Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võttis abti käe, põlvitas, suudles kombetäiteks tema sõrmust, õigemini õhku külmas sõrmes oleva niisama külma ametüsti kohal, tõusis ja pühkis toast välja.

      De Bret kehitas õlgu. „Ma lootsin, et meil ei tarvitse jõudu kasutada.”

      „Mina samuti.” Abt vaatas nukralt ukse poole, mis ikka veel värises hoost, millega Isabella oli selle enda järel kinni lajatanud. „Vaene naine. Ta on selliseks vangipõlveks veel liiga noor.”

      De Bret kergitas kulmu. „Üllatav kuulda, et kõigist inimestest just sina nimetad kloostrisse minekut vangipõlveks. Karmilt öeldud.”

      Abt kortsutas kulmu. „Mis muud see ikka on, kui postulant tõrgub ja peab jääma sinna elu lõpuni?”

XIIROXBURGHI LINNUS, august 1246

      Maja asus Roxburghi peatänaval, mitte kuigi kaugel pagaritöökojast, kus Eleyne ja Alexander olid veetnud õnnelikke tunde. Rikas poodnik, kellele maja kuulus, ei tundnud huvi, kes on need kaupmehenaised, kes olid nõustunud alumise korruse rendile võtma. Neil olid rasked kukrud ja nende tagasihoidlikud mantlid varjasid peent rõivastust – muu ei lugenudki. Neil oli kaks teenijat, lapsehoidja ning suur koer. Poodnik ei küsinud, mis asju nad Roxburghis ajavad.

      Poodnikku polnud juures, kui vanem naine võttis hõbedasest Tweedist vett, pani kausi kaldale tähtede alla, meelitas kuuvalguse pominal lausutud loitsudega vette, segas kausi mustendavasse sügavusse sädelevaid ringe, viis seejärel kausi tuppa ja andis nooremale naisele juua. Loits pidi varjama seda, kes ta tegelikult on, tegema ta kõigile peale kuninga nähtamatuks – see-eest tema silmis vastupandamatuks.

XIII

      Linnuse suures kojas oli rahvarohke nagu ikka ja Alexander oli pärast keskpäevast söömaaega heas tujus. Ta oli käskinud oma hobuse ja pistriku valmis seada ning ootas pärast aadlike seltsis veedetud hommikupoolikut pärastlõunast jahti. Marie oli lahkunud lauast varakult, et minna poega poputama. Isegi see üürike armuaeg tegi kuninga tuju paremaks.

      Ta tõusis rahuloleva ohkega lauast ja hakkas aeglasel sammul ukse poole minema. Juba ta kuuliski, kuidas hobused hoovil oodates kapjadega munakive kaapisid, kuidas pistrik talitaja rusikal oodates kõrgelt ja kimedalt hüüdis.

      Alexander ei osanud öelda, millega see naine tema pilku püüdis – vahest oma täieliku liikumatusega keset suurt siginat-saginat. Peakallakuga, millega ta ukse kõrval varjus pealetükkimatult ootas? Ereda päikesevalguse vihk, mis immitses tantsisklevate tolmukübemete müriaadi saatel kõrge laega suurde kotta, tegi varjud veel tumedamaks. Alexander kissitas silmi ja jäi jala pealt seisma. Ka teda ümbritsev summ seisatas, kuid jutuvada ei lakanud; kapjade trampimine ei lakanud. Ometi kuulis ta selle naise vaikimist: tema vaikimist ja tema väge.

      Armas Kristus! Eleyne oli viimaks ometi tema juurde tagasi tulnud. Viimaks ometi oli ta oma abikaasast tüdinenud ja tulnud tagasi.

      Alexander vaatas vilksti ringi. Keda võiks usaldada? Keegi teine polnud Eleyne’i ära tundnud; keegi teine polnud teda üleüldises melus märganudki.

      Alexander läks edasi, näitamata välja, et oli teda näinud, astus trepist alla hobuse juurde. Alles siis kutsus ta ühe tallipoisi ja sosistas talle midagi kõrva. Tallipoiss leidis naise endiselt varjus seismas, aga nüüd oli too üksi. Ta piidles naist uurivalt ja kehitas õlgu – polnud tema asi, kui kuningas tahab mängida mõistatusmänge tihedalt looritatud linnanaisega, kel polnud oidu panna õukonda tulekuks selga parim kleit. Tema asi oli vaevatasu, mis oli talle lubatud sõnumi kohaleviimise eest.

      Naise naeratus oli nagu päikesetõus pärast vihmast ööd. Sõnumit sosinal edasi andes silmas tallipoiss seda vaid korraks loori alt, siis tundis ta, kuidas tema pihku pisteti münt, naise käes kuumaks läinud münt. Naine lahkus seelikukeerises, ja eha ajal, kui kuningas tagasi tuli, sai tallipoiss rikkamaks, kui oli iial osanud unistadagi.

XIV

      Udu lasus rohul, hõljus puude vahel, peitis jõe. Eleyne ratsutas aeglaselt, ohjad lõdvad, silmad enda ees künkal. See paistis taeva taustal siluetina, koonusekujuline, mitte eriti kõrge, vana kindluse varemed olid kuupaistel selgesti näha. Ta sai kohe aru, miks Alexander oli valinud just selle koha. See kuulus nüüd vanale rahvale, haldjatele. Kohalikud ei lähe selle ligigi. Eleyne värises, tundes kuklakarvu turri tõusvat, ja nagu tema mõtteid aistides lidutas Tam Lin kõrvu ja keeras end külitsi hämaruse poole.

      Alexanderi hobune oli juba seal, seisis puude all kammitsas. Eleyne sidus Tam Lini tema kõrvale ja seisis viivu künkatipu poole vaadates, Donnet kõrval. Kuu oli kõrgemale tõusnud, maast kaugenenud, selle valgus polnud enam mahe ja hajus. Nüüd heitis kuu lammaste pügatud pehmele rohule külmi armutuid kiiri. Seelikusaba kätte võttes käskis Eleyne Donnetil paigale jääda ja hakkas nõlva mööda üles ronima.

      Tippu jõudmise ajaks oli tema süda hakanud taguma, kurk kuivas ja kiskus kokku. Ta peatus ja vaatas ringi, et hingamine rahuneks. See oli vist iidsete piktide linnus. Hiiglasuured rohmakalt tahutud kiviplokid lamasid rohul lausa pööraste nurkade all, heites kuupaistest hõbedasele maapinnale musti varjukiile. Sügaval all laius Tweeddale, madal jõeorg pilgeni täis udu. Eleyne pani silmad kinni ja tegi ohutismärgi. Nad olid endiselt siin, nood muistsed, jälgisid.

      Alexander istus müüriplokil, mähkunud paksu mantlisse, käed põlvede ümber. Paljas mõõk lebas tema kõrval, tera kiiskas kuupaistel.

      Eleyne läks sõnatult kuninga juurde, jäi tema ees seisma ja vaatas loori tõstes talle otse näkku. Kui mees teda enam ei taha, saab ta kohe aru.

      Alexander naeratas. Ta tegi mantli hõlmad lahti ja tõmbas naise enda vastu. Tükk aega ei lausunud kumbki sõnagi.

      „Nõnda. Viimaks ometi tüdinesid oma abikaasast?” küsis Alexander lõpuks.

      Eleyne’i silmad läksid suureks. „Ma ei ela oma abikaasaga; ma pole teda pärast Joanna sündimist näinudki.”

      „Joanna.” Alexanderi hääl oli mõtlik, siis ta jätkas: „Miks sa siis tulekuga nii kaua ootasid?”

      „Ma ei teadnud, kas sa tahad mind.”

      „Kas ma tahan sind!” kordas kuningas. „Ma tahan sind nii väga, et oleksin äärepealt hulluks läinud, kui mulle öeldi, et sa olid de Quincy juurde tagasi läinud.”

      „Kes seda ütles?”

      „Kuningas Henry.”

      „Ja sina uskusid teda?”

      Alexander oli natuke aega vait. „Kuningad peavad olema üksteise vastu aumehed, Eleyne. Sa ei teinud mu kingitustest ega kirjadest välja. Arvasin, et sa ei taha minust enam midagi teada. Lapsest kuulnud, mõtlesin ma vist, et kui kaks eelmist surid …” Mehe hääl katkes.

      Eleyne naeratas nukralt. „Ma tahtsin sind, mu lord. Mitte kirju ega kingitusi. Ma tahtsin sind.”

      Alexander tõstis pikkamööda käe ja puudutas Eleyne’i nägu. „Miks sa nüüd tulid?” küsis ta hiljukesi.

      „Sa kirjutasid, et ei suuda enam minuta elada. Ma küll kahtlustan, et Rhonwen pani sulle sõnad suhu, aga just seda mul oligi vaja kuulda.”

      Kuningas raputas pead. „Ma teadsin ise, mida öelda, naine. Leedi Rhonwen soovitas seda lihtsalt korrata. Armas Kristus! Kuidas me ometi võisime raisata nii palju aega? Iga mööduva päevaga olen sind aina rohkem oma embusse igatsenud!” Ta tõmbas Eleyne’i kõvemini oma rinnale. „Siia tulles hakkasid sa vastu oma kuningale, Eleyne.”

      Eleyne puges talle kõvemini СКАЧАТЬ