastajaid solvata, aga sa ei esita mulle just väljakutseid. Sa ilmselt saad sellest ise ka aru.”

      Wallace asetas pöidla suule ja hakkas küünt närima.

      „Nii et sa tahaksid huvitavamaid lugusid?” Noogutasin. Kõndisin õhukesel jääl. Ma küsisin just suure ajalehe peatoimetajalt rohkem vastustust. Olles töötanud vähem kui kuu. Ilmselt on tuhandeid inimesi, kes tapaksid võimaluse eest Gazette’i nekrolooge kirjutada, kuid teadsin, et suudaksin enamat.

      Lõpuks ütles Wallace: „Anna andeks, Henry, aga praegu pole mul tõesti sulle muud anda. Usu mind, need lood on tegelikult tähtsad. Sa tahad…” Kõik, mida kuulsin, oli bla bla bla, usu mind, bla bla bla.

      „Saad aru, mida ma mõtlen?” uuris Wallace. Ma ei kuulnud enam Paulinat. Ma ei liigutanud, ei noogutanud. Ma kuulsin, mida Wallace rääkis, kuid ei uskunud seda tegelikult. Just siis, kui hakkasin suud avama, kõlas uudisteruumis ootamatult üks hääl.

      „Mul on midagi, millega Parker võiks mind aidata.”

      Kolm pead pöördus. Hääl kuulus Jack O’Donnellile, kes vahtis mind. Olin lõpmatult tänulik.

      Wallace’i näol väreles õrn naeratus ning ta viipas mind vanema reporteri poole.

      Enne, kui ma suutsin mõista, et Jack O’Donnell – Jack pagana O’Donnell – minuga räägib, olin ta laua juurde koperdanud. Mees nõjatus tooli seljatoele. Ta lõuga kattis ajamata habe ning lauda lugematud täiskirjutatud märkmepaberid. Laual oli ka foto kaunist naisest, kes pidi reporterist vähemalt kümme aastat noorem olema.

      „Nii et sa otsid väheke tegevust?” uuris O’Donnell. Mu lõug värises ning ma kokutasin: „Jah, härra.” Tundsin ta hingeõhus kohvi ja tubaka lõhna ning soovisin, et saaksin selle hõngu pudelisse panna ja koju kaasa võtta.

      O’Donnell libistas käe paberikuhja alla ja tõmbas välja märkmiku. Ta uuris seda, tõmbas pealmise lehe välja ja ulatas mulle.

      „Ma ei tea, kas sa oled kuulnud, aga ma töötan praegu kurjategijate rehabilitatsiooni teema kallal.” Noogutasin ja jäingi noogutama. „Kas sinuga on kõik korras?” Noogutasin veel.

      Jack mõmises ohates olgu. „Ma nimelt uurin tosina endise vangi elu praegu. Ja lõpuks loodetavasti seon selle suurema uurimusega meie kohtusüsteemi efektiivsusest või selle puudujääkidest.” Noogutasin veel. See tuli mul juba päris hästi välja.

      Kui küsisin: „Mida sa tahad, et ma teeksin?”, värises mu hääl hullemini kui viieteistaastasel poisikesel alkoholipoes. Köhatasin ja kordasin uuesti kindlamal häälel.

      O’Donnell osutas märkmepaberile, kus oli kirjas üks nimi, aadress ja telefoninumber.

      Luis Guzman. 105. ja Broadway.

      „Ma helistan härra Guzmanile ja ütlen, et mu kolleeg tuleb intervjuud tegema. Rääkisin juba tema järelevalveametnikuga ja leppisin kokku. Eksvangidele avaldatakse survet, et nad oleksid selliste asjadega nõus. Ära karda teda mõjutada, kui ta ei peaks rääkida tahtma. Mul pole lihtsalt aega kõigi kaheteistkümnega rääkida. Tähtaeg nihkub lähemale. Anna mulle käsikiri ja vali midagi illustreerivat välja. Siis tahame mõlemad Wallace’iga ühte eksemplari. Kui sa saad seda, mida tahan, annan sulle veel mõne otsa.”

      „Nii, et ma hakkan sinuga koos selle kallal tööle?”

      „Just nii.”

      „Otse koos sinuga?” O’Donnell naeris.

      „Tahad, et ma sind jalutuskepiga lükkaksin või? Guzman istus paar aastat relvastatud röövi eest. Kuid sellest ajast peale on ta olnud tõeline musterkodanik. Mis sa arvad? Saad hakkama?”

      Noogutasin.

      „Ma eeldan, et see oli jaatus ja sul pole Tourette’i sündroomi?”

      „Jah, see oli esimese küsimuse kohta.”

      Jack mõõtis mind pilguga ja patsutas mu küünarnukki. Wallace’ile meeldis õlg, O’Donnellile küünarnukk. Kui mina hakkan kunagi esiküljelugusid kirjutama, patsutan inimesi võib-olla originaalsuse mõttes kaelale.

      „Tee seda hästi, Henry, mul läheb veel abi vaja.”

      Seekord oli mul noogutamisega tõsi taga.

      4

      Sellel ööl lamasin ärkvel, painatud mälestustest, mida soovisin unustada ja reaalsusest minema pühkida. Kuid see polnud võimalik. Need mõtted jäävad mind aastateks kummitama. Abitus, mida sel ööl tundsin, ei kao kunagi. Kõik luupainajalikud unenäod kahvatusid reaalsuse ees.

      See juhtus umbes kolme kuu eest veebruaris. Tegelesin oma lõputööga, ronides viimaste kümnendike punktide pärast nahast välja, et tööandjatele muljet avaldada. Olin veetnud kolm ööd järjest magamata ning mu aju oli kokkukukkumise äärel. Olime Myaga terve nädala tülis olnud. Põhjuseks oli midagi helistamata jätmise kohta. Tema oli New Yorgis ja mina Ithakal. Nüüd pole neil detailidel tegelikult enam tähtsust.

      Viskasime kordamööda toru hargile ning ütlesime sõnu, mida hiljem kahetsesime. Kolmveerand kaksteist, kui mu ärapiinatud mõistust täitis Flaubert, nimetas Mya mind lapsikuks. Öelda, et see oli viimane piisk, oleks sama mõttetu, kui Titanicu kapten oleks öelnud: „Ups!”

      Mina ütlesin Myale, et ta on mõrd ja et olen meie suhtest tüdinenud. Ütlesin ka, et mulle aitab tema lollustest. Ta kutsus mind värdjaks ning mina olin nõus. Siis viskasin СКАЧАТЬ