Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kui Alexander on kord läänesaarte poole teele asunud, pole Eleyne’i elu ilma tema kaitseta tühjagi väärt. Marie oli seda selgesti mõista andnud. Alexander polnud valmis sellega riskima.

      Eleyne ei hakanud paluma. Ta tõusis tule äärest patjadelt ja võttis kuningalt oma tütre. „Kas ma võin tagasi tulla? Kas lubad?” Vastust oodates pigistas ta silmad kinni, otsustanud, et ei näita oma laastavat ahastust välja.

      Alexander naeratas, ja sellest naeratusest paistis valu selgemini, kui oleks paistnud pisaratest. „Luban,” sõnas ta õrnalt, tõusis, võttis tüdrukukese käe, et selle abil tema ema endale lähemale tõmmata. Ta surus näo vastu lapse kõhtu, pannes ta kihistama. Ta poetas tema pihku suudluse, vajutas töntsakad sõrmed selle ümber kokku ja puhus õrnalt, et tõotus pitseerida, pannes väiksekese heameelest kilkama. Siis astus kuningas temast eemale. „Mul on sulle kingitus …”

      „Ma ei taha kingitust!” Eleyne terav toon paljastas tema valu ja meeleheite; ta taipas, et räägib nagu ärahellitatud laps.

      „Tahad küll.” Kuningas muheles, ühtäkki rõõmus. „Lasksin selle just sulle teha. Vaata.” Ta pistis käe vööl rippuvasse sametpauna ja võttis sealt paki. „Tee lahti.”

      Eleyne pani Joanna maha ja võttis paki vastu. „Ma ei taha midagi peale sinu armastuse,” kordas ta.

      „See on sul olemas. Alati.” Alexander pani käe tema omadele. „Mina ise ei saa pidevalt sinu juures olla, aga nii on osake minust kogu aeg sinuga. Meie salajane tõotus. Meievaheline side, ükskõik kui kaugel me teineteisest ka poleks.”

      Eleyne tõstis silmad Alexanderi silmadesse ja naeratas. „Kas ma näen sind jälle?” Ta vajas mehe kinnitust. Kusagil lähedal varitses nende kohal nähtamatu vari. Eleyne tajus seda äkilise judinaga.

      „Sa näed mind jälle. Annan sulle oma kõige pühalikuma tõotuse.”

      Eleyne hoidis teda oma pilgu kütkes; rahunenult keeras ta pakikese käes ringi ja hakkas seda lahti harutama. Tunde ja raskuse järgi oli aru saada, et selles on ehe.

      Eleyne’i sõrmedele langes peen kuldkett. Selle küljes oli kalliskivide ja emailiga kaunistatud ripats. Ta ahhetas. „See on ilus.”

      „Kas oskad ära arvata, mida see kujutab?” Alexander ootas, kuni Eleyne ripatsit uuris.

      „See on kotkas, tulest tõusev kotkas.”

      „Mitte kotkas.” Kuningas naeratas. „Fööniks.” Ta pani sõrme Eleyne’i näole ja puudutas õrnalt arme tema meelekohal. „Minu fööniksile, kes tõusis tulest kaunimana kui iial enne.”

      Eleyne silmitses ehet. Kuldlinnu silmadeks olid tillukesed rubiinid, tuli, millest lind tõusis, olid emailitud kullast, leegid lasuriidist ja rubiinidest. „Kas tead, et ma sündisin tules?”

      Kuningas kergitas kulmu. „Minu Eleyne’is ei üllata mind miski. Sel juhul on see kahekordselt õige kingitus. Sa oled igas mõttes fööniksi laps. Kanna seda minu pärast. See viib meid kokku, ikka ja alati. Kui sa vajad mind, hoia seda käes ja mõtle minust. Ma tunnen seda ja tulen, kui vähegi saan.” Alexander naeratas, siis läks ta nägu tõsiseks. Eleyne nägi tema silmades ängistust. „Kui me ei saa teineteist selles elus, Eleyne, siis teisel pool surmavalda kuulud sa mulle, vannun seda. See on mu surematu armastuse sümbol kogu igavikuks.”

      Eleyne tundis taas ligiduses varitsevat varju ning, südames justkui hirmutorge Alexanderi kõikevaldavalt tugeva armastuse pärast, tegi kinnise lahti ja pani keti kaela. „Ma tulen Šotimaale tagasi. Ühel päeval,” sosistas ta. „Ühel päeval oleme koos, mu arm. Ma tean seda.”

      Eleyne võlgnes Alexanderile ikka veel lapse, poja, kes jääks ellu ja kasvaks jõudsalt.

      Alexander suudles teda ja pinge oligi hajunud. „Ma tean, et sa tuled,” sõnas ta.

IIILLANFAES, aprill 1247

      Joanna tuiskas mööda häärberit ringi, kõikjal kostis tema naerukilkeid. Donnet käis ta kannul murelikuna nagu ema, pidevalt valvel, istus toanurgas, suured pruunid silmad ainiti lapsel, kannatas välja kallistused ja pigistused, halli siidist keret kandvad töntsakad jalad harkis, ja vaatas aeg-ajalt anuvalt üles, et Eleyne päästaks ta kallaletungija küüsist. Neile kõigile oli teretulnud vaheldus, kui Aberffraw’ kaks noort valitsejat, Eleyne’i vennapojad Owain Goch ja Llywelyn, kutsusid oma tädi Woodstocki kaasa.

      Alguses ütles Eleyne, et ta ei saa minna. Ta ei võinud riskida sellega, et kohtab Robertit.

      „Onu Henry palus eriti just sinu kaasatulekut,” keelitas Owain tolmuses poissmehekindluses, mis Aber nüüd oli. „Meil on John de Grayga leping, seepärast peame temaga asjad selgeks rääkima ja Gwyneddile austust avaldama.”

      „Nii et Henry on võitnud.” Eleyne vaatas noormeestele kordamööda otsa.

      Owain kehitas õlgu, kuid Llywelyni silmis välgatas mässumeel. „See annab meile aega ühinemiseks, tädi Eleyne,” selgitas ta mornilt. „Aeg on see, mida me praegu vajame. Las Henry mõtleb, et kõik läheb tema tahtmist mööda. Hiljem taastame Gwyneddi vägevuse, ära mitte kahtlegi.”

      Eleyne silmitses vennapoega lõbustatult. Talle tundus, et kui tulevik jääks Llywelyni kätesse, saaks Gwynedd tõepoolest kord jälle vägevaks.

IVWOODSTOCK, aprill 1247

      Eleyne pidi minekuga lõpuks nõustuma, sest sai Henrylt endalt kirja käsuga minna koos vennapoegadega kuninga teenistusse. „On vaja arutada küsimusi, mis puudutavad Honour of Huntingdoni ja Chesteri krahvkonda ning su kaasavara kinnitamist.” Viis aastat tagasi oli Henry Chesteri maade pärijannade osad välja ostnud. Nüüd kuulus tiitliõigus ainuüksi temale.

      Peaaegu esimene, keda Eleyne kuninga Woodstocki lossi suures kojas nägi, oli Robert de Quincy. Ta kangestus, aga Robert oli teda juba märganud, kui printside saatjaskond pärast pikka päeva sadulas lossi sisenes.

      Eleyne jäi seisma. Ta vaatas põgenemisteed otsides palavikuliselt ringi, kuid kuningas astus tema poole.

      „Leedi Chester!” Henry hääl oli käskiv. Eleyne tegi sügava reveransi. „Sina ja su abikaasa ilmute homme minu audientsile. Ainult kahekesi.”

      Armas Mõrsja, kas Eleyne ei vabane sellest mehest tõesti iial? Ta tahtis jooksu pista. Ta tahtis kisendada.

      „Astu talle vastu, tädi Eleyne.” Llywelyn seisis tema lähedal. „Ütle talle, et tahad Robertist eraldi elada. Ütle talle, kui väga sa teda vihkad. Ta mõistab.” Noormehe pilk oli pinev. „Ta ei taha, et sa oleksid õnnetu.” Ta võttis Eleyne’i käed pihku. „Ta tahab Alexanderi sõprust säilitada. Ta aitab sind.”

      „Oled kindel?”

      „Olen küll.” Nägus noormees, pisut üle kahekümne aasta vana, oli oma eksimatuses veendunud.

      Sadas vihma. Eleyne kuulis, kuidas see akna taga renni pidi voolab ja väikese õue sillutisele ladiseb. Müüri kaugemas servas kohises vihm tammede vastpuhkenud punarohelistel lehtedel. Nesta, Joanna ja tema hoidja Meggie magasid toapimeduses. Eleyne ajas end küünarnuki najale ja vaatas hinge kinni hoides ringi. Siis kuulis ta seda jälle: link liikus. Uks avanes pikkamööda ja kriginal. Eleyne teadis, et see on Robert – veel enne, kui nägi koridorist paistva tõrvikuvalguse taustal tema siluetti.

      Eleyne surus teki kõvasti vastu rindu. Nesta ägas tema kõrval.

      „Mida СКАЧАТЬ