Märk. Jason Pinter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aastane. Ainus mees, kes tekitas isegi minus tunde, et olen laisk olnud.

      Hearts tunnetas esimesena trükimeedia potentsiaali. Kasutas ära suuri pealkirju ning rikkalikke illustratsioone. Kurjad keeled süüdistasid teda Hispaania-Ameerika sõja õhutamises hukkamõistvate artiklitega inimõigustest Hispaanias. Kuid Hearts ütles selle peale oma illustraatorile: „Sina varusta meid piltidega, mina varustan sõjaga.”

      Sellest ajast alates tundub lausa, nagu oleks ajakirjandus taandarenenud. New York Timesi skandaal tõestab seda. Mõned inimesed heitsid selle küll kui üksikjuhtumi kõrvale, teised muutsid vaikselt oma resümeed. Ja mina jälgisin kogu lugu pead raputades, vihast värisedes ja oodates juba kannatamatult, millal saan süsteemi paika raputada.

      Sest kui Jacki ütlus vastab tõele – ja ma usun, et vastab –, siis mürgitab see veri roiskuma minnes kogu ühiskonna. Valetajaid, luiskajaid ning Donald Trumpi suuruse egoga idioote kerkis nagu rotte esile meeste ja naiste seast, kes oleksid pidanud lugusid tegema, mitte ise lugudeks ainest andma.

      Alles eile ilmus üks nooremreporter Washington Posti kotitäie amfetamiini, kahe tassi kohvi ja kuuetunnise tähtajaga kahe tuhande sõnalisele loole, mida ta veel alustanudki polnud. Ta käkerdas loo kokku, läks koju, lõi elukaaslast ning hüppas viiekümnendalt korruselt alla. Valas lihtsalt õli tulle.

      Mina tahtsin saada vastumürgiks, võtta uhkusega üle Jack O’Donnelli mantli ning puhastada see viimase aja kõntsast. Tahtsin saada lahti mürgist, mis oli ajakirjandust manduma sundinud, tahtsin tuua usutavuse tagasi uudisteruumi. Jack O’Donnell oli andnud mulle murdumatu usu sellesse, mida üks hea reporter suudab korda saata. Siin ma nüüd olin, ainult paari meetri kaugusel kangelasest endast. Oli aeg kas tööle asuda või käega lüüa.

      Kui olime tooliseljatugedele visatud pintsakutest ja põrandat katvatest tühjadest pastakatest mööda pääsenud, jõudsime minu lauani. Tundsin ennast väikese poisina kommipoes. Mu laud oli täpselt akna all, vaatega verandale. Väärt valdus. Võin vaadata erinevast rahvusest turiste, kes pildistavad kuldseid kujusid ja rahvuslippe ning imetlevad uskmatusega linna, justkui poleks iialgi kuulnud, et sellised arhitektuuriimed olemas on. Päikesevalgus voolas üle mu uue töökoha, pannes äsjapestud valged seinad särama ja tundsin end tõeliselt õnnistatuna.

      „Tere tulemast uude koju,” ütles Wallace. „Täielikult varustatud kõigega, mida sa siin näed.”

      „Kas peaksin kellegagi eriliselt hästi läbi saama?” uurisin mina.

      „Mõne vana olijaga, usun, et saad ise aru,” sosistas Wallace ettepoole kummardudes. „Vaata, et kõik nende soovid saaksid rahuldatud!”

      Ma ei teadnud, mida öelda. Mõtles ta seda tõsiselt?

      Wallace naeris ja patsutas mind seljale. „Sa sulandud hästi sisse, ära muretse.”

      Ta kummardus üle vaheseina ja koputas õlale naisele, kelle töölaud asetses minu oma kõrval. Naine pöördus hästiõlitatud toolil kriuksumata ringi ja vaatas mind. Ta oli sale, blond ja üsna kena. Ta oli hilistes kolmekümnendates või varastes neljakümnendates ning ta näol oli nii täiuslik „mida kuradit sa tahad?” ilme, et pidin arutlema, kas ta ehk seda nägu kodus peegli ees ei harjuta. Tal oli seljas roosa särk ning mustad Capri püksid, juuksed tugevas hobusesabas. Abielusõrmust polnud. Nagu paistis, polnud ka rinnahoidjat. Kui Mya kodus küsib, millised mu kolleegid välja näevad, pean valetama.

      „Paulina,” ütles Wallace kõrvale astudes, „see on Henry Parker. Esimest päeva tööl.”

      Paulina kirtsutas nina. „Kas ta võtab Phili vana laua?”

      Wallace köhatas piinlikkusega: „Jah, ta võtab Phili vana laua.”

      Paulina uuris mind läbitungiva pilguga ning sirutas siis viimaks käe. Surusin ta apaatset tuima kätt.

      „Tere tulemast hullumajja, uus tüüp,” ütles ta.

      „Tänan, olen väga elevil, et…”

      „Ei vedanud, et Phili vana laua said. Kas ütlesid talle juba, mis Philiga juhtus, Wally?” uuris naine.

      Wallace ohkas. „Ei, pole veel võimalust olnud.”

      Paulina väristas end. „Halb karma, Henry.” Ta uuris mind huviga. „Henry. Veider nimi nii noore mehe jaoks. Kuidas sa selle said?”

      „Sain? Ma…”

      „Ei meeldinud oma vanematele?”

      Mu silmad tõmbusid jäiseks ning Paulina sai aru, et oli liiga kaugele läinud. „Ma lollitan niisama. Sul on hea nimi, Henry. Mulle meeldivad erilised asjad.” Ta vaatas Wallace’i poole: „Kas see on see noormees Oregonist?” Ta vaatas uuesti minu poole. „Wallace’i sõnade järgi olid sa tõeline leid. Kas see on tõsi?”

      Püüdsin pinget maandada. „Jah, K-martis oli noorte reporterite soodusmüük, Wallace sai mu kahekümne viie protsendilise allahindlusega.” Paulina kortsutas kulmu ja raputas pead. Wallace pööras pea häbiga kõrvale. Andsin endale mõttes kõrvakiilu.

      Paulina ütles: „See polnud isegi naljakas. Sa pole siin veel piisavalt kaua olnud, et võiksid halbu nalju teha.”

      „Vabandust, nüüdsest räägin ainult naljakaid nalju.”

      „Või üldse mitte,” vastas naine.

      „Või üldse mitte.”

      Paulina naeratas hulga soojemalt.

      „Hästi!” teatas naine ja tõstis pastaka, mis oli üsna katki näritud. Märkasin, et ta laua all vedeles mitu paari jalanõusid. Läikivad punased kingad, kantud tossud, mugavad sandaalid.

      „Kui sul mõistust on, hoiad kontoris mitut paari jalanõusid,” seletas Paulina. „Iial ei või teada, mis lugu pead jahtima minema. Pead alati valmis olema.” Wallace noogutas ning mina jätsin näpunäite meelde.

      „Palju edu sulle, Henry,” lisas naine. „Wally on tubli mees. Kuula, mis tema sulle räägib.”

      „Kindlasti.”

      Paulina pööras uuesti arvuti poole ja hakkas trükkima.

      „Ta on hea ajakirjanik,” ütles Wallace heldinult. „Paulina on sellel kuul juba kuus korda meile päevakangelase leidnud.”

      „Seitse korda, Wally,” täpsustas Paulina. „Kui selle mu tööaruandes segi ajad, siis helistan oma advokaadile!”

      „Päevakangelane?” küsisin mina.

      „Iga päev üks kangelane,” selgitas Wallace. „See on esikaanelugu, see, mis lugejaid tõmbab. Ühel päeval võib see olla sõda, teisel valimised, kolmandal lugu mehest, kes peab koduloomana tiigrit, või kuulsusest, kes magab lapsehoidjaga.”

      Paulina lisas: „Igal päeval on oma kangelane. Lihtsamalt öeldes on see selle päeva põhiline uudis. Iga päev vajab kangelast. Ilma selleta uudiseid polegi. Me ei müü lehti, Gazette ei too raha sisse, meid kõiki vallandatakse ning sina oled tagasi Oregonis, enne kui arugi saad. Ja reporter, kes kirjutab kalendriaasta jooksul kõige rohkem kaanelugusid, saab päris korraliku preemia. Nii et hakka tööle. Võimalusi lebab igal pool.”

      Wallace ütles: „Ära muretse. Su võimalus tuleb. Praegu püüa uutelt kolleegidelt töönippe õppida. On СКАЧАТЬ