Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta pooleldi kanti, pooleldi lohistati kiiruga valmis seatud kambrisse llys’i kaugemas otsas. Käskjalg oli saadetud Owain Goch ap Gruffydit otsima. Uudis kandus juba suust suhu ja kõrvast kõrva üle mägede kuningas Henry õukonna poole.

XFOTHERINGHAY, 1. märts 1246

      Eleyne mängis parajasti oma tütrekesega, kui toodi sõna venna surma kohta. Ta luges kirja kaks korda läbi ja jäi tühjusse vaatama, kiri tundetute sõrmede vahel ripakil. Joanna roomas tema poole, küünitades punase vahapitseri ja pitserilindi poole.

      Eleyne oli tuim; ta oli armastanud mõlemat venda ja kaotanud mõlemad. Ta polnud Dafyddit ammu näinud ja oli temaga tihti ägedalt vaielnud, aga see ei vähendanud ahastust. Eleyne’i silmad valgusid pisaraid täis ning väike Joanna, ema kleidisaba kõvasti pisikestes rusikates, vaatas talle tõsiste silmadega otsa. Eleyne kummardus kurvalt naeratades, et laps sülle võtta, ja Joanna suskas töntsaka sõrmega ta põske. Eleyne kallistas teda, pillas kirja põrandale, mattis näo väiksekese kiharatesse ja hakkas nutma.

      Nesta kirjutas Rhonwenile ja Rhonwen tuli.

      „Nii et Owain Goch on nüüd prints.” Rhonwen kaisutas Joannat ja pistis talle kompveki suhu. „Gruffyddi eest on kätte makstud.”

      „Rhonwen,” ütles Eleyne etteheitvalt.

      „Mis on? Ka sina peaksid rõõmustama! Loodan vaid, et noor Lywelyn on valmis venda toetama. Ta ei tunne Owaini ees mingit aukartust; tema iseloom on palju tugevam! Ja sina, cariad? Miks sa ikka veel Fotheringhays oled? Su abikaasa on läinud. Ma ei kahelnud üldse, et sa ratsutad Šotimaale kohe, kui oled sünnitusest toibunud.”

      Eleyne kortsutas kulmu. „Alexander ei saatnud ühtki sõnumit …”

      „Selge see. Kahtlemata ütles kuninganna Marie talle, et sa lebad igal ööl oma abikaasa kaisus. Nii et sul pole mingit kavatsust teda enam kunagi näha?” Rhonwen viis Joanna ukse juurde.

      „On ikka …”

      „Mida sa siis ootad? Oma mehe luba?” Rhonweni hääletoon oli mürgine. Ta andis lapse hoidjale ning läks Eleyne’i juurde tagasi. „Sul on Šotimaale veel laps sünnitamata, cariad. Ma ei tea, kuidas või miks, aga see on sinu saatus.” Rhonweni silmades põles äkiline fanatism.

      „See pole tõsi, Einion eksis.”

      „Ei eksinud.” Rhonweni näole olid viimaste kuudega ilmunud sügavad kortsud ja kulmude vahele oli sööbinud kurd. „Sul on küll armas laps, aga ta ei ole see laps, kelle jumalad sulle lubasid.” Ta vaikis mõnda aega. „Sa ei tohi lasta tema isal end enam puudutada.”

      „Ei.” Eleyne saatis pilguga hoidjat, kes viis Joanna süles toast välja.

      „Parem, kui ta oleks surnud.” Rhonweni hääl oli väga tasane.

      Järgnes pikk vaikus. „Jah.” Eleyne hammustas huulde.

      Rhonwen välgutas võidukat naeratust. „Mul on hea meel, et sa nõustud.”

      Eleyne keeras end ägedalt ringi. „Ma ei luba teda tappa.”

      „Miks?”

      „Ma … olen … tema … abikaasa.” Sõnad olid vaevukuuldavad.

      „Ei.” Rhonwen raputas pead. „Sind sunniti andma tõotust, mis ei tähendanud midagi, jumala ees, kellel on ükskõik!” Ta pani käed Eleyne’i randmetele. „Pealegi vihkad sa teda!”

      „Vihkan jah.” Eleyne’i silmad välgatasid. Ta tõmbas käed ära. „Ma ei läinud Šotimaale, sest ei kavatse Alexanderi ees lömitada. Kui ta mind tahab, peab ta mind kutsuma.” Eleyne ajas end sirgu.

      Rhonwen naeratas. „Kindlasti kutsub, cariad,” ütles ta vaguralt. „Kindlasti kutsub.”

XIDYSERTH, märts 1246

      Dyserthi lossi komandant Philip de Bret tegi tema ees seisvale vaimulikule aupakliku kummarduse ja vaatas Isabella poole. „Aberffraw’ printsess on olnud siin väga teretulnud külaline, mu lord abt.”

      Basingwerki abt kummardas vastu. Mõlemad pöördusid nagu üks mees Isabella poole sellise näoga, justkui kõnniksid nad õhukesel jääl. Naine vaatas pahuralt vastu. „Niisiis? Miks sa mind näha tahtsid, mu lord abt?”

      „Nagu sa tead, printsess, oli su kadunud abikaasa meie kloostri eestseisja …”

      „Ja toetas seda heldelt.” Isabella hääl oli salvav. „Kui tulid annetust saama, mu lord abt, siis sul ei vea. Mul pole raha, enne kui mu elatis on kindlaks määratud.”

      „Sa said minust valesti aru, printsess.” Abt kummardas jälle. „Ma ei tulnud sinult heldust paluma.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Tulin kuninga käsul.”

      „Oo?” Isabella vaatas talle umbusklikult otsa.

      „Tema kõrgus on otsustanud, et esialgu …” Abt pidas pausi ja noolis närviliselt huuli. „…tahab ta, et sa läheksid Godstow’ õdede juurde.”

      „Mida sa sellega tahad öelda?” Isabella käed olid külmaks tõmbunud.

      Henry oli lõpuks ikkagi lubanud Owainil saada Dafyddi järglaseks, aga alles pärast seda, kui Owain ja tema vend Llywelyn olid tunnistanud Inglismaa Henry oma süserääniks.

      Abt otsis de Bretilt pilguga tuge. „Tema kõrgus nõuab, et eskordiksin su Godstow’sse. Ta leiab, et kõrgestisündinud lesena …”

      „Ta ei tee minust nunna!” Isabelle hääl kerkis teravalt. „Loodan, et tema kõrgus ei sunni mind sinna jääma.”

      Abt kehitas õlgu. „Ma sain käsu, madam, viia sind leedi Flandrina, Godstow’ abtissi juurde. See on kuninga käsk.”

      „Ma ei lähe! Ma abiellun uuesti!” Isabella vaatas meestele kordamööda meeletu pilguga otsa. „See on sellepärast, et ma ei saa lapsi, eks ole? Ükski mees ei taha mind, kui olen aher. Aga ma saan lapsi! Küsige kellelt tahes. Mulle pandi needus peale. Aga needust saab maha võtta …”

      „Printsess.” Vana abt vangutas pead. „Palun ära piina ennast. Ma olen kindel, et see on ajutine asjakorraldus.”

      „Kindel? Kuidas sa saad kindel olla?” Isabella käed värisesid. „Egas kuningas sulle ometi südant puista? Ei, kus sellega. Aga kui nad panevad mu luku taha ja jätavad sinna igaveseks?”

      „Miks nad peaksid seda tegema?” Philip de Bret sundis end rahulikult rääkima. Ta ei sallinud ärrituvaid naisi ja seda siin veel eriti. Pärast seda, kui Isabella oli Dyserthisse saabunud, oli kuningliku lossi ladus valitsemine jäänud Philipi muredest kõige väiksemaks. Teda oli ikka ja jälle kutsutud aina marulisematele jutuajamistele printsessiga, kelle Henry ja naise kaks vennapoega olid andnud Philipi hoolde kohe, kui oli teatatud Dafyddi surmast.

      „Kui Eleyne jäi leseks, ei saatnud kuningas teda nunnakloostrisse.” Isabella hääl oli võtnud pingul, närvilise, vinguva tooni. „Miks ta siis minu sinna saadab? Pealegi Godstow’sse. See on nii kaugel. Ei, ma ei lähe. Pöördun Aberisse tagasi, kuni mu elatisraha on korraldatud.”

      Abt ohkas. „Printsess, mul on kahju, aga see pole võimalik. Inglismaa kuninga käsku peab täitma, ühtlasi on see Aberffraw’ uue printsi soov.” Ta noogutas endaga rahul olles. Nood kaks poissi, oli ta kuulnud, polnud jõudnud ära СКАЧАТЬ