Märk. Jason Pinter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Tead küll, Bob Woodward? Raamat „Kõik presidendi mehed”.”

      „Jah, sellel hoonel on hea puitkonstruktsioon,” vahetas Manuel teemat ja koputas sõrmega seina pihta.

      Pole mõtet selgitada. Varsti saavad kõik teada. Gazette’i uudisteruum oli minu varjupaik. Sellest korterist saab mu maskeering, mis varjab endas suurt kangelast.

      „Sulle hakkab siin meeldima,” kinnitas Manuel. „Nagu kodus.”

      Jah, mõtlesin. Just nagu kodus. Nagu kodus, mida oleksin endale soovinud selle hurtsiku asemel, kus ainsateks häälteks olid kraani tilkumine ja sõim mehe suust, kes nimetas end minu isaks. Kodu. Viimaks ometi.

      Kui ankeet täidetud, läksin otse Mya juurde. Tahtsin väljakolimist tähistada. Viimase öö tema voodis veeta. Näha, kas sädemeid saab veel kord elustada. Helistasin ette, et pakkuda välja õhtusööki, kuid ta vastas kiiresti: „Henry, mul on järgmisel nädalal lõpueksamid. Õhtusöök võtaks liiga palju aega. Kui soovid, võime metroost midagi kaasa haarata.”

      Ütlesin, et pole vaja, söön tee peal.

      Ta tuli mulle uksele vastu punases hommikumantlis, blondid juuksed veest tilkumas. Ta lõhnas suurepäraselt ja värskelt. Ma tahtsin teda puudutada, teda hoida. Hoida nii nagu olin teda alguses hoidnud. Nii nagu midagi muud ei loeks ja reaalsus oleks meist väga kaugel. Panin pihu tema käele ja silitasin seda õrnalt.

      „Henry, ma just kreemitasin ennast.”

      „Vabandust.”

      „Pole midagi, lihtsalt…”

      „Ma tean.” Ta ohkas ja naeratas õrnalt.

      Võtsin tossud jalast ja asetasin need ukse juurde. Mya istus voodile, prunditas huuli ning ristas käed rinnal.

      „Räägi siis uuest kohast.”

      „No nii palju kui mina tean, pole seal keegi kunagi vähemalt ära surnud.” Tundus, et ma ei ajanud Myat naerma.

      „Tõsiselt, kuidas seal on?”

      „Noh, see on Harlemis, 112. tänava ja Amsterdami nurgal. Hoone juba ajakirjalt House and Garden auhinda ei võida, kuid on enam-vähem korralik. Mul on seal natuke ruumi, ustel on lukud ja muud mul vaja polegi.”

      „On seal puhas?”

      „No,” ütlesin sõnu valides, „puhas pole vist õige sõna. Aga see on elatav.”

      „Kas sa eeldad, et ma tulen külla?”

      „Ma lootsin, et tuled, oled ju ikkagi mu tüdruk.”

      Mya tõusis püsti ja kõndis avatud aknani. Ta uuris tänavat. Öö oli külm ja eemaletõukav. Mya näris küüsi.

      „Sa peaksid küünte närimise lõpetama,” ütlesin.

      „Ma vahepeal lõpetasin, aga see harjumus tuli tagasi.”

      Tundsin vastikut ükskõiksust, mis meie vahele laskus. Miks me koos olime? Lihtsalt harjumusest? Või lootsime tõesti, et meie suhtel on tulevikku? Võib-olla mäletasime liiga hästi neid esimesi öid, kui teineteise olemasolu oli kõik, mida vajasime?

      Mya ütles aknast välja vahtides: „Ma loodan, et uus korter sobib sulle.”

      „Mida see peaks tähendama?” Ma teadsin, et see oli lõpp.

      „Seda see just tähendaski. Ma loodan, et sulle meeldib su uus korter. Ära püüa kõike analüüsida.”

      „Ei, sinu hääles oli midagi. Ma loodan, et uus korter sobib sulle, aga… Ma tahan lihtsalt teada, mida see „aga” tähendas!”

      Mya pööras ümber. Ta juuksed langesid õlgadele. Ta nahk säras.

      „Ma arutlen vahel, Henry.”

      „Arutled, mille üle?”

      Ta pööras uuesti ümber. „Ei midagi.”

      „Ära tee nii, et sa küsid midagi ja väidad siis, et see polnud midagi!”

      „Sellest pole mõtet rääkida.”

      „On küll. Alati on.” Ma kõndisin ta juurde ja asetasin käed ta õlgadele. Mya värises hetkeks ja lõdvestus siis.

      „Vahel ma lihtsalt mõtlen asjadele.”

      Ma teadsin, kuhu see jutt jõuab ja tundsin kurgus klompi. Mu käed langesid ta õlgadelt alla ja astusin sammu tagasi. Ta hääl muutus vaikseks ja pehmeks. „Asjad on muutunud. Ma usun, et me mõlemad teame seda.”

      „Ma tean, et on.”

      „See on nii olnud sellest ajast peale, kui…”

      „Sellest ööst peale.”

      „Jah,” nõustus ta ohates, „sellest ööst alates.”

      Istusin voodile ja võtsin ühe padja sülle. Vaatasin Mya poole ja nägin õrna armi ta põsel. See oli vaevumärgatav neile, kes ei teadnud, et see seal oli. Aga mina teadsin.

      „Ma mõtlen, kas see öö ei võinud olla ettekuulutus. Tead küll, nagu märk.” Ma noogutasin, teades liigagi hästi, mida ta mõtles.

      „Mida sa soovitad teha? Lõpetada kõik kohe, kui olukord keeruliseks muutub?”

      „Praegu ei ole veel midagi keerulist, Henry. Keeruliseks läheb siis, kui mina hakkan ülikooli lõpetama ja sina teed Gazette’is öötööd. Kool ja töö võtavad palju aega, aga…” ta vakatas ja jätkas siis, „need on siiski ainult eelastmed. Ma ei taha enne lõpetamist libastuda ega keskendatust kaotada.”

      „See pole… meie ei ole… eelastmed. Kui näeme vaeva, saame selle toimima panna. Ma tean, et on juhtunud asju.” Kõhklesin ja tundsin, kuidas klomp kurku tõusis. „Halbu asju. Aga me saame neist üle.”

      „Võib-olla,” ütles Mya ebakindlalt. „Aga kui minust saab advokaat ja sinust… ajakirjanik või kes iganes, siis on meil veelgi vähem aega asju läbi arutada. Ühel hetkel peame tõsiselt kaaluma, kas see on ikka seda kõike väärt.” Teadsin, et ma ei peaks seda küsima. Kuid see põletas mind ning lihtsalt pidin.

      „Mida sa mõtlesid, kui ütlesid ajakirjanik või kes iganes?”

      „Ma lihtsalt mõtlesin, et kui sa pead karjäärile pühenduma. Kui sa teed seda, mida iganes tahad teha.” Ma raputasin pead ja viskasin padja voodi peatsisse, kuhu see jäi veidra nurga all lebama.

      „Sa pole minusse kunagi uskunud.”

      „See pole tõsi. Olen alati sinu kõrval olnud.”

      „Ülikoolis oli seda kerge teha. Seda oli kerge väita, kui sind ennast kohal polnud. Aga nüüd? Kas seisaksid ka nüüd minu kõrval?”

      Mya nägu muutus külmaks ja kogu elu voolas sellest välja. „Kuidas sa julged öelda, et ma pole sulle toeks olnud.”

      Mya СКАЧАТЬ