Märk. Jason Pinter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ segas vahele: „Mitte nagu Phil.”

      Wallace noogutas: „Jah, mitte nagu Phil.”

      Ma otsustasin, et ei päri Phili kohta. See oli agentuurisisene klatš ning ma polnud seda veel ära teeninud.

      „Võta istet,” ütles Wallace. „Vaata, kuidas see vana laud sulle sobib.”

      Istusin oma uuele toolile, pilk Wallace’il, kes ootas mu reaktsiooni. Iste polnud mugavuseks mõeldud, pigem disainitud kellelegi, kes niikuinii kogu aeg ringi liigub. Tool tõotas pigem üleval hoida, kui lasta lõdvestuda ning kujutasin ette, kuidas mu selgroog sellele reageerib.

      „Nii?”

      „See on täiuslik!” teatasin. Wallace naeris.

      „Jama. Aga küll sa ära harjud. Kas sööme neljapäeval koos lõunat? Sulle saadetakse vajalik info kõige kohta. Kui midagi vajad, anna mulle teada!” Just siis kõlas hääl üle uudisteagentuuri. Wallace’i sekretär.

      „Härra Langston, Rudy Giuliani on telefonil!”

      Wallace pomises: „Kurat, ta on ilmselt viienda lehekülje loo pärast vihane.” Wallace patsutas mind seljale. „Ja, Henry?”

      „Jah?”

      „Ära enam pintsakut ja lipsu kanna. Sa oled ajakirjanik, mitte kinnisvaramaakler. Esimene õppetund: su infoallikad tahavad tunda, et oled nendega ühel tasandil, mitte kõrgemal.”

      Kui ma end sisse seadsin, pöördus Paulina uuesti minu poole.

      „Ja veel üks asi,” ütles ta.

      „Jah?”

      „Jäta üks asi meelde ja vaata, et see sul ühtegi lugu kirjutades meelest ei läheks! Üheksakümmend protsenti meie tööst on hea ja kurja vastandamine. Ilma kurjata jääksime oma teenistusest ilma.”

      2

      „Päris hea,” ütles Manuel Vega sälgulist võtit lukuauku toppides. Lukk ei avanenud, kuid mees naeratas, nagu oleks see taotluslik ning lükkas ukse lõpuks õlaga lahti. Pärast sellel kuul juba kaheteistkümnenda korteri vaatamist ja tagasi lükkamist lootsin tõesti, et see siin sobib mu eelarvega. Rääkimata sellest, et see võiks ka minuga sobida.

      Ninna lõi hallitusehais. Mahakooruv valge värv jäi ukseavast mu pintsaku külge. Radiaatorid undasid nagu surmaagoonias.

      Toppisin käed taskusse ja uurisin: „Kui palju see siin maksab?”

      „Üheksasada seitsekümmend viis kuus. Esimese kuue kuu rent ette.”

      See oli mõeldav. Pealegi oli see ainus minu rahaliste võimalustega sobiv elamispind, mis asus ikka veel enam-vähem Manhattani saarel. Suurem osa kortereid olid poole rohkem maksnud ning olnud vaevalt mu lastetoa suurused. Praegu oli see korter 112. ja Amsterdami tänava nurgal ainus, mida sain endale lubada. Ning ajalehes töötades ei tahtnud ma linnast väljas elada. Kui olin juba New Yorgis, tahtsin olla selle sees kogu täiega.

      Kolm viimast nädalat olin kükitanud oma kallima Mya Loverne’i korteris. Iga hetk, mille koos veetsime, oli täidetud kombatava pingega. See pidi nii jääma, kuni leian lõpuks oma elamispinna. Suurem osa paarikesi ei jõua kokkukolimist ära oodata. Meie ei jõudnud teineteisest lahkumist ära oodata. Mul oli pangaarvel kaheksa tuhat dollarit, suvel Bulletinis töötades teenitud säästud. Oli olnud väga raske iga semestri lõpus koju minna, kuid ma ei saanud vaheaegadel endale majutust lubada. Oregonis sain tasuta elada. Sain elada vaimuna omaenda kodus. Ainult nii suutsin selget mõistust säilitada. Libisesin ustest sisse ja välja, ütlemata sõnagi diivanil lebavale mehele ega naisele, kes talle kunagi vastu ei hakanud. Kaheksa tuhat oli kõik, mis mul oli. Kindlasti ei oodanud ma toetust mehelt, keda ei nimetanud juba ammu isaks.

      Mya oli pärit Columbiast. Tema isa, David Loverne, oli Fodhami õigusteaduskonna endine dekaan. Minu ja Mya suhte esimesed kaks aastat Cornellis olid unenäolised ja nagu unenäod ikka, lõppesid ootamatult. Kolmas kohutav aasta oli nagu külm higi, mille toob laubale lõputu luupainaja. Mya oli minust aasta vanem. Ta kolis New Yorki pärast kooli lõpetamist. Nüüd jälgisin meie suhete jahtumist.

      Alles paari kuu eest, veebruaris, sai meie suhe surmahaava. Sellest ajast oli ta pulss aeglustunud ning tolle kohutava öö vaim ümbritses meid kõikjal. Me lootsime, et olukord paraneb, kui kolin linna, olime nagu abielupaar, kes loodab, et nende purunenud suhteid lapib lapse sünd.

      Leidsin Manuel Vega Craigslistist. Teade oli kirjutatud väikeses kirjas, justkui tundes häbi suurte jämedakirjaliste reklaamide ees.

      „Oled korterit näinud. Nüüd tahad seda üürida,” ütles Manuel ja ulatas mulle tüki paberit ja pastaka.

      „Oota nüüd! Mis siis kui ma ei taha seda üürida?”

      „Miks sa ei peaks seda tahtma?” uuris mees, justkui oleksin teda isiklikult solvanud. „Siin on neli seina, lagi, isegi külmkapp!”

      Kuidas saingi sellise loogika vastu vaielda?

      Hind tundus mõistlik isegi sellise urka kohta ja mul polnud eriti valikuvõimalust. Manuel oli valmis isegi külmikusse ronima, et selle suurust tõestada. Keeldusin viisakalt.

      Tegin korterile ringi peale, et kontrollida kahjureid. Näinud, et neid pole, olin valmis lepingule alla kirjutama. Mul oli seda korterit vaja. Võib-olla parandaks see mu suhteid Myaga. Alati oli võimalus, et seinte sisse on kullakange müüritud.

      „Niisiis kuue kuu üür ette maksta. Päris palju,” ütlesin ohates. Uskumatu. Ma olin andmas ära kaht kolmandikku oma säästudest korteri eest, mis nägi välja nagu teismeliste õudusfilmi sündmuskoht.

      „Mida iganes. Pead selle praegu ära maksma.”

      „Kui ma selle korteri ikka võtan,” ütlesin. Manuel kehitas õlgu ja näris sõrmeküünt.

      „Kui sa seda praegu ei võta, võtab keegi teine selle homme!”

      „Arvad?”

      „Kullake, ma panin selle reklaami eile üles ja sina oled kolmas inimene, kes seda vaatamas on käinud! Kui sa täna tšeki kirjutad, ütlen teistele, et tõmmaku uttu.”

      „Kurat,” ütlesin veidi liiga kõvasti. „On siin telefoniühendus? Kas siia saab Interneti paigaldada?”

      „Muidugi,” vastas Manuel naeratades. „Nii palju Internetti kui soovid!”

      „Olgu,” ütlesin kokkusurutud hammaste vahelt, „ma võtan selle.”

      Võtsin lepingu ja lugesin läbi.

      „Täida see täna ära ja too homseks tšekk esimese kuue kuu kohta. See on kuus tuhat kaheksasada seitsekümmend viis dollarit.”

      „Ikka viis tuhat kaheksasada seitsekümmend viis.”

      „Jah, õige küll. Ja kui tšekk homseks käes pole, panen kuulutuse uuesti lehte.”

      Noogutasin ja järgnesin Manuelile allkorrusel asuvasse kontorisse. Ta istus metall-laua taha, millel olid kuhjas paberid ja tühjad kommipaberid. Täitsin ankeeti ning süda hüppas „töökoha” lünga juures. Kui andsin dokumendi üle, uuris Manuel just seda lahtrit.

      „Kus СКАЧАТЬ