Märk. Jason Pinter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      3

      Kui ma poleks olnud nii ambitsioonikas, poleks seda kõike juhtunud. Kuid olin kannatamatu ja jonnakas. Mulle meeldib mõelda, et kõik suured saavutajad on seda. Kuid ma polnud kunagi arvanud, et auahnus maksab mulle elu.

      Mu neljandal päeval Gazette’is pakkus Wallace mulle esimest lugu. See tuli täiuslikul hetkel. Me polnud Myaga teineteist mitu päeva näinud. Mul oli väga vaja millegagi tegelda. Ja ülesanne toimis hoopis paremini kui paar õlut.

      Kui Wallace kutsus mu oma kabinetti, lendasid mul peast kõik võimalused läbi. Ma teadsin sündmusi, mida Jack O’Donnell kajastas. Vahel, kui juhtusin temast mööduma, kiikasin üle ta õla ja nägin sõnu arvutiekraanil.

      Viimased kuus kuud oli Jack töötanud millegi nii suure kallal, et Gazette plaanis seda terve nädala kajastada. Ma teadsin, millest see lugu oli. Kõik kontoris teadsid. Jack oli riskinud seda üles kaevates kõigega, ka oma eluga. Jack uuris sõda kahe maffiaperekonna vahel, mis oli saanud alguse kahekümne aasta eest, kui O’Donnell kirjutas kroonika New Yorgi Cosa Nostra ehk John Gotti naasmisest kuritegelikku maailma. Raamatut müüdi üle miljoni eksemplari ja sellest tehti film James Caaniga peaosas. Kui ma olin teismeline, hankisin antikvariaadist ühe kapsastunud eksemplari. See seisis mu raamaturiiulil nagu trofee. Ja nüüd, aastaid hiljem, kui Gotti on surnud, uurib O’Donnell uute põlvkondade tulemist organiseeritud kuritegevusse – mehi, kes võitlevad purunenud impeeriumi varemete ümber, et panna alus oma dünastiale.

      Üldsuse huvi tõttu oli isegi linnapea pidanud probleemi tunnistama ning ta võrdles seda solgiveega, mis püüab kanalisatsioonist üles tungida, et mürgitada viimase kümnendi rahu. Kirjutasin selle tsitaadi üles.

      Organiseeritud kuritegevus ei lõppenud Gotti surmaga. Hakkas välja ilmuma aina rohkem laipu, milles oli rohkem auke kui narkosõltlase mälestustes. Fox Newsis hoiatati, et magav hiiglane on ärganud. Üht meest tulistati tuntud hiina restorani ees. Ühes vaesemas linnajaos süüdati põlema rätsepatöökoda. Toimus nii jõhkraid mõrvu, et ajakirjanikud pugesid nahast välja, püüdes leida piisavalt värvikaid sõnu nende kirjeldamiseks.

      Arvati, et põhilisteks mantlipärijakandidaatideks olid Jimmy „Brutus” Saviano ja Michael DiForio. Kuigi mulle meeldivad sisukad hüüdnimed, oli „Brutus” siiski ülepakutud. Liiga otsekohene. Nagu see, kui keegi võtaks endale hüüdnimeks „Tapja”, et kompenseerida ühe munandi puudumist.

      Saviano perekond oli vaikselt alustanud. Nad olid olnud väike kamp paari tosina lojaalse jüngriga, kelle üllaks ametiks oli peade lõhkumine. Järgijatega, kes olid oma eluviisidele ustavamad kui Puzo „Omertàle”.

      Aga kui Gotti kamp läks laiali, hakkasid tema mehed uut juhti otsima ning suurem osa neist vandus ustavust Savianole.

      Teist perekonda selles 21. sajandi sõjas juhtis Michael „Neli nurka” DiForio, kes oli selle positsiooni pärinud oma isalt, samuti Michaelilt, kes oli selle pärinud omakorda oma isalt, Michaelilt. Originaalsus ei olnud kindlasti selle perekonna edu alus.

      Minu arvates oli hüüdnimi „Neli nurka” palju efektsem kui „Brutus”. See tuli nimelt omaniku eriskummalisest viisist oma vaenlastest vabaneda. Ta nimelt lõikas vastase jäsemed maha ja saatis need maailma nelja eri nurka. Ilmselt polnud keegi DiForiole öelnud, et maakera on ümmargune, aga kokkuvõttes on mõte see, mis loeb.

      Ma teadsin, et pean enne harjutama, kui jõuan sellise kaliibriga lugude kirjutamiseni. Samas lootsin ikkagi, et äkki on Jackil minu lugudest midagi head silma jäänud. Võib-olla läheb tal abi vaja, kedagi, kes ta telefonikõnedele vastab, kedagi, kes ta ülikonna keemilisse puhastusse viib, ükskõik mida.

      Wallace kutsus mu neljapäeva hommikul oma kabinetti ning uskusin, et ta märkab, kuidas mu süda särgi all taob. Värelev naeratus ta huultel tõotas head. Olulist lugu paberivirna pealiskihist. Võib-olla mõne üldsust mürgitava korruptsiooni paljastamine. Mul ei olnud mingeid ego-probleeme ega nartsisslikku kompleksi. Ma tahtsin lihtsalt olla parim pagana reporter, keda maailm kunagi näinud oli.

      Mu lõug vajus ripakile, kui Wallace ulatas mulle telefoninumbriga visiitkaardi. Üles vaatamata ütles ta: „Mul on vaja homsesse lehte ühte nekroloogi. Kella viieks olgu näidis mu laual!”

      Ma seisin hetke, otsides sarkasmi Wallaci näol. Võib-olla tal ikka on huumorimeel? Ei. Mitte midagi.

      „Olgu,” vastasin ja tõmbasin taskust pastaka. „Kes on… Arthur Shatzky?”

      Wallace kratsis lõuga. „Arthur Shatzky on – oli, tegelikult, Harvardi professor, kuni läks viieteistkümne aasta eest pensionile.” Wallace vaatas mulle otsa, ristas sõrmed ja hingas raskelt. „Kirjuta midagi ilusat, Henry, Jack O’Donnell oli Arthuri õpilane.”

      Ma kirjutasin nukralt info üles. See polnud just päris esilehe materjal.

      „Kas Jack ei tahtnud seda ise kirjutada?” küsisin. Wallace naeris.

      „Jack O’Donnell on rahvuslik aare. Ta kirjutab, mida ja millal ise tahab. Ta pole nelikümmend aastat ühtegi nekroloogi teinud.” Wallace tõusis püsti, asetas käed mu õlgadele ja pigistas õrnalt. „Kõik peavad kusagilt alustama, Henry!”

      Naeratasin nukralt ja läksin tagasi oma laua juurde, püüdes mitte jalgu järel lohistada. Paulina heitis mulle kiire pilgu, mis ei jäänud märkamata.

      „Mida Kindral Juustukera tahtis?” küsis naine.

      Istusin. „Ta andis mulle ülesande.”

      Paulina pilk hüppas üles. Tunnetasin ta kadedust ja raputasin pead. „Ära liialt erutu. Pean ühele O’Donnelli endisele õpetajale nekroloogi kirjutama.”

      Paulina nohises ja nuuskas siis salvrätti, mille lasi maha kukkuda.

      „Oled siin olnud ühe nädala ja kirjutad juba O’Donnellile? Avaldad paar lugu kuskil lehekeses Ohios…”

      „Oregonis.”

      „Vahet pole. Mind on üle maailma avaldatud, aga Jack on mulle kümne aasta jooksul heal juhul paar sõna öelnud.” Ta lonksas musta kohvi. „Nüüd on tal käsil kuu peamine uudis, millel on lootust isegi kinolinale jõuda.”

      Ma hoidsin end tagasi. Tapa nad lahkusega. „See on ainult nekroloog. Ma ei kirjuta seda ju Jacki „jaoks”.” Paulina ohkas ja pööras arvuti poole. Ta jätkas mulle otsa vaatamata.

      „Nad saduldavad su ära ja ratsutavad su seljas, Henry. Seda nad teevad. Lihtne see ei ole, kuid pane tähele, hoia seda paipoisi tiitlit kiivalt, muidu ulatavad nad selle järgmisele noorsandile, kes uksest sisse jalutab ja õigekirja tunneb.”

      Tundus, et mul on lootust nekroloogide kirjutamises karjääri teha. Kahe nädala pärast oli surmast kadunud kogu salapära. Kõigepealt Arthur Shatzky, siis mingi Isensteini-nimeline kunstnik, kellest ma polnud midagi kuulnud, siis elektrik, kes oli liftišahtist alla kukkunud.

      Wallace ütles mulle, et hea nekroloogi kirjutamiseks tuleb teha nelja asja. Esiteks kirjutada nimest ja ametist. Teiseks surma põhjusest – isegi kui tegu on liftišahti kukkumisega, tuleb see traagiliselt kõlama panna. Kolmandaks kasutada ühte tsitaati endiselt kolleegilt ja ühte pereliikmelt. Neljandaks peab lugema üles elusolevad pereliikmed. Kui kadunukesel perekonda pole, siis tuleb nimetada ettevõtted ja organisatsioonid, mis kaotavad väärtusliku liikme. Niimoodi võetaksegi inimelu osadeks lahti.

      Kogu austuse juures kadunukeste vastu oli noore andeka ajakirjaniku palkamine nekrolooge СКАЧАТЬ