Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puhastati ning lehkavaid linu vahetati, istus voodi servale. „Eks ma öelnud. Ta jääb elama.”

      „Teised surid.” Pisarad libisesid mööda Eleyne’i põski alla. „Minu kaks pojaraasukest. Ma vaatasin pealt, kuidas nad minu süles surid.” Ta oli neid tahtnud, nende eest palvetanud, nende jaoks plaane teinud. Kõik asjata.

      „Vaata, mu leedi.” Vana naine võttis ammelt mähkmetes vastsündinu. „Näe, ta tahab sind, olgu ta õnnistatud. Vaata tema tillukest näokest. Temast saab kaunitar, sellest sinu lapsest.”

      „Kui ta jääb elama.” Eleyne’i silmad olid kinni.

      „Ta jääb elama.” Naise hääl oli nii jõuline, et kõik jätsid oma tegemised katki ja vaatasid tema poole.

      Eleyne tegi silmad lahti, naine pistis lapse talle kaissu ja keeras Eleyne’i lõdvad käsivarred tema ümber. „Ta on sinu laps, mu leedi, sinu,” sosistas ta. „Mis loeb isa? Ta on sinu liha ja veri. Ta tahab sinu armastust.”

      Peaaegu vastu tahtmist leidis Eleyne, et vaatab mähkmetes pundart oma kaisus. Lapse juukseudemed olid tumedad; silmad, mis vaatasid ainiti ja pilkumata tema omadesse, olid sügavat südaöösinist värvi. Eleyne surus ta tahtmatult kõvemini kaissu ega pannud tähelegi, kuidas kummardus, et suruda põsk vastu pehmet peakest.

      Kolm päeva hiljem, kui Eleyne magas, laps nikerdatud hällis tema kõrval, ratsutas Robert linnusest välja ning suundus lõunasse. Ta oli oodanud ainult ristseteni. Tema tütar oli ristitud Joannaks.

VIIIROXBURGHI LOSS

      Marie de Couci ootas, kuni tema abikaasa kantsler oli kantselei ametnike ja teenrite saatel välja läinud. Alexander vaatas talle otsa ja ootas. Ta oli terve pärastlõuna kestnud pingelisest arupidamisest väsinud. Ta tahtis süüa, veini ja puhata. Naise näol oli endaga rahulolev ilme ja Alexander tundis, kuidas südame alt läheb õõnsaks. Miks naine ometi leiab halbadest uudistest nii patust naudingut? Kahtlemata on tal teatada halb uudis.

      „Kas sul on mulle midagi öelda, mu kallis?”

      Marie vaatas põrandale, ilme looritatud. „Mu lord, kui mina seda sulle ei ütle, siis ütleb keegi teine. Sa pead teadma.” Võidurõõmus pilk, mille ta mehele viskas, oli nii põgus, et oleks tollel äärepealt märkamata jäänud. „Leedi Chester on tütrega lapsevoodis.” Ta vaikis veidi. „Oma abikaasa tütrega.”

      Alexander oli ammu õppinud oma ilmet talitsema, et see midagi ei reedaks. Ta ei paku oma naisele iial seda rahuldust, et näitab välja, kui suurt valu see uudis talle valmistas.

IXABER, veebruar 1246

      Isabella vaatas kaua kirja, tõusis pikkamööda jalule, läks tule juurde ja viskas selle leekidesse. Nii et Eleyne’i laps kosub jõudsalt. Pärast esimest arglikku uudist lapse sünni kohta oli üks Eleyne’i teenijatest juba kümme kuud talle teateid toonud. Iga kord oli Isabella omaenda viljatu üsa pärast nutnud, alati salaja, alati kibedalt. Seekord olid pisarad olnud kibedamad kui kunagi varem, sest Dafydd oli koostanud pärimisjärgluse üksikasjaliku ülevaate koos Ednyfed Fychaniga, kes oli olnud tema isa kõige usaldusväärsem nõuandja ning andis nüüd nõu Dafyddile. Oli mõeldamatu, et Inglismaa Henry jääks Dafyddi pärijaks. Pärimisliin peab ju ometi suguvõssa tagasi tulema – nüüd, kui Gruffydd oli surnud, peab see minema Gruffyddi vanimale pojale Owainile, kes oli Towerist eelmise aasta augustis vabastatud; Owainile, kel oli kolm nooremat venda, kõik tugevad ja terved. Kõige rohkem tegi Isabellale haiget kõigi kindel veendumus, et otsest pärijat ei tule; Dafydd ei saa poega. Ta trampis pirtsakalt jalgu ja ohkas.

      Gruffyddi surm oli võtnud vajaduse Dafyddile kitsendusi seada. Alguses polnud Henry taastärganud mässu tõsiselt võtnud, kuigi oli seda oodanud, nüüd aga oli nendeni jõudnud uudis, et Dafydd oli otsustanud alustada Walesis suurt sõjakäiku. Varsti puhkeb sõda tões ja vaimus jälle lõkkele. Isabella vaatas tihedat keerlevat lund kulmu kortsutades. Oli paastu esimene päev.

      Eileõhtusel vastlapeol oli Dafydd söönud midagi, mis mõjus kõhule halvasti, ja heitnud kõhuvaluga voodisse. Mõni tund hiljem oli ta hakanud ägedalt oksendama ja täna hommikul oli tal halvem. Isabella ohkas jälle; ta pani pahaks kõike, mis takistas meest tema voodisse tulemast. Isabella vajas teda sügaval tuikava näljaga, mis oli enam kui füüsiline – sellest oli saanud painaja. Mida tihemini nad teineteisega magasid, seda rohkem oli tal võimalusi raskejalgseks jääda. Isabella käsi eksis kurgu alla. Nüüd rippus seal kolm amuletti – kolm amuletti kaitseks kurja silma eest ja Eleyne’i needuse ohutamiseks. Sest just Eleyne’i süü tõttu polnud tal last.

      Isabella läks tagasi tule juurde ja lõi vimmakalt vastu halge, millele visatud kiri oli tuhaks varisenud. Ehk juhtub see täna öösel. Tähed olid heasoovlikud ja selleks ajaks on Dafydd terve. Isabella kümbleb tule ees roosivees ja laseb teenijatel määrida oma nahka lõhnastatud õlidega. Ta puudutas õrnalt oma rindu ja pani silmad kinni. Kaks päeva tagasi oli ta tõotanud, et kui ta jääb lapseootele, viib ta oma kõige ilusama kaelakee Holywelli altarile. Kindlasti aitab püha neitsi teda täna öösel.

      Aga öösel hakkas Dafyddil halvem. Ta oli valust kägaras ja tal oli tõusnud palavik. Isabella lõi äkki kartma. „Mis see on?” Ta vaatas õpetatud tohtrite ringi voodi ümber. „Mis tal viga on?”

      Ednyfed seisis Isabella kõrval, nägu murelik. „Kõht on kõvasti pundunud,” ütles ta vaikselt. „Arstid kardavad ummistust.” Ta vaatas summa kogunenud arste, kes uurisid Dafyddi uriiniproove, hoides pudelikesi vastu küünlavalget.

      „Ta ju ometi ei sure?” karjatas Isabella, unustades paanikast aetuna sosistamise.

      Ednyfed kortsutas järsult kulmu. „Muidugi ei sure!”

      „Aga sa lasksid kutsuda preestri viimseks võidmiseks?” Isabella oli alles nüüd märganud preestrit nurgas põlvitamas. Ta hakkas ägedalt värisema. „Dafydd! Dafydd bach?” Ta viskus voodi poole. „Mis on? Mis sul viga on?”

      Mees avas vaevaga silmad. „Liiga palju veini ja hea elu, kallike, muud midagi. Varsti hakkab mul parem.” Ta sirutas käe. „Ära muretse, homme olen terve nagu purikas, küll näed. Siis tähistame, eks?” Ta manas näole naeratusevarju.

      Isabella noogutas huulde hammustades ja pigistas mehe sõrmi.

      Varsti pärast seda vajus Dafydd rahutusse unne, ärkas agooniast kõverasse tõmbudes ja pigistas naise kätt. Seekord ta sonis. Ta ei tundnud Isabellat ära.

      Kui veebruari hall päevavalgus hakkas kambrit heledamaks tegema, lamas Dafydd lõpuks liikumatult ja tegi silmad lahti. Ta naeratas Isabellale nõrgalt. „Valu on kadunud,” ütles ta imestades. „Õnnistatud neitsi olgu tänatud, valu on kadunud.”

      „Jumal tänatud.” Isabella polnud kogu öö korrakski tema kõrvalt lahkunud. Ta kummardus ja suudles mehe laupa.

      „Joo seda, mu lord.” Üks arst lähenes rohuklaasiga. Dafydd rüüpas rohu nägu krimpsutades ära, laskus tagasi patjadele ja sulges silmad.

      Kaks tundi hiljem oli ta surnud.

      „Ei,” karjus Isabella uskumatult. „Tal oli parem. Ei, ta ei ole surnud, ta magab.”

      „Printsess …” Mööda Ednyfedi nägu voolasid pisarad.

      „Ei.” Isabella aina raputas pead. „Ta magab.”

      „Printsess …”

      „Ta magab, ütlen ma sulle!” Isabella viskus voodile ja pigistas Dafyddi käsi. „Ta ärkab üles. Tal oli juba parem. СКАЧАТЬ