Fööniksi laps, 2. raamat. Barbara Erskine

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küll. Mitte kummalgi meist,” nähvas Eleyne. Ta ei kavatsenud päevagi oodata. Tam Lin oli veel värske; teekonna viimane jupp oli olnud kõigest kümnemiiline. Niipea, kui Robert jääb veinist joobnuna keskpäevaeine riismete juures tukkuma, ratsutab Eleyne üksi põhja.

      Rhonwen oli Eleyne’i pealekäimisel jäänud Londonisse; Hal niisamuti. Siin polnud kedagi, kellele Eleyne oleks võinud oma plaani avaldada. Ta ratsutab üksi ja kiiresti ning palvetab, et Alexander võtaks ta vastu. Tõmbudes tuule eest torni varjule, seisis Eleyne esimese korruse külmas pimedas kambris. Tuli oli üles tehtud, aga see suitses ikka veel tusaselt, tuuletõmme imes niisketelt halgudelt üles keerlevad kahlud kõrvale. Põrandakate oli kopitanud, mööblit polnud veel toodud. See polnud sugugi külalislahke paik.

      Eleyne vaatas judisedes ringi. Vähemalt üks sõber oli endiselt siin, hämaruse varjus: naine, kes oli kummitanud Loch Leveni lossis – naine, kelle verd voolas mingi imeliku alkeemia läbi ka Eleyne’i soontes.

      „Sünge, kas pole?” Robert seisis tema kõrval. „Me peame vaeva nägema, et meelt lahutada.” Ta võttis naisel käsivarrest ja too tundis värisedes tema sõrmede tuttavat julma pitsitust. „Sind tuleb valvata, kallike, kas kuningas ütles sulle seda? Juhuks, kui peaksid tundma vastupandamatut kihku põgeneda. Mitte et Alexander sind enam tahaks. Kas Henry ütles sulle ka seda? Skottide kuningas keeldus andmast sulle luba põhja rännata. Ta on sinu vastu huvi kaotanud. Aga sa ju teadsid seda ka ise. Kui su käitumine annab mulle põhjust muretseda, on mul kuninga luba sind luku taha panna.” Ta vaikis hetke. „Ja sind nuhelda, nagu ma heaks arvan. Mind ei takista mitte ükski skott, ei õilsast ega madalast soost, ei kuningas ega talumats.”

VIIFOTHERINGHAY, ülestõusmispüha 1245

      Nelja kuuga oli Eleyne jäänud raskejalgseks ja järgmise aasta ülestõusmispühal algasid tuhud. Robert seisis voodi juures, kui valuhoog valuhoo järel käristas naise pingutavat keha. Ta naeratas.

      „Vähemalt seekord tean ma, et see on minu laps. Minu poeg.” Robert oli täiesti kaine. Ta vaatas hajevil huviga, kuidas Eleyne’i teenijad tuba ette valmistades ringi sibasid. Puusepp oli hommikul toonud magamiskambrisse kätki, kaunilt nikerdatud ja poleeritud; see oli väikeste linade ja tekkidega üles tehtud ning mähkmed olid riputatud tule juurde soojenema.

      Alice Goodwife seisis Eleyne’i kõrval ja surus kätt kõvasti emanda paisunud kõhule. „Nüüd tuleb ta juba õige varsti, mu leedi. Tunnen, et kõik su lihased on pingul ja valmis. Tüdruk, too lapp, millega mu leedi nägu pühkida!” Alice kobas vilunult edasi ka siis, kui üks teenija Eleyne’i laupa kuivatas. Eleyne oigas. Kumbki eelmistest sünnitustest polnud teda seekordseks piinaks ette valmistanud. Mõlemad olid läinud ruttu, lapsed olid olnud väikesed. Ta ägas, viskus ämmaemanda urgitsevatest sõrmedest eemale, painutas põlvi kõhu poole. Siis ajas ta end istuli.

      „Pean ringi kõndima. Ma ei suuda seda enam välja kannatada. Aita mind püsti.” Higi voolas mööda Eleyne’i nägu.

      „Parem lama rahulikult, mu leedi.” Alice surus ta üllatava jõuga tagasi patjadele.

      „Ma ei saa rahulikult lamada! Taevane arm! Loom kõnnib …”

      „Sina ei ole loom, mu leedi. Arvad sa, et õnnistatud neitsi lõi oma armsat lapsukest ilmale tuues säärast lamenti?” Naine kummardus ligemale, tema hingeõhk haises sibula järele. „Sa pead lapse pärast paigal olema.”

      „Ei.”

      Eleyne tõukas ta eemale. „Ma pean kõndima. Pean.” Ta põtkis tekid pealt ja püüdis heita jalad üle voodiserva. Tema särk oli verest läbi ligunenud.

      „Lama liikumatult, Eleyne.” Roberti kalk hääl kõlas üle Eleyne’i vaevalise hingamise ja naiste ärevate häälte. „Muidu käsin su voodi külge siduda. Ma ei lase oma pojale viga teha.”

      Eleyne sulges silmad, teadlik, et Alice’i ilme polnud muutunud. „Ära pane tähelegi, mu leedi,” rahustas Alice leebelt, „aga palun leba liikumatult.”

      „Et päästa su poeg, aga mitte naine!” karjus Eleyne läbi kokkusurutud hammaste.

      „Kindlasti pole vaja valida.” Robert pani käed rinnale risti ja pöördus Alice’i poole. „Kui kaua veel?” Ta haigutas tehtult. Väljas pimenes.

      „Nii kaua, kui jumal tahab,” torkas Alice. „Naised on sündinud tuhusid taluma. Laps sünnib siis, kui on valmis, ja mitte enne.”

      „Teda tuleb vist keerata.” Vana naine, kes oli tulega tegelenud, tuli samuti voodi juurde. „Ma olen selliseid sünnitusi ennegi näinud. Lapsel on jalad ees. Ta tuleb ringi keerata.”

      Eleyne hammustas huulde, kui järjekordne valuhoog teda rebestas, tundis ta keelel soolast verd ja mõistis, et on vaidlemiseks liiga väsinud. Tema keha oli kurnatud. Valu tõstis ja kandis teda justkui laine, jättis ta pehmesse pimedusse. Järgmine kokkutõmme kiskus ta teadvusele, pani kisendama. „Jumala pärast, tee midagi!” Eleyne pigistas Alice’i käsi. Viskas valuga võideldes pea selga. Seda tehes silmas ta Robertit seina najal lösutamas, käed vaheliti. Mees oli käinud mitu korda söömas, joomas ja puhkamas, aga alati tagasi tulnud. „Mine minema!” karjus Eleyne. „Mine minema! Käi siit välja! Välja!”

      „Mitte enne, kui olen näinud oma poja sündimist.” Roberti hääl oli rahulik, kuid Eleyne ei kuulnud teda. Ta oli taas viskunud patjadele, haaranud kokkukeerutatud linast, mis oli seotud voodiposti külge, et ta saaks seda tirida. Alice pistis Eleyne’ile pihku koriandritõmmises leotatud lapi ja õhutas seda näole laotama. „Hinga seda sisse, mu leedi, hinga aure sisse. Need toovad kergendust.”

      „Kui lapse jalad on vabaduseteel risti ees, ei pääsegi ta välja ning mõlemad surevad.” Vana naine vangutas mornilt pead. „Ma olen ennegi lapsi ringi keeranud, mu leedi, teeksid hästi, kui lubaksid mul vaadata.” Nüginud Alice’i lõpuks küünarnukiga eest, tõmbas ta linad kõrvale ja hakkas üllatavalt õrnalt Eleyne’i vereplekilise särgi all kompima. „Ei, kõik on just nagu peab, kiidetud olgu jumalaema. Ma tunnen pead. Enam ei lähe kaua.” Ta pühkis sõrmed lina nurgaga pepsilt puhtaks ja vaatas kurnatult tukkuvat Eleyne’i. „See laps jääb ellu, mu kullake, ning kasvab pikaks ja terveks.” Ta pani käe Eleyne’i laubale. „Pressi veel paar korda, siis tuleb piigake ilmale.”

      „Piigake?” Eleyne’i silmad avanesid väreledes.

      Naine kõhistas mahlakalt naerda. „Võin selle peale raha panna,” ütles ta.

      Kakskümmend minutit hiljem oligi laps sündinud. Robert astus lähemale. „Minu poeg!” ütles ta rõõmujoovastuses.

      „Su tütar, sire.” Alice hoidis alasti vastsündinut õhus, tolle kõhu küljes tuksles ikka veel nabanöör.

      Roberti nägu süngestus. „Aga ma tahtsin poega!” Ta taganes tülgastusega.

      „Me saame selle, kelle jumal meile saadab!” Alice ulatas lapse vanale naisele.

      Kurnatuna lebav Eleyne keeras pikkamööda pead. „Poja sigitamiseks on vaja meest,” sosistas ta kähedalt.

      „Ja sina ei pea mind meheks?” Roberti hääl oli ohtlikult madal. Ta astus ähvardavalt lähemale. „Sina sepitsesid selle. Minu kiusuks! Sina oma loitsude ja ettenägemisvõimega. Sa kahetsed seda, mu leedi, kahetsed kibedasti.” Tundus, nagu tahaks ta Eleyne’i lüüa.

      Alice astus mehe ja voodi vahele. „Mu leedi peab nüüd magama, sire. Sa ju näed, kui väsinud ta on …” Ta pani käed nii järeleandmatult СКАЧАТЬ